pühapäev, mai 30, 2010
Tagasikäik
Mõtlesin, et kirjutan ainekirjelduse vahepeal kiir-revüüd kõigile Tallinna kunstinäitustele mida olen paaril viimasel päeval vaatamas käinud. Soovitused ja mittesoovitused. Aga siis mõtlesin, et niikuinii saab vaenlasi juurde. Isegi kui päris halvasti ei ütle, mõni solvub ikka.
reede, mai 28, 2010
Tao
Jumal on olemas -- norisin Facebookis õrnalt tüli ühe "sõbra" sõbraga, kes meie ühise "sõbra"/sõbra postitust kommenteeris. Norisin tüli* kurikuulsa pedofiiliga ning sain äkki aru, mis peaks olema mu valikaine olemuslik osa. Ainekaardi täitmine on olnud mu painaja mitu viimast päeva. Nii irooniline kui see pole -- väidetav pedofiil on mu värskeim muusa.
* Mina: "Ooo, J S! Ma arvasin, et ta on vanglas..."
Tema: "Sandra, kui Sa Lollidemaa meediast ja ajakirjandusest toitud, siis Sa ei saagi teisiti arvata :-) Tunnen kaasa!"
Mina: "Mul on ainult hea meel, kui mu süda nende poisikeste pärast rahulik võib olla."
Tema: "Sinu süda, vaene Sandra, on saasta täis. Aga kui Sa vaid teaksid, kui tublid mehed ma neist poisikestest olen kasvatanud. Ega see Sind ei rõõmustakski, sest Sulle on meeldinud saast. Ehk oled Sina olnud üks selle saasta õelaid kloppijaid? Igal juhul tunnen Sulle kaasa."
Mina: "Vabanda, J. Võin ma sulle privaatsõnumi saata või helistada äkki? Üks natuke pikem jutt/ettepanek."
Nagu mu tagasitõmbumisest näha on, tuli mul vahepeal idee. Üks viimase aja parimaid. Lisaks kaasasin ideesse juba tuttava sektiliidri. Ma olin oma ideest (ja olen siiamaani) nii vaimustuses, et ei suutnud end tagasi hoida ja rääkisin oma valikainest kõrval töötavale Brooklyni fotograafile. "Kas ma võiksin seda meest pildistada?", küsis tema. Üks telefonikõne minu poolt veel ja meil on kokkulepitud sektikoosoleku pildistamine. Nii. Ja nüüd helistas H mulle tagasi. "Kuule, kui ta on huvitatud, mul on üks ingliskeelne versioon oma raamatust ka." Ütlesin, et ameerika fotograaf on võimalusest vaimustunud ja kindlasti raamatust huvitatud.
Kuidas neis zenbudismi loengutes see lomabakas vanamees, endine luuraja rääkiski: tao. Mine vooluga kaasa. Do nothing and everything will be done. Ära tee midagi, kui oma valikaine pärast mures oled -- joo viina (kaks avamist eile õhtul, M etenduse aftekas ja T sünnipäev), otsusta, et täna millegi asjalikuga ei tegele, nori ajaviiteks (sest ootasin kunstioksjoniteemalist koosolekut)tüli riigi juhtiva pedofiiliga ning voila`!
* Mina: "Ooo, J S! Ma arvasin, et ta on vanglas..."
Tema: "Sandra, kui Sa Lollidemaa meediast ja ajakirjandusest toitud, siis Sa ei saagi teisiti arvata :-) Tunnen kaasa!"
Mina: "Mul on ainult hea meel, kui mu süda nende poisikeste pärast rahulik võib olla."
Tema: "Sinu süda, vaene Sandra, on saasta täis. Aga kui Sa vaid teaksid, kui tublid mehed ma neist poisikestest olen kasvatanud. Ega see Sind ei rõõmustakski, sest Sulle on meeldinud saast. Ehk oled Sina olnud üks selle saasta õelaid kloppijaid? Igal juhul tunnen Sulle kaasa."
Mina: "Vabanda, J. Võin ma sulle privaatsõnumi saata või helistada äkki? Üks natuke pikem jutt/ettepanek."
Nagu mu tagasitõmbumisest näha on, tuli mul vahepeal idee. Üks viimase aja parimaid. Lisaks kaasasin ideesse juba tuttava sektiliidri. Ma olin oma ideest (ja olen siiamaani) nii vaimustuses, et ei suutnud end tagasi hoida ja rääkisin oma valikainest kõrval töötavale Brooklyni fotograafile. "Kas ma võiksin seda meest pildistada?", küsis tema. Üks telefonikõne minu poolt veel ja meil on kokkulepitud sektikoosoleku pildistamine. Nii. Ja nüüd helistas H mulle tagasi. "Kuule, kui ta on huvitatud, mul on üks ingliskeelne versioon oma raamatust ka." Ütlesin, et ameerika fotograaf on võimalusest vaimustunud ja kindlasti raamatust huvitatud.
Kuidas neis zenbudismi loengutes see lomabakas vanamees, endine luuraja rääkiski: tao. Mine vooluga kaasa. Do nothing and everything will be done. Ära tee midagi, kui oma valikaine pärast mures oled -- joo viina (kaks avamist eile õhtul, M etenduse aftekas ja T sünnipäev), otsusta, et täna millegi asjalikuga ei tegele, nori ajaviiteks (sest ootasin kunstioksjoniteemalist koosolekut)tüli riigi juhtiva pedofiiliga ning voila`!
esmaspäev, mai 24, 2010
Pressiteade
Kunstikonteiner esitleb:
Mai Sööt
"Ekstaas"
Alumises galeriis 27. mai -- 31. juuni 2010
Avamine ja tantsuetendus "Ekstaas" neljapäeval, 27. mail kl 19.
Heliassistent Hans-Gunter Lock.
Ekstaas, mida ihaldan on puhastav, raviv, ülev minnalaskmismeeleolu ja eneseväljenduslik plahvatus.
Näitusel ja etendusel lähtun enda paastumise eksperimendist ja uurimusest ning kasutan selle vaimseid ja füüsilisi saadusi. Ma ei saanud ilmutust, kuid pikapeale tunnistasin isiklikke tõrkeid ja probleeme kunsti tegemisel ning taasavastasin oma keha. Tantsuetendusega soovin anda väärika lõpu kogu protsessile.
Näitusel on vaadeldav läbitu kunstiline dokumentatsioon uriinist, leivast, kangast, metallist ja videost. Interaktiivse momendina on vaatajal võimalik kokkuleppel määrata oma keemilist hetketervist.
PS! Paastumine võib tekitada eufooriat ja ekstaasi.
Mai Sööt
Ats Parve
"Come into our room"
Ülemises galerii 27. mai -- 31. juuni 2010.
Avamine neljapäeval, 27. mail kl 18 30.
Plakat on kohal. Plakat on linnaruumi kõige löövam ja mõjuvam kunstivorm. Plakat tegutseb olevikus ja tulevikus ja jätab mineviku teistele. Plakat on uus ja suhtleb sinuga samas keeles. Ta käib välja oma trumbid ja kohe. Plakat tahab, et sa kohe.
Plakat on linnaruumi kõige kaitsetum ja kiiremini häviv kunstivorm. Plakat käib sama kergelt seinalt maha kui seina peale. Ta elujõud tolmustub linnaõhus kiiresti. Plakat on väga õrn. Plakat on loodud kaduma.
"Come into our room" rekonstrueerib kadunud linnaseinu ja annab plakatile voli löögimehhanismid uuesti tööle rakendada. Võimaluse saavad kolme viimase aasta näituste, etenduste ja pidude plakatid.
"Come into our room" on hommaaž anonüümsele plakatikunstnikule. Tänavad on galerii ja galerii on tänavad. Tulge me tuppa.
Ats Parve
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03
Mai Sööt
"Ekstaas"
Alumises galeriis 27. mai -- 31. juuni 2010
Avamine ja tantsuetendus "Ekstaas" neljapäeval, 27. mail kl 19.
Heliassistent Hans-Gunter Lock.
Ekstaas, mida ihaldan on puhastav, raviv, ülev minnalaskmismeeleolu ja eneseväljenduslik plahvatus.
Näitusel ja etendusel lähtun enda paastumise eksperimendist ja uurimusest ning kasutan selle vaimseid ja füüsilisi saadusi. Ma ei saanud ilmutust, kuid pikapeale tunnistasin isiklikke tõrkeid ja probleeme kunsti tegemisel ning taasavastasin oma keha. Tantsuetendusega soovin anda väärika lõpu kogu protsessile.
Näitusel on vaadeldav läbitu kunstiline dokumentatsioon uriinist, leivast, kangast, metallist ja videost. Interaktiivse momendina on vaatajal võimalik kokkuleppel määrata oma keemilist hetketervist.
PS! Paastumine võib tekitada eufooriat ja ekstaasi.
Mai Sööt
Ats Parve
"Come into our room"
Ülemises galerii 27. mai -- 31. juuni 2010.
Avamine neljapäeval, 27. mail kl 18 30.
Plakat on kohal. Plakat on linnaruumi kõige löövam ja mõjuvam kunstivorm. Plakat tegutseb olevikus ja tulevikus ja jätab mineviku teistele. Plakat on uus ja suhtleb sinuga samas keeles. Ta käib välja oma trumbid ja kohe. Plakat tahab, et sa kohe.
Plakat on linnaruumi kõige kaitsetum ja kiiremini häviv kunstivorm. Plakat käib sama kergelt seinalt maha kui seina peale. Ta elujõud tolmustub linnaõhus kiiresti. Plakat on väga õrn. Plakat on loodud kaduma.
"Come into our room" rekonstrueerib kadunud linnaseinu ja annab plakatile voli löögimehhanismid uuesti tööle rakendada. Võimaluse saavad kolme viimase aasta näituste, etenduste ja pidude plakatid.
"Come into our room" on hommaaž anonüümsele plakatikunstnikule. Tänavad on galerii ja galerii on tänavad. Tulge me tuppa.
Ats Parve
Kunstikonteiner
Kultuuritehas Polymer
Madara 22/ Ülase 16
Tallinn
Galerii avatud K.-P. 14.00-19.00
info: (+372) 55 94 12 11
(+372) 55 43 961
(+372) 51 93 70 03
laupäev, mai 22, 2010
Enesekriitika
Ma arvan, et veetsin tänase päeva, kirjutades (ja väga vaevaliselt) halba arvustust heale raamatule.
"Intellektuaalse naise "Seks ja linn""
Selle pealkirjaga on mu valmiv raamatuarvustus Sirpi. Tähtaeg: homme õhtul kl 22 00. Teema: Maarja Kangro novellikogu "Ahvid ja solidaarsus". Raamat, millest kirjutamise pakkus mulle välja kirjandustoimetaja JK ise, kui umbes kuu aega tagasi ühes raamatupoes kohtusime. JK on armas -- üleeile helistas ta mulle, kontrollimaks, kas selle artikli ikka lubatud tähtajaks valmis teen. Kirjutasin parasjagu koos T-ga Kulka taotlusi ning inimene teisel pool toru, kes rääkis Maarja Kangrost, Lauri Pilterist, viimase stiilist, puhtast stiilist kui sellisest, Proustist ning Madame Bovaryst, oli midagi hoopis teistsugusesst maailmast. Eile põgenesin sellesama raamatuarvustuse eest maale ära ja nüüd siis kirjutan Maarja Kangro novellikogust, mis mulle iseenesest väga meeldis, kartes et need kirjutatud taotlused on mu enda stiili kantseliidi-osakaalu ikka põhja keeranud. Ma loen iga paari lause, kohati sõna tagant tähemärke ja leian, et raamatuarvustus pikema tekstina on üks raskemaid zhanre.
1655.
1655.
teisipäev, mai 18, 2010
Päeva protokoll -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010
7 30 Äratuskell. Paduvihm. Esimene mõte: ma ei saa kostüümi, mille eelmisel päeval selle piduliku sündmuse jaoks välja valisin, selga panna. Must väike kleit, pruun kampsun, samblarohelised sukad ja peaaegu sama värvi kingad (eelmise päeva leid Balti jaama turult, Marks& Spencer). Otsustan komplekti täiendada rohelise-sinisekirju vihmakuue ning sõbranna disainitud pärlikeega.
9 15 Olen iirlannal ühe korra veenist mööda ja teisel korral sellest läbi torganud. Kanüüli sisse ei saa, aga natuke verd siiski tuleb, millest ta saab oma paberit teha. Iirlannal on seljas minult laenatud lilla printsessikleit ning ta on on valuliku näoga. Peamiselt viimast dokumenteeribki just mõni päev tagasi Eestisse saabunud, Brooklynist pärit must fotograaf. Talle ilmselgelt meeldib see iirlanna.
10 00 Olen jõudnud Vene Draamateatrisse suurkogule.
Niisiis -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010 Vene Draamateatris. Järgnevad on autentsed märkmed, mida tegin kohapeal. Põhiliselt dokumenteerisin intriige, avalikke rünnakuid ning vasturünnakuid, muidu grotesksevõitu või muidu naljakaid momente, lisades kõigele sellele oma subjektiivseid kommentaare ja hinnanguid. NB! Protokoll ei saa olla päris täielik, kuna paljude "korralikumate" sõnavõttude puhul ma eriti palju märkmeid ei teinud ning paaril korral lahkusin ka saalist. Samuti võib mõni tsitaat olla ebatäpne, kuna ma ei valda kiirkirja. Ja veel --erandkorras kasutan praegu intsiaalide asemel inimeste nimesid. Vähemalt nende kohta, kes lavale astuvad.
10 05 Hümn ja leinaseisak.
10 10 Teema -- kas kõigi presidendi-, asepresidendi- ja volikogu liikmekandidaatide kõned toimuvad enne või pärast nende valimisi. Palju sekkuvaid inimesi, Peeter Laurits tõmbab paralleeli NO-teatri hiljutise lavastusega. Õrnalt agressiivne meeleolu, tundub, et asi hakkab looma ja oodata on dramaatilist üritust. Ilmselgelt on paljudel saalisviibijatel praeguse presidendiga ja kogu asjade seisuga mingi kamm. Oma rida ajada ja oma lehmad ojas.
10 15 Otsustatakse, et sõnavõtud on enne ja presidendivalimised pärast. J mu kõrval kommenteerib, et võimumängud on kõrvalt huvitavad vaadata ja et suurkogu on inimestele vajalik rituaal. Aga sellepärast ma siin olengi.
10 25 Kultuuriminister.
10 35 Ütleb, et kunsti ülesanne on ärritada ja tähelepanu äratada, rääkides Tartu noorte kunstnike oksjonist, mille patroon ta oli.
10 38 Kunsti toetava seaduse eelnõust.
10 39 "Ma soovin teile ilusat päeva, teil tuleb siin tuline võitlus!" Naer.
10 40 Õhtujuht Heinz Valk ütleb, et 440 EKL-i liiget on koos, koos volitustega.
10 41 Lavale astub EKL-i president.
10 50 Ekraanile lava kohal, millel on EKL-i logo, ilmuvad sinise taeva taustal kaks lennukit. Ilus visuaalne leid, mille ilmumine sel hetkel tundub kas kontrollimatu või kellegi poolt dirigeeritud.
11 05 President räägib jätkuvalt sellest, kui õudne kõik on. Majanduslangus veel kõigele muule lisaks. "Nii kui kultuuriministeerium lõpetas nahkkarpide ja auaadresside tellimise, algasid makseraskused". Mõtlen, kas see on ainult minu jaoks naljakas. Need nahkkarbid. Aga vist on.
11 10 " Ei teata isegi seda, et kogu programmi galeriides maksab kinni esinemisvalus kunstnik". "Esinemisvalus" --see on päris hea nali. Mida tõendab naer mu kõrval ning kogu saalis.
12 00 EKA rektor lõpetab oma kõne, pidades vajalikuks märkida, et Elken läks oma ajast 20 minutiga üle.
12 05 KUMU direktor: "Praegu aitavad veel Kultuuriministeerium ja Kunstnike Liit, aga pärast surma tegeleb teiega ikkagi muuseum". Noojah -- see, kui vana on EKLI-i liikmeskonna enamus, on ju legendaarne.
12 35 Kunstihoone direktor. Juba tükka aega on tegelikult igav --- mis ei ole tegelikult kivi kõneleja kapsaaeda. Tema räägib hästi. Ei loe paberilt maha. Vaatab saali. Jne.
13 00 Tarbekunstimuuseumi direktori sõnavõtu ajal jõuan järeldusele, et põhiline probleem on seal korruptsioon. J: "Sellest räägitakse läbi lillede. Sellepärast ta müügist nii palju räägibki. Arvatavasti on nad saanud selle kohta kriitikat-- ostetakse samasid autoreid."
13 05 Mari Kartau. Sellest, et tegelikult on oluline ikka kunst, et kõigile EKA lõpetanutele vaatamata ei kasva EKL-i liikmete arv ja et kõrged ametikohad peaksid roteeruma ja et ühel inimesel ei peaks neid olema mitu tükki korraga.
See, et president ei tohiks olla liiga mitu ametiaega järjest, on kujunenud päeva tunnusmõtteks. Seda räägitakse eravestlustes ning põimitakse oma sõnavõttudesse laval. Samal ajal oleme J-ga ühele nõule jõudnud selles, et tegelikult seda piirangut pole vaja. See ei ole ikka nii suur võim ja iga asjaga harjumine nõuab aega -- ka kultuuriministritega suhtlemine. Ja JUHUL KUI oleks olemas tõeliselt võimekas inimene sellel alal, võiks ta minu pärast olla EKL-i president oma elupäevade lõpuni. Pealegi on tegemist ikkagi otsevalimistega. Sündmustest ette rutates ja samal teemal : mingil minu poolt nendes märkmetes dateerimata hetkel astub lavale asepresidendina jätkata sooviv Anu Kalm, kes esitab fakti, et kogu Eesti Vabariigi aja on Heliloojate Liidu president olnud Olav Ehale. Ja kellelgi ei tundu sellega probleeme olevat.
13 20 Valimiskõneded algavad. Heinz Valgul lipsab kogemata üle huulte väljend "Sirp ja Vasar" "Sirbi" asemel. See ei tekita suuremat reaktsiooni.
Reiu Tüür ja Maarja Undusk. Nende kõnede kohta mul märkmed puuduvad, mis vist annab tunnistust faktist, et mõlemil neist puudub selge positsioon muu kui selle kohapealt, et EKL-i president ei tohiks liiga pikalt ametis olla. Kumbki ei ütle, selgelt, konkreetselt ja teravalt, kuidas nende ametissesaamine muudaks kunstnike positsiooni paremaks. Ma olin jätkuvalt lahtiseks jätnud, keda valida.
13 45 Elken annab oma kõnes vastulöögi. Head poliitilised manöövrid -- eriti idee Noorte Kunstnike Ühendusest, kuhu võiks kohe peale kunstikooli lõpetamist astuda. Noortest distantseerumist talle ju põhiliselt ette heidetaksegi. Elken nimetab Kaasaegse Kunsti Alaliidu teksti Sirbis skisofreenseks ning mainib ka, et nimetatud MTÜ-d ametlikult ei eksisteeri.
14 00 Ants Juske, kes kandideerib EKL-i asepresidendiks, sõnumi loeb ette Heinz Valk. " Mul ei ole oma kompetentsis kahtlusi" -- naer saalis --- "Olen olnud EKL-i sekretäriks, kellena käisin liidu liikmete matustel..." -- naer saalis -- "... ja juubilare õnnitlemas".
14 10 Lavale astub Leonhard Lapin. Lapin on hoos. Täis, aga mitte liiga. "...sellepärast eksisteerib täiesti mõttetu asutus nagu Kultuuriministeerium! See on nõukogude igand..." See tuleks likvideerida ja raha KUMU, Kunstiakadeemia ja otse kunstnike vahel jagada. "Kultuuriministeerium on Kultuurkapitali vampiir!" Lapinil on rusikas sõna otseses mõttes püsti. Ta ütleb kõik välja, mis tal ilmselgelt pikalt südamel on olnud. Pidev naer saalis. "Elken on viimastel aastetel muutunud argpüksiks, talle meeldib vastuvõttudel käia, inimesi kallistada ja musitada...Musitada..." "Igapäevaselt on ta täiesti asjalik, aga tal on ka head abilised, kes teevad töö ära..." "Jaan Elken, kes täna käis siin ka küür seljas, sest ta kardab oma koha pärast, nagu see koht oleks talle jumalast määratud. Aga kui me vaatame jooksvat kunstikriitikat, siis ma ütlen ühe ilusa eestikeelse sõna nüüd -- PASK!" Oma osa saavad Eesti Päevaleht ja Sirp. Lapin lõpetab : "Reet Varblane, mõtle tõsiselt järele, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud!" Lapin lahkub lavalt, aga enne oma kohale jõudmist saalis tõstab veelkord rusika: "Milleks on Eestile vaja Põllumajandusministeeriumi, kui kogu põllumajandus on läinud erakätesse! Mõtleme ka selle üle!" Aplaus.
14 20 Elken võtab veelkord sõna: "Minu eripäraks on see et kui ma saan laksu põsele, ma keeran teise ette. Järgmine päev ma naeratan sellele inimesele. See ei ole lakeilikkus, see on minu eripära."
15 40 Vaba mikrofon. Lemming Nagel. Vanamees, kes ei suuda isegi lavale ronida ja kellele ulatatakse mikrofon kätte, loeb vastu lava äärt toetudes paberilt kergete raskustega teksti maha. Paraku on see üsna arusaamatu, välja arvatud fakt, et see sõnavõtt on miskitpidi seotud Sirami ("Nende naiste nimed muutuvad ka kogu aeg...") arvustusega Maalikunstnike Liidu aastanäitusele Pärnus. On kurbnaljakas ning mul hakkab piinlik, et ma kohati naeran. Vana, väsinud, omadega läbi inimese üle.
15 45 Lavale astub tädi Viljandi Kunstisaalist. Üsna segane sõnavõtt.
15 50 Maria-Kristiina Soomre. Vasturünnak senisele presidendile. Nimetab toimunut farsiks ja teatriks.
15 55 Tiina Tammetalu. "... seadus näeb ette ka näiteks selle, et autor peab olema teovõimeline." Naer saalis.
Kritiseerib protsendiseadust ning süüdistab Kristina Normani autoriõiguste rikkumises. Minu kõrval istuv eesti kunsti grand old lady ja vana kooli bitch kommenteerib Tammetalut mürgiselt: "Tal on tagatuba koledaid maale täis, ta tahab neist lahti saada. Pressib endale EKL-ilt töökohta välja." Tammetalu ütlebki lõpetuseks, et kõik võivad oma autoriõiguste probleemidega tema poole pöörduda.
16 15 Elkeni vastulause: Tammetalu ei käinud protsendiseaduse seminaril ja sai seadusest valesti aru.
16 25 Presidendikandidaat Maarja Unduski poeesia. Paneb mõtlema, kas inimene, kelle mõtted selliseid radu käivad, ikka sobib presidendiks. Liiga poeetiline, noh.
16 30 Lavale astub kujundusgraafik Katrin Laos. Volikogu valimise probleem. Nõuab põhikirja muutmist. "Kas see on demokraatia?!?"
Esile kerkib teema, kui mitu volitust said senine president ja asepresident.
Elken vastab: "40+". Kalm: "38". Saalist kostab: "AAAAAAHHHHH!"
16 40 Leonardo Meigas. Korstnapühkija vastu.
16 50 Väga vana kunstikriitik Kaalu Kirme leksikaprobleemist.
16 55 Metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle jutt on absoluutselt arusaamatu.
17 05 Tõnu Lauk tuleb tagasi ning nõuab uue riikliku autasu, nimelt elupäästja medali asutamist. Vana kooli bitch mu
kõrval: "Ise ta tahab seda medalit teha."
17 15 Mitte midagi. Valimistulemusi oodatakse. Jube igav on, aga tunne, nagu oleks Eurovisiooni seda sõpradega kommenteerides läbi vaadanud, asjasse sisse elanud ning nüüd põleks huvist hääletamistulemused teada saada. J kommenteerib, et temal on tunne: midagi nad seal sebivad. Liiga kaua läheb. Juba varem on ta mu tähelepanu juhtinud faktile, et hääletussedelid on tembeldamata ning teoreetiliselt võiks neid kiiresti koopiamasinaga juurde teha. Ka puudub neil selge täitmise instruktsioon. J pole ainus, kes lõuna- ja hääletamispausi ajal sellest juttu teeb.
17 25 Reiu Tüür läheb lavale ja laulab Narva tüdrukutest.
17 30 Anu Kalm teeb ettepaneku asutada EKL-i laulukoor, mis käiks koos korra nädalas. Kas on huvilisi? Saalis tõusevad käed.
17 31 Hääletustulemused saabuvad. Kõik on endine. Elken on president ja Kalm asepresident. Vana kooli bitch mu kõrval: "Vähemalt ei läinud meie hääled kaduma." Mina: "Tshshshh!"
J ütleb, et hea perfokas oli. Oli küll. Selline asi, mis nõuab süvenemist ja sisseelamist, aga mis kokkuvõttes annab elamuse. Milles on küllaga irooniat, samas ka tragikoomilist elementi. Ja omad tõsiselt naljakad hetked. TT on ainus mitte-liige, kelle suudan tuvastada. Aga tema on siin oma ema saatmas.
Dateerimata hetk (sest kirjalikud märkmed sellega lõpevad): räägin kolmandaks jäänud presidendikandidaadiga pikalt, suures osas sellest, miks ma teda ei valinud. Väga kena vestlus on.
Dateerimata hetk: minu juurde tuleb mu ema kursusekaaslane GR, elupõline televisioonikunstnik. Ütleb, et pole varem julgenud minuga juttu ajama tulla, aga nüüd tuleb.Käsib ema tervitada. Ta näitab näpuga mu rohelisi sukki ja kingi: "Aastal 1962, kui me olime koos ühikas oli see värv väga moes. Minul oli seda värvi kostüüm, aga sinu ema värvis oma suure vihmavarju sama värvi roheliseks. Pani lihtsalt potti ja keetis. Seda ma ütlen, su ema oli noorena ikka väga ilus ja efektne." Kuulen, et kui ma ise olin alles kuu aega või vähem vana, võttis mu ema mu ühele näituseavamisele kaasa. "Tead, sel ajal ei olnud see kombeks. Aga su ema ütles: "Ma olen täisväärtuslik kunstnik sellest hoolimata, et mul on laps."" Me räägime veel mu emast ja kallistame siis selle lätlannast televisioonikunstnikuga. Mul tuleb sõna otseses mõttes pisar silma.
Ja nagu Facebookist loen, siis võitlus EKL-i volikogu hääletustulemuste ümber jätkub.
9 15 Olen iirlannal ühe korra veenist mööda ja teisel korral sellest läbi torganud. Kanüüli sisse ei saa, aga natuke verd siiski tuleb, millest ta saab oma paberit teha. Iirlannal on seljas minult laenatud lilla printsessikleit ning ta on on valuliku näoga. Peamiselt viimast dokumenteeribki just mõni päev tagasi Eestisse saabunud, Brooklynist pärit must fotograaf. Talle ilmselgelt meeldib see iirlanna.
10 00 Olen jõudnud Vene Draamateatrisse suurkogule.
Niisiis -- Eesti Kunstnike Liidu suurkogu 17. mail 2010 Vene Draamateatris. Järgnevad on autentsed märkmed, mida tegin kohapeal. Põhiliselt dokumenteerisin intriige, avalikke rünnakuid ning vasturünnakuid, muidu grotesksevõitu või muidu naljakaid momente, lisades kõigele sellele oma subjektiivseid kommentaare ja hinnanguid. NB! Protokoll ei saa olla päris täielik, kuna paljude "korralikumate" sõnavõttude puhul ma eriti palju märkmeid ei teinud ning paaril korral lahkusin ka saalist. Samuti võib mõni tsitaat olla ebatäpne, kuna ma ei valda kiirkirja. Ja veel --erandkorras kasutan praegu intsiaalide asemel inimeste nimesid. Vähemalt nende kohta, kes lavale astuvad.
10 05 Hümn ja leinaseisak.
10 10 Teema -- kas kõigi presidendi-, asepresidendi- ja volikogu liikmekandidaatide kõned toimuvad enne või pärast nende valimisi. Palju sekkuvaid inimesi, Peeter Laurits tõmbab paralleeli NO-teatri hiljutise lavastusega. Õrnalt agressiivne meeleolu, tundub, et asi hakkab looma ja oodata on dramaatilist üritust. Ilmselgelt on paljudel saalisviibijatel praeguse presidendiga ja kogu asjade seisuga mingi kamm. Oma rida ajada ja oma lehmad ojas.
10 15 Otsustatakse, et sõnavõtud on enne ja presidendivalimised pärast. J mu kõrval kommenteerib, et võimumängud on kõrvalt huvitavad vaadata ja et suurkogu on inimestele vajalik rituaal. Aga sellepärast ma siin olengi.
10 25 Kultuuriminister.
10 35 Ütleb, et kunsti ülesanne on ärritada ja tähelepanu äratada, rääkides Tartu noorte kunstnike oksjonist, mille patroon ta oli.
10 38 Kunsti toetava seaduse eelnõust.
10 39 "Ma soovin teile ilusat päeva, teil tuleb siin tuline võitlus!" Naer.
10 40 Õhtujuht Heinz Valk ütleb, et 440 EKL-i liiget on koos, koos volitustega.
10 41 Lavale astub EKL-i president.
10 50 Ekraanile lava kohal, millel on EKL-i logo, ilmuvad sinise taeva taustal kaks lennukit. Ilus visuaalne leid, mille ilmumine sel hetkel tundub kas kontrollimatu või kellegi poolt dirigeeritud.
11 05 President räägib jätkuvalt sellest, kui õudne kõik on. Majanduslangus veel kõigele muule lisaks. "Nii kui kultuuriministeerium lõpetas nahkkarpide ja auaadresside tellimise, algasid makseraskused". Mõtlen, kas see on ainult minu jaoks naljakas. Need nahkkarbid. Aga vist on.
11 10 " Ei teata isegi seda, et kogu programmi galeriides maksab kinni esinemisvalus kunstnik". "Esinemisvalus" --see on päris hea nali. Mida tõendab naer mu kõrval ning kogu saalis.
12 00 EKA rektor lõpetab oma kõne, pidades vajalikuks märkida, et Elken läks oma ajast 20 minutiga üle.
12 05 KUMU direktor: "Praegu aitavad veel Kultuuriministeerium ja Kunstnike Liit, aga pärast surma tegeleb teiega ikkagi muuseum". Noojah -- see, kui vana on EKLI-i liikmeskonna enamus, on ju legendaarne.
12 35 Kunstihoone direktor. Juba tükka aega on tegelikult igav --- mis ei ole tegelikult kivi kõneleja kapsaaeda. Tema räägib hästi. Ei loe paberilt maha. Vaatab saali. Jne.
13 00 Tarbekunstimuuseumi direktori sõnavõtu ajal jõuan järeldusele, et põhiline probleem on seal korruptsioon. J: "Sellest räägitakse läbi lillede. Sellepärast ta müügist nii palju räägibki. Arvatavasti on nad saanud selle kohta kriitikat-- ostetakse samasid autoreid."
13 05 Mari Kartau. Sellest, et tegelikult on oluline ikka kunst, et kõigile EKA lõpetanutele vaatamata ei kasva EKL-i liikmete arv ja et kõrged ametikohad peaksid roteeruma ja et ühel inimesel ei peaks neid olema mitu tükki korraga.
See, et president ei tohiks olla liiga mitu ametiaega järjest, on kujunenud päeva tunnusmõtteks. Seda räägitakse eravestlustes ning põimitakse oma sõnavõttudesse laval. Samal ajal oleme J-ga ühele nõule jõudnud selles, et tegelikult seda piirangut pole vaja. See ei ole ikka nii suur võim ja iga asjaga harjumine nõuab aega -- ka kultuuriministritega suhtlemine. Ja JUHUL KUI oleks olemas tõeliselt võimekas inimene sellel alal, võiks ta minu pärast olla EKL-i president oma elupäevade lõpuni. Pealegi on tegemist ikkagi otsevalimistega. Sündmustest ette rutates ja samal teemal : mingil minu poolt nendes märkmetes dateerimata hetkel astub lavale asepresidendina jätkata sooviv Anu Kalm, kes esitab fakti, et kogu Eesti Vabariigi aja on Heliloojate Liidu president olnud Olav Ehale. Ja kellelgi ei tundu sellega probleeme olevat.
13 20 Valimiskõneded algavad. Heinz Valgul lipsab kogemata üle huulte väljend "Sirp ja Vasar" "Sirbi" asemel. See ei tekita suuremat reaktsiooni.
Reiu Tüür ja Maarja Undusk. Nende kõnede kohta mul märkmed puuduvad, mis vist annab tunnistust faktist, et mõlemil neist puudub selge positsioon muu kui selle kohapealt, et EKL-i president ei tohiks liiga pikalt ametis olla. Kumbki ei ütle, selgelt, konkreetselt ja teravalt, kuidas nende ametissesaamine muudaks kunstnike positsiooni paremaks. Ma olin jätkuvalt lahtiseks jätnud, keda valida.
13 45 Elken annab oma kõnes vastulöögi. Head poliitilised manöövrid -- eriti idee Noorte Kunstnike Ühendusest, kuhu võiks kohe peale kunstikooli lõpetamist astuda. Noortest distantseerumist talle ju põhiliselt ette heidetaksegi. Elken nimetab Kaasaegse Kunsti Alaliidu teksti Sirbis skisofreenseks ning mainib ka, et nimetatud MTÜ-d ametlikult ei eksisteeri.
14 00 Ants Juske, kes kandideerib EKL-i asepresidendiks, sõnumi loeb ette Heinz Valk. " Mul ei ole oma kompetentsis kahtlusi" -- naer saalis --- "Olen olnud EKL-i sekretäriks, kellena käisin liidu liikmete matustel..." -- naer saalis -- "... ja juubilare õnnitlemas".
14 10 Lavale astub Leonhard Lapin. Lapin on hoos. Täis, aga mitte liiga. "...sellepärast eksisteerib täiesti mõttetu asutus nagu Kultuuriministeerium! See on nõukogude igand..." See tuleks likvideerida ja raha KUMU, Kunstiakadeemia ja otse kunstnike vahel jagada. "Kultuuriministeerium on Kultuurkapitali vampiir!" Lapinil on rusikas sõna otseses mõttes püsti. Ta ütleb kõik välja, mis tal ilmselgelt pikalt südamel on olnud. Pidev naer saalis. "Elken on viimastel aastetel muutunud argpüksiks, talle meeldib vastuvõttudel käia, inimesi kallistada ja musitada...Musitada..." "Igapäevaselt on ta täiesti asjalik, aga tal on ka head abilised, kes teevad töö ära..." "Jaan Elken, kes täna käis siin ka küür seljas, sest ta kardab oma koha pärast, nagu see koht oleks talle jumalast määratud. Aga kui me vaatame jooksvat kunstikriitikat, siis ma ütlen ühe ilusa eestikeelse sõna nüüd -- PASK!" Oma osa saavad Eesti Päevaleht ja Sirp. Lapin lõpetab : "Reet Varblane, mõtle tõsiselt järele, millega sa oled viimastel aastatel tegelenud!" Lapin lahkub lavalt, aga enne oma kohale jõudmist saalis tõstab veelkord rusika: "Milleks on Eestile vaja Põllumajandusministeeriumi, kui kogu põllumajandus on läinud erakätesse! Mõtleme ka selle üle!" Aplaus.
14 20 Elken võtab veelkord sõna: "Minu eripäraks on see et kui ma saan laksu põsele, ma keeran teise ette. Järgmine päev ma naeratan sellele inimesele. See ei ole lakeilikkus, see on minu eripära."
15 40 Vaba mikrofon. Lemming Nagel. Vanamees, kes ei suuda isegi lavale ronida ja kellele ulatatakse mikrofon kätte, loeb vastu lava äärt toetudes paberilt kergete raskustega teksti maha. Paraku on see üsna arusaamatu, välja arvatud fakt, et see sõnavõtt on miskitpidi seotud Sirami ("Nende naiste nimed muutuvad ka kogu aeg...") arvustusega Maalikunstnike Liidu aastanäitusele Pärnus. On kurbnaljakas ning mul hakkab piinlik, et ma kohati naeran. Vana, väsinud, omadega läbi inimese üle.
15 45 Lavale astub tädi Viljandi Kunstisaalist. Üsna segane sõnavõtt.
15 50 Maria-Kristiina Soomre. Vasturünnak senisele presidendile. Nimetab toimunut farsiks ja teatriks.
15 55 Tiina Tammetalu. "... seadus näeb ette ka näiteks selle, et autor peab olema teovõimeline." Naer saalis.
Kritiseerib protsendiseadust ning süüdistab Kristina Normani autoriõiguste rikkumises. Minu kõrval istuv eesti kunsti grand old lady ja vana kooli bitch kommenteerib Tammetalut mürgiselt: "Tal on tagatuba koledaid maale täis, ta tahab neist lahti saada. Pressib endale EKL-ilt töökohta välja." Tammetalu ütlebki lõpetuseks, et kõik võivad oma autoriõiguste probleemidega tema poole pöörduda.
16 15 Elkeni vastulause: Tammetalu ei käinud protsendiseaduse seminaril ja sai seadusest valesti aru.
16 25 Presidendikandidaat Maarja Unduski poeesia. Paneb mõtlema, kas inimene, kelle mõtted selliseid radu käivad, ikka sobib presidendiks. Liiga poeetiline, noh.
16 30 Lavale astub kujundusgraafik Katrin Laos. Volikogu valimise probleem. Nõuab põhikirja muutmist. "Kas see on demokraatia?!?"
Esile kerkib teema, kui mitu volitust said senine president ja asepresident.
Elken vastab: "40+". Kalm: "38". Saalist kostab: "AAAAAAHHHHH!"
16 40 Leonardo Meigas. Korstnapühkija vastu.
16 50 Väga vana kunstikriitik Kaalu Kirme leksikaprobleemist.
16 55 Metallikunstnik Tõnu Lauk, kelle jutt on absoluutselt arusaamatu.
17 05 Tõnu Lauk tuleb tagasi ning nõuab uue riikliku autasu, nimelt elupäästja medali asutamist. Vana kooli bitch mu
kõrval: "Ise ta tahab seda medalit teha."
17 15 Mitte midagi. Valimistulemusi oodatakse. Jube igav on, aga tunne, nagu oleks Eurovisiooni seda sõpradega kommenteerides läbi vaadanud, asjasse sisse elanud ning nüüd põleks huvist hääletamistulemused teada saada. J kommenteerib, et temal on tunne: midagi nad seal sebivad. Liiga kaua läheb. Juba varem on ta mu tähelepanu juhtinud faktile, et hääletussedelid on tembeldamata ning teoreetiliselt võiks neid kiiresti koopiamasinaga juurde teha. Ka puudub neil selge täitmise instruktsioon. J pole ainus, kes lõuna- ja hääletamispausi ajal sellest juttu teeb.
17 25 Reiu Tüür läheb lavale ja laulab Narva tüdrukutest.
17 30 Anu Kalm teeb ettepaneku asutada EKL-i laulukoor, mis käiks koos korra nädalas. Kas on huvilisi? Saalis tõusevad käed.
17 31 Hääletustulemused saabuvad. Kõik on endine. Elken on president ja Kalm asepresident. Vana kooli bitch mu kõrval: "Vähemalt ei läinud meie hääled kaduma." Mina: "Tshshshh!"
J ütleb, et hea perfokas oli. Oli küll. Selline asi, mis nõuab süvenemist ja sisseelamist, aga mis kokkuvõttes annab elamuse. Milles on küllaga irooniat, samas ka tragikoomilist elementi. Ja omad tõsiselt naljakad hetked. TT on ainus mitte-liige, kelle suudan tuvastada. Aga tema on siin oma ema saatmas.
Dateerimata hetk (sest kirjalikud märkmed sellega lõpevad): räägin kolmandaks jäänud presidendikandidaadiga pikalt, suures osas sellest, miks ma teda ei valinud. Väga kena vestlus on.
Dateerimata hetk: minu juurde tuleb mu ema kursusekaaslane GR, elupõline televisioonikunstnik. Ütleb, et pole varem julgenud minuga juttu ajama tulla, aga nüüd tuleb.Käsib ema tervitada. Ta näitab näpuga mu rohelisi sukki ja kingi: "Aastal 1962, kui me olime koos ühikas oli see värv väga moes. Minul oli seda värvi kostüüm, aga sinu ema värvis oma suure vihmavarju sama värvi roheliseks. Pani lihtsalt potti ja keetis. Seda ma ütlen, su ema oli noorena ikka väga ilus ja efektne." Kuulen, et kui ma ise olin alles kuu aega või vähem vana, võttis mu ema mu ühele näituseavamisele kaasa. "Tead, sel ajal ei olnud see kombeks. Aga su ema ütles: "Ma olen täisväärtuslik kunstnik sellest hoolimata, et mul on laps."" Me räägime veel mu emast ja kallistame siis selle lätlannast televisioonikunstnikuga. Mul tuleb sõna otseses mõttes pisar silma.
Ja nagu Facebookist loen, siis võitlus EKL-i volikogu hääletustulemuste ümber jätkub.
laupäev, mai 15, 2010
NB!
Üthtlasi oleks mul väga hea meel, kui eile õhtul Von Krahlis minuga rääkima tulnud tütarlaps, kes oli peol koos oma boyfriendiga, minuga ühendust võtaks.
sandrajogeva@gmail.com
sandrajogeva@gmail.com
Stand Up Tragedy
Selline sõnum mulle:
Juku-kalle Raid
Juku-kalle Raid15. mai 2010. a. kell 23:49
Subject: hi
Hei sina kole inimene ebamäärases mõttestaadiumis ja arusaamatutes aastates!
Et ei tekiks mingit edaspidist jama, ütlen nüüd, kohe ja avalikult sinu äärmiselt arulageda, maitsetu ja pieteeditundetu möla aadressil Delfis (Boris Buracinschi teemadel), et kui vähegi võimalus avaneb, kavatsen sind kiusata, takistada ja sinu teele kõikvõimalike raskusi veeretada. Sealjuures loodan, et ma pole ainuke.
Absoluutselt enam mitte lugu pidades,
jk
Ja selle asja valguses ei kahetse ma ikka mitte mingil kombel, et eile õhtul ameerika residentuurikunstniku DQ stand-up comedy õhtul Krahlis ikka lavale astusin ja oma viimase kahe päeva teema (vaata kasvõi siinseid postitusi)ära rääkisin. Öeldes hakatuseks, et ma pööran nüüd stand-up comedy zhanri korraks stand-up tragedyks.
Tunde hiljem, koos sama ameeriklasega öises linnas taksot oodates.
Mööda sõidab politseiauto.
"Murderers!"
See olen mina.
P.S. Selle eelpooltoodud sõnumi puhul lisab asjale kerget -- aga ainult kerget -- irooniat fakt, et selle on saatnud mulle ilma hammasteta ebamäärases vanuses mees.
Samas on see naistele nende välimuse (kuigi, jah, see "kole" võib kommenteerida ka mu moraalset palet) ja eriti vanuse etteheitmine ikka väga hirmutav.
Juku-kalle Raid
Juku-kalle Raid15. mai 2010. a. kell 23:49
Subject: hi
Hei sina kole inimene ebamäärases mõttestaadiumis ja arusaamatutes aastates!
Et ei tekiks mingit edaspidist jama, ütlen nüüd, kohe ja avalikult sinu äärmiselt arulageda, maitsetu ja pieteeditundetu möla aadressil Delfis (Boris Buracinschi teemadel), et kui vähegi võimalus avaneb, kavatsen sind kiusata, takistada ja sinu teele kõikvõimalike raskusi veeretada. Sealjuures loodan, et ma pole ainuke.
Absoluutselt enam mitte lugu pidades,
jk
Ja selle asja valguses ei kahetse ma ikka mitte mingil kombel, et eile õhtul ameerika residentuurikunstniku DQ stand-up comedy õhtul Krahlis ikka lavale astusin ja oma viimase kahe päeva teema (vaata kasvõi siinseid postitusi)ära rääkisin. Öeldes hakatuseks, et ma pööran nüüd stand-up comedy zhanri korraks stand-up tragedyks.
Tunde hiljem, koos sama ameeriklasega öises linnas taksot oodates.
Mööda sõidab politseiauto.
"Murderers!"
See olen mina.
P.S. Selle eelpooltoodud sõnumi puhul lisab asjale kerget -- aga ainult kerget -- irooniat fakt, et selle on saatnud mulle ilma hammasteta ebamäärases vanuses mees.
Samas on see naistele nende välimuse (kuigi, jah, see "kole" võib kommenteerida ka mu moraalset palet) ja eriti vanuse etteheitmine ikka väga hirmutav.
neljapäev, mai 13, 2010
Päev eetika tähe all
See eile öösel kirjutatud artikkel varjutab kogu tänast päeva. Muude tegemiste vahele tungib ikka ja jälle see BB teema. Kõne tema sõbralt. Väga vihane seejuures. Pikk vaidlus telefonis ja netis. Mind süüdistatakse järgmistes pattudes: eetilise piiri ületamises, väljaande valikus, selles, et kirjutasin inimesest, keda isiklikult ma ei tundnud, traagika suurendamises. Rõhutatakse: ta ei olnud alkohoolik. Ta ei joonud end kunagi "lampi". Taipamata, et sellepärast ma selle artikli kirjutasingi -- näitamaks, et olles ise olulisel positsioonil Eesti meedias, on BB sõbrad täiel määral vastutavad selle eest, et kadunuke on nüüd iga juhusliku inimese teadvuses kui see rumeenia kirjanik, kes tänavalt purjus peaga üles korjati ja kes siis politseijaoskonnas oma oksesse lämbus. Sest paljud BB sõbrad ongi Eesti meedia niiditõmbajad ning paraku läks täide see ennustus, mille ma ütlesin telefonikõnes oma isale üleeile õhtul, kui BB surmast rääkisime, millest selleks hetkeks olin ainult Facebookist lugenud: "Homme on see uudis igal pool, sest ta ajakirjanikest sõbrad süüdistavad politseid."
Samuti tunnistas mulle helistanud BB sõber, et meediasurve on mõjutamisvahend, et saada põhjalikum juurdlus.
Mulle heideti isegi ette, et tegin seda raha pärast. Muide, inimese poolt, kellel on endal kindel töökoht...juhtival positsioonil olevas meediaettevõttes. Mõtlesin, et uskumatu, kui palju vaenlasi võib saada, tehes ühe liigutuse oma südametunnistuse sunnil ning ei suutnud vastu panna impulsile saata vastuargumendi: ka nekroloogi kirjutamise eest makstakse raha. Milles mind veel süüdistatakse? Selles, et kirjutasin privaatsest ruumist (Facebookist) pärit asjast avalikus ruumis (Delfis). Taaskord mõistmata, et selleks hetkeks, kui mina "sule haarasin", olid kõik need intiimsed detailid avaldatud Postimehes, Õhtulehes, Delfis... Läkitatud oli see info sinnapoole teele nendesamade leinavate sõprade poolt, kes algselt asja ainult omavahel Facebookis arutasid ja kes siis otsustasid oma meediavõimu kasutades politseid rünnata.
BB sõber annab mõista, et võiksin oma honorari literaadi matusefondi annetada. Ütlen, et see tuleb alles tüki aja pärast, kui BB on ammu maha maetud. "Pole oluline", tuleb vastus. Luban asja üle mõelda. Nüüdseks olen otsustanud, et ma ei tee seda, sest 1. sellega tunnistaksin end süüdi kuriteos, mida ma pole sooritanud ja 2. nad ostaksid selle raha eest arvatavasti viina ja kiruksid siis mind taga.
Ja kõik see juhtus selle pärast, et ma jäin eile hilisõhtul teed jooma ja kirjandusest rääkima iirlannast kunstnikuga, kes siin tehases peatub. Rääkisin talle BB juhtumist ning sellest, mida ma sellest arvan. Kui valus see mulle tundub. Ja kuidas ma seda meediaskandaali ette teadsin. Ja et kas peab oma sõbrast tegema Michael Jacksoni ning tema surmast ühiskondliku omandi. Kelle, eeldatavalt tagasihoidliku intellektuaali puhul nüüd avalikult (ka netikommentaarid on avalikkus) arutatakse, mis asendis ta politseijaoskonnas pikali pandi ja kui palju ning mida ta tavaliselt jõi. Mulle tundub jätkuvalt, et on väga vähe inimesi, kes sooviksid, et nende kohta niivõrd isiklikke ja intiimseid detaile välja antakse. Nad tegid seda sellepärast, et surmatunnistusel ei seisaks selline surmapõhjus, ütles mulle BB sõber. Sest nad kahtlustavad insulti. Aga kui palju inimesi loeb surmatunnistust ja kui paljud loevad Õhtulehte, Postimeest, Delfit? Ka Utoopias endas ei saadetaks iga tänavalt korjatud inimest igaks juhuks ajuskänni. Võrdluseks võin tuua omaenda lähisugulase, kelle insulti (ilma alkoholijoobeta) ei suutnud kolm kiirabibrigaadi järjest diagnoosida.
Aga eetilised valikud tasuvad ära ka muus kui 700 krooni mõttes, ma loodan.
Kuigi, jah, ilmselgelt ei tasu nüüd pakkuda kaastööd BB endisesse väljaandesse -- asi, mille suunas juba vahepeal mõtlema hakkasin.
Ja vastuseks ühele vihasele Facebookis kommenteerinud BB sõbrale -- blogi on avalik, mitte isiklik ruum. Ma tean, et kõike mida ma siin ütlen, võidakse kasutada minu vastu. Millist suhtumist soovitaksin kohati teistelegi.
Samuti tunnistas mulle helistanud BB sõber, et meediasurve on mõjutamisvahend, et saada põhjalikum juurdlus.
Mulle heideti isegi ette, et tegin seda raha pärast. Muide, inimese poolt, kellel on endal kindel töökoht...juhtival positsioonil olevas meediaettevõttes. Mõtlesin, et uskumatu, kui palju vaenlasi võib saada, tehes ühe liigutuse oma südametunnistuse sunnil ning ei suutnud vastu panna impulsile saata vastuargumendi: ka nekroloogi kirjutamise eest makstakse raha. Milles mind veel süüdistatakse? Selles, et kirjutasin privaatsest ruumist (Facebookist) pärit asjast avalikus ruumis (Delfis). Taaskord mõistmata, et selleks hetkeks, kui mina "sule haarasin", olid kõik need intiimsed detailid avaldatud Postimehes, Õhtulehes, Delfis... Läkitatud oli see info sinnapoole teele nendesamade leinavate sõprade poolt, kes algselt asja ainult omavahel Facebookis arutasid ja kes siis otsustasid oma meediavõimu kasutades politseid rünnata.
BB sõber annab mõista, et võiksin oma honorari literaadi matusefondi annetada. Ütlen, et see tuleb alles tüki aja pärast, kui BB on ammu maha maetud. "Pole oluline", tuleb vastus. Luban asja üle mõelda. Nüüdseks olen otsustanud, et ma ei tee seda, sest 1. sellega tunnistaksin end süüdi kuriteos, mida ma pole sooritanud ja 2. nad ostaksid selle raha eest arvatavasti viina ja kiruksid siis mind taga.
Ja kõik see juhtus selle pärast, et ma jäin eile hilisõhtul teed jooma ja kirjandusest rääkima iirlannast kunstnikuga, kes siin tehases peatub. Rääkisin talle BB juhtumist ning sellest, mida ma sellest arvan. Kui valus see mulle tundub. Ja kuidas ma seda meediaskandaali ette teadsin. Ja et kas peab oma sõbrast tegema Michael Jacksoni ning tema surmast ühiskondliku omandi. Kelle, eeldatavalt tagasihoidliku intellektuaali puhul nüüd avalikult (ka netikommentaarid on avalikkus) arutatakse, mis asendis ta politseijaoskonnas pikali pandi ja kui palju ning mida ta tavaliselt jõi. Mulle tundub jätkuvalt, et on väga vähe inimesi, kes sooviksid, et nende kohta niivõrd isiklikke ja intiimseid detaile välja antakse. Nad tegid seda sellepärast, et surmatunnistusel ei seisaks selline surmapõhjus, ütles mulle BB sõber. Sest nad kahtlustavad insulti. Aga kui palju inimesi loeb surmatunnistust ja kui paljud loevad Õhtulehte, Postimeest, Delfit? Ka Utoopias endas ei saadetaks iga tänavalt korjatud inimest igaks juhuks ajuskänni. Võrdluseks võin tuua omaenda lähisugulase, kelle insulti (ilma alkoholijoobeta) ei suutnud kolm kiirabibrigaadi järjest diagnoosida.
Aga eetilised valikud tasuvad ära ka muus kui 700 krooni mõttes, ma loodan.
Kuigi, jah, ilmselgelt ei tasu nüüd pakkuda kaastööd BB endisesse väljaandesse -- asi, mille suunas juba vahepeal mõtlema hakkasin.
Ja vastuseks ühele vihasele Facebookis kommenteerinud BB sõbrale -- blogi on avalik, mitte isiklik ruum. Ma tean, et kõike mida ma siin ütlen, võidakse kasutada minu vastu. Millist suhtumist soovitaksin kohati teistelegi.
Politseiriigist ja privaatsest surmast
Sandra Jõgeva: Politseiriigist ja privaatsest surmast
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
13. mai 2010 10:38
Ma teadsin, et Boris Buracinschi surm jõuab vähemalt keskmise astme skandaalina meediasse veel enne, kui olin selle traagilise juhtumi kohta ühtegi uudist lugenud.
Ma teadsin ka, et süüdistatakse politseid ning hakatakse otsima inimest, keda rumeenia literaadi surma eest vastutusele võtta. Miks? Sest ma olen Facebookis. Boris Buracinschi surma intiimseid detaile arutasid omavahel mu Facebooki “sõbrad”. Kellest osasid, olgem ausad, ma oma “päris elus” vaevalt tunnen. Sellest hoolimata on nad mulle selles internetikeskkonnas “sõbrakutse” saatnud.
Boris Buracinschi sõbrad (seekord ilma jutumärkideta) kasutasid väljendeid nagu “politseriik, mis sirutab oma haarmeid” ning nõudsid mõne ametiisiku inimese surma põhjustamise eest kinni panemist. Ja need Boris Buracinschi sõbrad on seotud nii mõnegi mõjuka meediaväljaandega.
Nüüd on aeg mainida — juhul, kui keegi veel ei tea — et kadunud Boris Buracinschi oli rumeenia päritolu Eestis elav literaat, kes töötas Rahvusraamatukogus ning tegi kõige järjepidevamalt kaastööd KesKusile. Ta korjati eelmise laupäeval hilisõhtul politseipatrulli poolt üles oma kodumaja ees, kuna ta oli avalikus kohas purjus. Boris Buracinschi viidi politseijaoskonda ning ta lämbus seal arestikambris oma okse kätte. Politsei alustas sisejuurdlust.
Jube, kas pole. Ma arvan, et mitte keegi ei tahaks nii surra. Aga veel vähem tahaks keegi meist sellise uudisena kogu Eesti rahva teadvusse jõuda — meediasse ja ajalehtede esikaantele. Võib-olla esimest korda oma elus. Vabandust — surmas.
Jah, Jimi Hendrix lämbus samuti oma okse ning Mama Cass ansamblist The Mamas and The Papas isegi singivõileiva kätte. Paraku olid nemad selleks hetkeks juba tükk aega avaliku tähelepanu all ning staariseisuses olnud ja staaridele selle eest makstaksegi, et nad meie, lihtsurelike eest meie unistusi ja õudusunenägusid läbi teeksid. Mulle tundub, et Rumeenia päritolu intellektuaaliga ei ole mitte päris see lugu.
Mäletan vahetult pärast Facebooki diskussiooni lugemist tekkinud mõtteid: miks te teete nii oma sõbrale? Miks te arvate, et teda ei oleks häirinud mõte oma üsnagi grotsekse surmaga meediauudiseks saamisest? Eriti kui te väidate, et tegu polnud mingil juhul alkohooliku ega rock`n`roll -elustiili harrastajaga.
Ma tunnen mõningaid inimesi, kes iga hinna eest varjavad oma täiesti tavalisi kroonilisi haiguseid, millega pole mitte seotud mitte mingeid ühiskondlikke hinnanguid või eelarvamusi. Need inimesed on veendunud, et nende suhkruhaigus või südamerike on niivõrd isiklikud asjad, et neist ei pea teadma isegi lähimad sõbrad. Ma ei taha teada, kuidas need inimesed suhtuksid võimalusse sattuda oma oksesse lämbumisega õhtustesse uudistesse — see asuks absoluutselt väljaspool nende taluvuse skaalat.
Ma ei ole Boris Buracinschiga kunagi oma elus kokku puutunud, seega pole mul õrna aimugi, millise inimesega tegu oli. Võib-olla oli ta just eelpool kirjeldatute sarnane, oma eraelu kiivalt endale jättev, suures koguses privaatsust vajav isik. Ma ei saagi seda kuidagi teada.
Mul on küll kahtlus, et Boris Buracinschi sõpradele ei pruugi eriti meeldida, et ma seda kõike siin kirjutan. Inimese kohta, keda ma tean läbi tema kirjutatud, kohati säravate artiklite ning tema surma intiimsete, isegi piinlike detailide kaudu, mis on minuni (ja paraku ainult mitte minuni) jõudnud just nende, tema sõprade kaudu.
Ja mis politseiriiki puutub, siis selle väljendi loopijad ei tundu suutvat ära otsustada, kas halb on see, et inimene, kes purjus peaga tänaval kakerdab, politsei poolt arestimajja viiakse (vabaduse piiramine, omavastutuse puudumine, totaalne kontroll) või hoopis see, et teda seal arestimajas iga minut ei valvata ega talle ülipõhjalikku meditsiinilist läbivaatust ei sooritata (mis oleks just see: vabaduse piiramine, omavastutuse piiramine, totaalne kontroll). Vähemalt tundub nii kogu selle traagilise juhtumi kõikvõimalikke kommentaare lugedes. Lisanduvad piinlikkusttekitavad poliitilised vandenõuteooriad.
Inimesest on kahju. Mõttetuid, traagilisi õnnetusi juhtub kogu aeg ning paljusid neist ei saa kuidagi ära hoida. Küll aga oleks saanud ära hoida õnnetuse, mis juhtus Boris Buracinschiga pärast tema surma.
www.DELFI.ee
Sandra Jõgeva, kunstnik, www.DELFI.ee
13. mai 2010 10:38
Ma teadsin, et Boris Buracinschi surm jõuab vähemalt keskmise astme skandaalina meediasse veel enne, kui olin selle traagilise juhtumi kohta ühtegi uudist lugenud.
Ma teadsin ka, et süüdistatakse politseid ning hakatakse otsima inimest, keda rumeenia literaadi surma eest vastutusele võtta. Miks? Sest ma olen Facebookis. Boris Buracinschi surma intiimseid detaile arutasid omavahel mu Facebooki “sõbrad”. Kellest osasid, olgem ausad, ma oma “päris elus” vaevalt tunnen. Sellest hoolimata on nad mulle selles internetikeskkonnas “sõbrakutse” saatnud.
Boris Buracinschi sõbrad (seekord ilma jutumärkideta) kasutasid väljendeid nagu “politseriik, mis sirutab oma haarmeid” ning nõudsid mõne ametiisiku inimese surma põhjustamise eest kinni panemist. Ja need Boris Buracinschi sõbrad on seotud nii mõnegi mõjuka meediaväljaandega.
Nüüd on aeg mainida — juhul, kui keegi veel ei tea — et kadunud Boris Buracinschi oli rumeenia päritolu Eestis elav literaat, kes töötas Rahvusraamatukogus ning tegi kõige järjepidevamalt kaastööd KesKusile. Ta korjati eelmise laupäeval hilisõhtul politseipatrulli poolt üles oma kodumaja ees, kuna ta oli avalikus kohas purjus. Boris Buracinschi viidi politseijaoskonda ning ta lämbus seal arestikambris oma okse kätte. Politsei alustas sisejuurdlust.
Jube, kas pole. Ma arvan, et mitte keegi ei tahaks nii surra. Aga veel vähem tahaks keegi meist sellise uudisena kogu Eesti rahva teadvusse jõuda — meediasse ja ajalehtede esikaantele. Võib-olla esimest korda oma elus. Vabandust — surmas.
Jah, Jimi Hendrix lämbus samuti oma okse ning Mama Cass ansamblist The Mamas and The Papas isegi singivõileiva kätte. Paraku olid nemad selleks hetkeks juba tükk aega avaliku tähelepanu all ning staariseisuses olnud ja staaridele selle eest makstaksegi, et nad meie, lihtsurelike eest meie unistusi ja õudusunenägusid läbi teeksid. Mulle tundub, et Rumeenia päritolu intellektuaaliga ei ole mitte päris see lugu.
Mäletan vahetult pärast Facebooki diskussiooni lugemist tekkinud mõtteid: miks te teete nii oma sõbrale? Miks te arvate, et teda ei oleks häirinud mõte oma üsnagi grotsekse surmaga meediauudiseks saamisest? Eriti kui te väidate, et tegu polnud mingil juhul alkohooliku ega rock`n`roll -elustiili harrastajaga.
Ma tunnen mõningaid inimesi, kes iga hinna eest varjavad oma täiesti tavalisi kroonilisi haiguseid, millega pole mitte seotud mitte mingeid ühiskondlikke hinnanguid või eelarvamusi. Need inimesed on veendunud, et nende suhkruhaigus või südamerike on niivõrd isiklikud asjad, et neist ei pea teadma isegi lähimad sõbrad. Ma ei taha teada, kuidas need inimesed suhtuksid võimalusse sattuda oma oksesse lämbumisega õhtustesse uudistesse — see asuks absoluutselt väljaspool nende taluvuse skaalat.
Ma ei ole Boris Buracinschiga kunagi oma elus kokku puutunud, seega pole mul õrna aimugi, millise inimesega tegu oli. Võib-olla oli ta just eelpool kirjeldatute sarnane, oma eraelu kiivalt endale jättev, suures koguses privaatsust vajav isik. Ma ei saagi seda kuidagi teada.
Mul on küll kahtlus, et Boris Buracinschi sõpradele ei pruugi eriti meeldida, et ma seda kõike siin kirjutan. Inimese kohta, keda ma tean läbi tema kirjutatud, kohati säravate artiklite ning tema surma intiimsete, isegi piinlike detailide kaudu, mis on minuni (ja paraku ainult mitte minuni) jõudnud just nende, tema sõprade kaudu.
Ja mis politseiriiki puutub, siis selle väljendi loopijad ei tundu suutvat ära otsustada, kas halb on see, et inimene, kes purjus peaga tänaval kakerdab, politsei poolt arestimajja viiakse (vabaduse piiramine, omavastutuse puudumine, totaalne kontroll) või hoopis see, et teda seal arestimajas iga minut ei valvata ega talle ülipõhjalikku meditsiinilist läbivaatust ei sooritata (mis oleks just see: vabaduse piiramine, omavastutuse piiramine, totaalne kontroll). Vähemalt tundub nii kogu selle traagilise juhtumi kõikvõimalikke kommentaare lugedes. Lisanduvad piinlikkusttekitavad poliitilised vandenõuteooriad.
Inimesest on kahju. Mõttetuid, traagilisi õnnetusi juhtub kogu aeg ning paljusid neist ei saa kuidagi ära hoida. Küll aga oleks saanud ära hoida õnnetuse, mis juhtus Boris Buracinschiga pärast tema surma.
www.DELFI.ee
Irooniline
Seda on fakt, et kirjutasin just inimese surmast, millest ma tean läbi meedia ja Facebooki intiimseid ja piinlikke detaile, arvamusloo. Mille eest ma saan 700 krooni kätte. Mille eest ma maksan võlgu. Aga ma vannun, et ei teinud seda raha pärast.
Aga ma ei oska siiamaani selle tüübi nime hääldada. Ma võtsin nime copy/paste`iga otse Postimehe uudisest. Iga kord, kui teda oma artiklis mainisin.
Aga ma ei oska siiamaani selle tüübi nime hääldada. Ma võtsin nime copy/paste`iga otse Postimehe uudisest. Iga kord, kui teda oma artiklis mainisin.
Politseiriigist ja privaatsest surmast (ja armidega nukkudest, ja verest)
Tegin uute silikoonide kaubanäidiste ning keeva karamelliga katsetusi. Töötas küll. Testisin paar kuud tagasi spontaanselt second-handistostetud suhkruvatimasinat. Ei töödanud eriti ning efekti polnud üldse. Mõttetu ost.
Ma olen oma tehniliste oskustega kaaskodanike teenistuses. Eile tegin K fotoseeria jaoks nõukogudeaegsetele nukkudele veritsevaid arme. Kasutades M workshopis hiljuti omandatud oskuseid. Samuti lubasin paarinädalases residentuuris iirlannale, et võtan temalt esmaspäeval 700 ml verd, et ta saaks seda oma paberitegemises kasutada. See diil sai alguse üleeilse peo viimases staadiumis, kui meie vestlus käis umbes nii. Mina: "Mida sa muidu ise teed peale paberi?" Tema: "Ma lähen ühte Londoni haiglasse õdesid jälgima. Paar nädalat. Need õed teevad nii palju tööd ja nende panust ei hinda tegelikult keegi. Nad teevad kõike, võtavad verd, mõõdavad temperatuuri, kirjutavad kõik üles... Arstid käivad ainult korra nädalas visiidil. Ja neile makstakse sitta palka." Femininist minus on täielikult uinunud (või purjus sellest kahtlasest, kahte eri sorti ungari lahjast puskarist)ja ma seletan, et tema poolt öeldu ainult kinnitab, et on mõtet olla arst ja mitte mingit mõtet olla meditsiiniõde. Mis see siis ära pole -- ma võiks ise ka, kui ma tahaks... Nad ei oska mitte midagi, mida mina ei oskaks -- või ei suudaks kähku ära õppida. Iirlanna kuuleb, et ma oskan VÄGA professionaalselt verd võtta ja otsustab kasutada juhust.
Aga just nüüd lõpetasin arvamusartikli rumeenia literaadi BB surmast. "Politseiriigist ja privaatsest surmast." Meediakriitika, nagu nad ütlevad, läheb ikka loosi. Väga võimalik, et saan endale vaenlasi juurde. Aga ma PIDIN seda tegema. Südametunnistus, lihtsalt.
Ma olen oma tehniliste oskustega kaaskodanike teenistuses. Eile tegin K fotoseeria jaoks nõukogudeaegsetele nukkudele veritsevaid arme. Kasutades M workshopis hiljuti omandatud oskuseid. Samuti lubasin paarinädalases residentuuris iirlannale, et võtan temalt esmaspäeval 700 ml verd, et ta saaks seda oma paberitegemises kasutada. See diil sai alguse üleeilse peo viimases staadiumis, kui meie vestlus käis umbes nii. Mina: "Mida sa muidu ise teed peale paberi?" Tema: "Ma lähen ühte Londoni haiglasse õdesid jälgima. Paar nädalat. Need õed teevad nii palju tööd ja nende panust ei hinda tegelikult keegi. Nad teevad kõike, võtavad verd, mõõdavad temperatuuri, kirjutavad kõik üles... Arstid käivad ainult korra nädalas visiidil. Ja neile makstakse sitta palka." Femininist minus on täielikult uinunud (või purjus sellest kahtlasest, kahte eri sorti ungari lahjast puskarist)ja ma seletan, et tema poolt öeldu ainult kinnitab, et on mõtet olla arst ja mitte mingit mõtet olla meditsiiniõde. Mis see siis ära pole -- ma võiks ise ka, kui ma tahaks... Nad ei oska mitte midagi, mida mina ei oskaks -- või ei suudaks kähku ära õppida. Iirlanna kuuleb, et ma oskan VÄGA professionaalselt verd võtta ja otsustab kasutada juhust.
Aga just nüüd lõpetasin arvamusartikli rumeenia literaadi BB surmast. "Politseiriigist ja privaatsest surmast." Meediakriitika, nagu nad ütlevad, läheb ikka loosi. Väga võimalik, et saan endale vaenlasi juurde. Aga ma PIDIN seda tegema. Südametunnistus, lihtsalt.
esmaspäev, mai 10, 2010
Budapest
TEHi aastakoosolek. Satun mingite intriigide tunnistajaks, mis mind otseselt ei puuduta. Suhtlen paljude administratiivtöötajatega. On sellest kõigest otsest kasu, ei tea veel. Igal juhul saan oma tulevate näituste üle mõelda ja mingeid üsna suuri otsuseid teha nendega seoses (kasu hindamatu).
Tellimine:
Postitused (Atom)