Aurora:
See on rubriik, mida siin eriti ei ole. Ning enda poolt võin lubada, et eriti ei tule ka. See on rubriik: kommenteerin-maailma-lugesin-midagi-muljetavaldavat-ja-ei-saa-vait-olla. Seekord siiski. Rubriik: sotsiaalsed probleemid.
Eilses nädalalehes andis intervjuu ühe Lõuna-Eesti linna kiirabi koolitusjuht. Tuttav inimene, kes poolteist aastat tagasi õpetas mind isiklikult veenist verd võtma. Et ma saaksin korraks liituda teie kunstirühmitusega, minna nendega välisreisile, korraks kahelda kõiges, kohtuda kõigi oma personaalsete deemonitega järgemööda, osaleda rühmituse etenduses med-õena ja lõpuks saada kirgastava kogemuse osaliseks. Kuna sellel kiirabi koolitusjuhil oli kunagi mu elus oluline karakterosa, lugesin ma eile ta intervjuu läbi. Ja sain teada järgmist: maal teatavasti juuakse palju. Salaviina. Ja salaviinandusest on tekkinud omamoodi alternatiivne pangandussüsteem. Kui küla joodikud (st enamus mehi) saavad kätte oma pensioni või sotsiaaltoetuse , viivad nad sellest suure osa kohaliku salaviinamüüja kätte. Nagu koolitusjuht ütles: deponeerivad. Süsteem on järgmine: kui lähed iga salaviinapudeli järgi eraldi, maksad 30 kr tükist. Kui maksad ette, saad 28 krooniga.Näiteks. Lisaks on võimalik ettemakstud raha pärast erandkorras muuks otstarbeks välja võtta. Näiteks kui keegi on end vigastanud, viiakse kiirabiautoga haiglasse ja on ette teada, et ta peab sealt kohe ise tagasi tulema. Siis sõidab kiirabiauto küla salaviinaärika ukse taha ja toob patsiendile 50 krooni bussiraha. Muljetavaldav.
Lisaks sain teada, et üksikud vanainimesed , kellel on diagnoos , mille puhul väljakutsest ei saa keelduda, näiteks astma, lõbustavad end kiirabiga mitu korda ööpäevas. Kuna antud koolitusjuht on väga võluv ja vaimukas, on see ka mõnes mõttes mõistetav.
Ja kolmas asi: on väga rumal ja ohtlik, eriti maal, õnnetuse või haigushoo korral jääda kiirabi ootama. Nagu Eestis tehakse. Ameerika traditsioon, et inimene, keda naaber pussitas või kes sai infarkti, viiakse ise haiglasse, pidi olema palju parem.
reede, aprill 28, 2006
neljapäev, aprill 27, 2006
Aurora:
Baariloo järg: kohtasin paar tundi tagasi kesklinnas oma kunagist klassivenda. Üsna tuntud muusik ja vahepealne alternatiiv-stiiliikoon. Tal oli just elekter välja lülitatud. Arve oli pikka aega maksmata olnud -- järgmine samm oleks vist väljatõstmine.
See on sedalaadi uudis, mille puhul ei suuda algul oma kõrvu uskuda. Nagu teeks teine nalja. 29-aastast kõrgharidusega inimest, kes on oma alal täiesti olemas, ei tõsteta ju koos oma girl-friendiga korterist välja. Sedalaadi lood, mida olen viimasel ajal kuulnud : keegi viidi pärast korporatiivses joomingus osalemist praktiliselt letaalse joobega haiglasse. Keegi ei mäleta, kuidas ta oma sõrme murdis. Väga tunnustatud noorel maalikunstnikul pole aastaid olnud haigekassakaarti. Ega mul ka pole, aga ma arvasin, et see tütarlaps on oluliselt etableerunum kui mina.
Igal juhul küsisin klassivennalt, kas ta tüdruk ei töötanud mingis restoranis ettekandjana. "Ei , oli vastus. "See oli kunagi ammu. Kuu aega. Ta on veel laisem kui mina".
Igal juhul helistasin neile pool tundi tagasi. Tundub, et veinimaja vakantne töökoht läheb ringlusse.
Baariloo järg: kohtasin paar tundi tagasi kesklinnas oma kunagist klassivenda. Üsna tuntud muusik ja vahepealne alternatiiv-stiiliikoon. Tal oli just elekter välja lülitatud. Arve oli pikka aega maksmata olnud -- järgmine samm oleks vist väljatõstmine.
See on sedalaadi uudis, mille puhul ei suuda algul oma kõrvu uskuda. Nagu teeks teine nalja. 29-aastast kõrgharidusega inimest, kes on oma alal täiesti olemas, ei tõsteta ju koos oma girl-friendiga korterist välja. Sedalaadi lood, mida olen viimasel ajal kuulnud : keegi viidi pärast korporatiivses joomingus osalemist praktiliselt letaalse joobega haiglasse. Keegi ei mäleta, kuidas ta oma sõrme murdis. Väga tunnustatud noorel maalikunstnikul pole aastaid olnud haigekassakaarti. Ega mul ka pole, aga ma arvasin, et see tütarlaps on oluliselt etableerunum kui mina.
Igal juhul küsisin klassivennalt, kas ta tüdruk ei töötanud mingis restoranis ettekandjana. "Ei , oli vastus. "See oli kunagi ammu. Kuu aega. Ta on veel laisem kui mina".
Igal juhul helistasin neile pool tundi tagasi. Tundub, et veinimaja vakantne töökoht läheb ringlusse.
kolmapäev, aprill 26, 2006
Aurora:
Järgneb autentne reportaazh, kirja pandud otse sündmuskohas.
Töötasin päeva baaris. Proovisin. Lihtsalt niisama. Sattusin pühapäeval vanalinnas asuvasse lokaali, millel on hispaaniakeelne nimi ja mis määratlebki end kui Hispaania-tüüpi veinimaja. Suur valik korralikke veine. Tapas. "Hubane" sisekujundus. Koht, mis sellest kõigest hoolimata on peaaegu alati tühi. Märkasin pühapäeval sinna sattudes silti: otsitakse tööjõudu. Rääkisin noore poisiga, kes seal tööl oli ja kellel oli silmnähtavalt igav. Viimast järeldan sellest, et ta tegi minuga, kes ma seal kedagi ootasin, ainsa külastajana, pidevalt juttu.
Igal juhul andis poiss mulle omaniku numbri ja ma käisin intervjuul eile. Ja täna oli proovipäev. Kuidas ma selle kogemuse hetkel, kui möödas on 2,5 tundi, kokku võtaksin: SITAKS IGAV.
Töö seisneb põhiliselt ühe koha peal passimises, mingil määral asjadel silma peal hoidmisel ja keskmiselt 2 inimese, kes korraga saalis viibivad, teenindamises. Aeg venib kohutavalt. Mis võib eriti hirmus olla, arvestades 16-tunniseid tööpäevi. Kui nii võtta, on tohutult madal palk arusaadav, see on alla Eesti keskmise, tuntavalt.
Makstakse ju inimestele nende hariduse, kogemuste, karisma, isiksuse, oskuste eest. Mida ainulaadsemad, seda rohkem. Antud juhul ei vajata minust mitte midagi. Põhiliselt seda, et ma lihtsalt olen ja hingan. Et veri käib mu soontes ringi ja rakutasandil toimub ainevahetus. Väga, väga harva, arvestades, et klient tuleb keskmiselt 1 tunnis, peab mu ajukeemia olema piisavalt tasakaalus, et ma suudaksin käsitleda kohviaparaati või röstida saia. Kui ma näeksin vaime või kuuleksin hääli, oleks asi hull. Muidu mitte.
Just nüüd tuli keegi mehike ja ma valmistasin talle punase pestoga võileiva ja tassi teed. Ma ei suutnud kohe aru saada, kuidas toimib teesõela mehhanism. Omanik, kergelt hapu näoga (vist) minuealine naine heitis mulle ette, et kui klient tuleb, pean ma püsti hüppama, nagu tema seda tegi. Mina lõpetasin lauset. Oma märkmepaberil. Ei hakanud seletama, et noorte kunstnike klubi ettekandjad küll näitavad attitude`i ja see, mis omanik mulle tööintervjuul rääkis, et teenindaja ei tohi pilku püüda, ei pruugi olla õige suhtumine. Kui oleks, miks on neil nii vähe kliente? Ta vaatas eile mu roosasid mustade täppidega sukki ja teatas, et proovipäevale tulles pean kandma musta seelikut, musti või ihuvärvi sukki ning musta triiksärki. Viimasel on krael pärltikand ning see varjab suurepäraselt suurt punase joonega tabelit, mis on tätoveeritud mu südame kohale, teist tattood paremal käsivarrel, põletusjälge grillrestist sealsamas ja last but not least : nõelajälge vasaku käe küünarveeni kohal -- doonorlus. Mul on juuksed kinni, kontaktläätsed ning roheline silmameik punase glitterlaineriga koosmõjus -- seda vaatan ma pidevalt kohvimasina peegelduselt. Sest mul on nii igav. Aknalauas joovad kolm naist , kellest üks on vist Ekspressi majandusajakirjanik, juba kolmandat tundi ühte pudelit roosat veini. Ma pidin selle pudeli lahti tegema, tellijale maitsta anda ning siis kolme klaasi välja valama. Ma tegin kõike valesti, nagu baarmen, kelle statist ma täna olen, mulle hiljem seletas. Kõigepealt tuleb kork kätte saada, mitte korgitser sellest läbi torgata. Ja silt tuleb kliendi poole hoida. Ja klaase ei võeta enda kätte. Ega valata kolmveerandtäis ega küsita siis: Kas valan selle ka välja? Mida ma kõike tegin, kuna kuulasin pealt selstkonna vanima daami juttu oma üleminekuaja äriplaanidest.
Siinkohal märkmed lõppevad. Ära tulin pärast neljandat tundi. See, et ma sinna tagasi ei tule, oli selleks hetkeks piisavalt konkreetse kuju võtnud mõte. Mulle ei meeldinud see seisund, mida selline töö eeldab: pidev ooterezhiim; mitte piisavalt rutiinne tegevus, et viiks transiseisundisse ning vabastaks mõtted ega ka midagi, mis nõuaks strateegilist mõtlemist või pakuks adrenaliini. Lihtsalt tappev igavus. Olukord, kus klaaside poleerimine on teretulnud vaheldus. Ja mõne päeva pärast on lõplikult kadunud ka väljakutsed nagu: kuidas avada teesõela? kus ongi need oliivid? kui palju piima kahe klaasi latte jaoks?
Helistasin omanikule, tänasin võimaluse eest asja proovida ja ütlesin, et sain aru: see töö ei sobi mulle. Ta tundus imestunud: nii ruttu ? Ta oli öelnud, et neil on tööjõudu hädasti vaja. Pole ka ime, arvestades makstavat palka. Jootrahaga ma eriti ei arvestaks, kuna kliente on nii vähe ja hinnad nii kallid. Isegi soomlastest abielupaar maksis oma kahe ülehinnatud majaveiniklaasi eest täpselt. Ok, mina polnud proff, aga ametlikult tööl olnud staazhikas baarmen ei saanud ka midagi. Ta oli läbinud sommeljeede koolituse ja rääkis, et see ala huvitab teda tõeliselt. Veinid ja muu . Ise lugesin seal leti taga passides läbi Kalev Keskküla veinigiidi paar peatükki, pealkirjadega nagu : Miks inimesed joovad? ning Kas joomine on kahjulik? Edasi kirjeldati veinivalmistamise tehnikat ning siis järgnes veinide analüüs aastakäikude järgi ja muu spetsiifika. Ma pigem pooldan raamatu Out of It: Cultural History of Intoxication autori seisukohta: inimesed joovad, et muuta oma teadvusseisundit: see on inimkonna kui liigi üks põhivajadusi. Ja kolmesajakroonine pudel roosat veini kolme peale 2,5 tunni peale on selle kontseptsiooni järgi absoluutne aja ja raha raiskamine. Otsekui seda alateadvuslikult kompenseerides suitsetas kena Ekspressi majandusajakirjanik lakkamatult. Mul on inimesi jälgides kohati tõeliselt hea meel, et jätsin suitsetamise maha. Ma ise tegin sama, vähemalt väljas käies ning olin ise veendunud, et tegu on erandolukorraga. Et ma tegelikult ei suitseta. Eriti. Mitte. Olen veendunud, et see tütarlaps arvas enda kohta sama.
Iroonilisel kombel sain kohe pärast baarist lahkumist kokku kahe alternatiivgaleristiga -- meil oli sünnipäevast saadik plaanis üks ametlik kokkusaamine ja asjade arutamine. Kuna väljas hakkas mingi hetk külm , siirdusime edasi odavasse Balti jaama tagusesse baari. Iroonia ei seisne mitte selles kokkusaamises, vaid asjas, mis mulle seal venelasi täis karaoke-baaris kohale jõudis. Et seal baaridaam olla oleks mitmes mõttes parem. Palk on arvatavasti sama (Tallinnas ei olegi madalam võimalik, ega Võruski vist....). Tippi saab kindlasti rohkem , sest inimesi käib tohutult enam .Ja kui klaasi veini eest küstakse kolm korda vähem, tõuseb käsi ka jootraha andma. No ei veena baarmeni põhjendused, et nende eksklusiivne veinimaja on tühi , kuna nad asuvad inimeste liikumistrajektoorist eemal -- seda vanalinna absoluutses südames! Ei ole vaja küsida klaasi veini eest 65 ja suupistetaldriku eest 70 krooni! Turist ka ei lähe sinna, kus kedagi ees pole . Ja actionit on Balti jaama taga samuti -- mis välistab katatoonilisse seisundisse vajumise. Ning attitude on lubatud. Asjad ei ole tõesti tingimata need, millistena nad pealispinnalt paistavad!
Ja laupäevane sünnipäev oli lõppenud kaklusega. Ühel alternatiivgaleristil oli sõrmeluu murdunud, mille ta avastas järgmisel hommikul. Ning kiirabisse jõudis ta veel päev hiljem, sest vahepeal oli tal piisavalt halb olla , et mitte luumurru valule reageerida.
Järgneb autentne reportaazh, kirja pandud otse sündmuskohas.
Töötasin päeva baaris. Proovisin. Lihtsalt niisama. Sattusin pühapäeval vanalinnas asuvasse lokaali, millel on hispaaniakeelne nimi ja mis määratlebki end kui Hispaania-tüüpi veinimaja. Suur valik korralikke veine. Tapas. "Hubane" sisekujundus. Koht, mis sellest kõigest hoolimata on peaaegu alati tühi. Märkasin pühapäeval sinna sattudes silti: otsitakse tööjõudu. Rääkisin noore poisiga, kes seal tööl oli ja kellel oli silmnähtavalt igav. Viimast järeldan sellest, et ta tegi minuga, kes ma seal kedagi ootasin, ainsa külastajana, pidevalt juttu.
Igal juhul andis poiss mulle omaniku numbri ja ma käisin intervjuul eile. Ja täna oli proovipäev. Kuidas ma selle kogemuse hetkel, kui möödas on 2,5 tundi, kokku võtaksin: SITAKS IGAV.
Töö seisneb põhiliselt ühe koha peal passimises, mingil määral asjadel silma peal hoidmisel ja keskmiselt 2 inimese, kes korraga saalis viibivad, teenindamises. Aeg venib kohutavalt. Mis võib eriti hirmus olla, arvestades 16-tunniseid tööpäevi. Kui nii võtta, on tohutult madal palk arusaadav, see on alla Eesti keskmise, tuntavalt.
Makstakse ju inimestele nende hariduse, kogemuste, karisma, isiksuse, oskuste eest. Mida ainulaadsemad, seda rohkem. Antud juhul ei vajata minust mitte midagi. Põhiliselt seda, et ma lihtsalt olen ja hingan. Et veri käib mu soontes ringi ja rakutasandil toimub ainevahetus. Väga, väga harva, arvestades, et klient tuleb keskmiselt 1 tunnis, peab mu ajukeemia olema piisavalt tasakaalus, et ma suudaksin käsitleda kohviaparaati või röstida saia. Kui ma näeksin vaime või kuuleksin hääli, oleks asi hull. Muidu mitte.
Just nüüd tuli keegi mehike ja ma valmistasin talle punase pestoga võileiva ja tassi teed. Ma ei suutnud kohe aru saada, kuidas toimib teesõela mehhanism. Omanik, kergelt hapu näoga (vist) minuealine naine heitis mulle ette, et kui klient tuleb, pean ma püsti hüppama, nagu tema seda tegi. Mina lõpetasin lauset. Oma märkmepaberil. Ei hakanud seletama, et noorte kunstnike klubi ettekandjad küll näitavad attitude`i ja see, mis omanik mulle tööintervjuul rääkis, et teenindaja ei tohi pilku püüda, ei pruugi olla õige suhtumine. Kui oleks, miks on neil nii vähe kliente? Ta vaatas eile mu roosasid mustade täppidega sukki ja teatas, et proovipäevale tulles pean kandma musta seelikut, musti või ihuvärvi sukki ning musta triiksärki. Viimasel on krael pärltikand ning see varjab suurepäraselt suurt punase joonega tabelit, mis on tätoveeritud mu südame kohale, teist tattood paremal käsivarrel, põletusjälge grillrestist sealsamas ja last but not least : nõelajälge vasaku käe küünarveeni kohal -- doonorlus. Mul on juuksed kinni, kontaktläätsed ning roheline silmameik punase glitterlaineriga koosmõjus -- seda vaatan ma pidevalt kohvimasina peegelduselt. Sest mul on nii igav. Aknalauas joovad kolm naist , kellest üks on vist Ekspressi majandusajakirjanik, juba kolmandat tundi ühte pudelit roosat veini. Ma pidin selle pudeli lahti tegema, tellijale maitsta anda ning siis kolme klaasi välja valama. Ma tegin kõike valesti, nagu baarmen, kelle statist ma täna olen, mulle hiljem seletas. Kõigepealt tuleb kork kätte saada, mitte korgitser sellest läbi torgata. Ja silt tuleb kliendi poole hoida. Ja klaase ei võeta enda kätte. Ega valata kolmveerandtäis ega küsita siis: Kas valan selle ka välja? Mida ma kõike tegin, kuna kuulasin pealt selstkonna vanima daami juttu oma üleminekuaja äriplaanidest.
Siinkohal märkmed lõppevad. Ära tulin pärast neljandat tundi. See, et ma sinna tagasi ei tule, oli selleks hetkeks piisavalt konkreetse kuju võtnud mõte. Mulle ei meeldinud see seisund, mida selline töö eeldab: pidev ooterezhiim; mitte piisavalt rutiinne tegevus, et viiks transiseisundisse ning vabastaks mõtted ega ka midagi, mis nõuaks strateegilist mõtlemist või pakuks adrenaliini. Lihtsalt tappev igavus. Olukord, kus klaaside poleerimine on teretulnud vaheldus. Ja mõne päeva pärast on lõplikult kadunud ka väljakutsed nagu: kuidas avada teesõela? kus ongi need oliivid? kui palju piima kahe klaasi latte jaoks?
Helistasin omanikule, tänasin võimaluse eest asja proovida ja ütlesin, et sain aru: see töö ei sobi mulle. Ta tundus imestunud: nii ruttu ? Ta oli öelnud, et neil on tööjõudu hädasti vaja. Pole ka ime, arvestades makstavat palka. Jootrahaga ma eriti ei arvestaks, kuna kliente on nii vähe ja hinnad nii kallid. Isegi soomlastest abielupaar maksis oma kahe ülehinnatud majaveiniklaasi eest täpselt. Ok, mina polnud proff, aga ametlikult tööl olnud staazhikas baarmen ei saanud ka midagi. Ta oli läbinud sommeljeede koolituse ja rääkis, et see ala huvitab teda tõeliselt. Veinid ja muu . Ise lugesin seal leti taga passides läbi Kalev Keskküla veinigiidi paar peatükki, pealkirjadega nagu : Miks inimesed joovad? ning Kas joomine on kahjulik? Edasi kirjeldati veinivalmistamise tehnikat ning siis järgnes veinide analüüs aastakäikude järgi ja muu spetsiifika. Ma pigem pooldan raamatu Out of It: Cultural History of Intoxication autori seisukohta: inimesed joovad, et muuta oma teadvusseisundit: see on inimkonna kui liigi üks põhivajadusi. Ja kolmesajakroonine pudel roosat veini kolme peale 2,5 tunni peale on selle kontseptsiooni järgi absoluutne aja ja raha raiskamine. Otsekui seda alateadvuslikult kompenseerides suitsetas kena Ekspressi majandusajakirjanik lakkamatult. Mul on inimesi jälgides kohati tõeliselt hea meel, et jätsin suitsetamise maha. Ma ise tegin sama, vähemalt väljas käies ning olin ise veendunud, et tegu on erandolukorraga. Et ma tegelikult ei suitseta. Eriti. Mitte. Olen veendunud, et see tütarlaps arvas enda kohta sama.
Iroonilisel kombel sain kohe pärast baarist lahkumist kokku kahe alternatiivgaleristiga -- meil oli sünnipäevast saadik plaanis üks ametlik kokkusaamine ja asjade arutamine. Kuna väljas hakkas mingi hetk külm , siirdusime edasi odavasse Balti jaama tagusesse baari. Iroonia ei seisne mitte selles kokkusaamises, vaid asjas, mis mulle seal venelasi täis karaoke-baaris kohale jõudis. Et seal baaridaam olla oleks mitmes mõttes parem. Palk on arvatavasti sama (Tallinnas ei olegi madalam võimalik, ega Võruski vist....). Tippi saab kindlasti rohkem , sest inimesi käib tohutult enam .Ja kui klaasi veini eest küstakse kolm korda vähem, tõuseb käsi ka jootraha andma. No ei veena baarmeni põhjendused, et nende eksklusiivne veinimaja on tühi , kuna nad asuvad inimeste liikumistrajektoorist eemal -- seda vanalinna absoluutses südames! Ei ole vaja küsida klaasi veini eest 65 ja suupistetaldriku eest 70 krooni! Turist ka ei lähe sinna, kus kedagi ees pole . Ja actionit on Balti jaama taga samuti -- mis välistab katatoonilisse seisundisse vajumise. Ning attitude on lubatud. Asjad ei ole tõesti tingimata need, millistena nad pealispinnalt paistavad!
Ja laupäevane sünnipäev oli lõppenud kaklusega. Ühel alternatiivgaleristil oli sõrmeluu murdunud, mille ta avastas järgmisel hommikul. Ning kiirabisse jõudis ta veel päev hiljem, sest vahepeal oli tal piisavalt halb olla , et mitte luumurru valule reageerida.
esmaspäev, aprill 24, 2006
Niina:
Ma annan endale aru, et kõlan nagu need new age segod, keda ma kunagi eemalt/kõrvalt võõristusega kuulasin segast peksmast, aga kunsti ei saagi enne teha, kui molekulid ei ole õiges asetuses. Ma ei olekski oma eelmist näitust saanud teha varem, sest ma lihtsalt ei saanud seda teha varem! Me ei oleks Auroraga kunagi saanud varem teha viimast näitust, me ei oleks midagi saanud vägisi teha rühmitusena, soolona, kunstina, filmina, kirjandusena, blogina. Kunagi ei saa lähtuda paanikast, et ei tee. Paanikast, et jäädakse kõrvale või paanikast, et ei olda võrdsed. Sest maailm ei tööta nii. See on rumal ettekujutus ja paks loor silmade ees. Asjad sünnivad siis, kui nendeks on materjali, kui on, millest nad koosnevad. Kõik, mis on muu või teistmoodi esile kutsutud, on feik. Ja seetõttu mõttetu. Asjade sünnimaterjali saab koguda absoluutselt igalt poolt ja seda tulebki teha. Siin ei olegi muud teha kui luua, päriselt. Kui imeliselt lihtne on kõike teha, kui meeltes ja kõhus ja peas ei ole seda kuradi krampi, mis takistab. Ja mida tegelikkuses ei ole olemas.
Ma annan endale aru, et kõlan nagu need new age segod, keda ma kunagi eemalt/kõrvalt võõristusega kuulasin segast peksmast, aga kunsti ei saagi enne teha, kui molekulid ei ole õiges asetuses. Ma ei olekski oma eelmist näitust saanud teha varem, sest ma lihtsalt ei saanud seda teha varem! Me ei oleks Auroraga kunagi saanud varem teha viimast näitust, me ei oleks midagi saanud vägisi teha rühmitusena, soolona, kunstina, filmina, kirjandusena, blogina. Kunagi ei saa lähtuda paanikast, et ei tee. Paanikast, et jäädakse kõrvale või paanikast, et ei olda võrdsed. Sest maailm ei tööta nii. See on rumal ettekujutus ja paks loor silmade ees. Asjad sünnivad siis, kui nendeks on materjali, kui on, millest nad koosnevad. Kõik, mis on muu või teistmoodi esile kutsutud, on feik. Ja seetõttu mõttetu. Asjade sünnimaterjali saab koguda absoluutselt igalt poolt ja seda tulebki teha. Siin ei olegi muud teha kui luua, päriselt. Kui imeliselt lihtne on kõike teha, kui meeltes ja kõhus ja peas ei ole seda kuradi krampi, mis takistab. Ja mida tegelikkuses ei ole olemas.
pühapäev, aprill 23, 2006
Aurora:
Rubriik: ringilaaberdamine. Ehk siis: nädalavahetus. Reedel oli endise kursusekaaslase ( kes õppis kunagi maali kateedris minuga koos pool aastat), näituse avamine galeriis, mis vist pretendeerib elitaarsusele. Kunstnik, kellele ma pole suutnud sobivat S.-tähega algavat pseudonüümi välja mõelda , rõhutas, et ma oma ema kindlasti ta näitusele viiksin.Et ta tahaks kunagi midagi koos teha. Mu emaga. Avamisele oli Elle ka kutsutud, aga tal on viimasel ajal pidevad liigesevalud ning ta poleks jaksanud Balti jaamast need mõnedsajad meetrid jala käia. Mis on muidugi faktina jube. Aftekas oli odavas Kopli baaris.
Galerii suhtumisest ei saa ma aru: nad hindavad end üsna kõrgelt, samas ei käi seal peale avamist arvatavasti keegi. Ere varakevadine valgus toob esile räpased helehallid seinad . Avamisel galerii poolt midagi ei pakuta, neile vähestele , kes sinna kohale tulevad. Galerii töötajad käivad rongi omaenda dzhinnipurkidega. Mitte et see oluline oleks ja mitte et päevakangelane poleks seda mingi hetk kompenseerinud, aga pisiasjadega närutamine tundub alati vastik. Et neil on kahju sellest kahest purgist helehallist värvist, mis määrdunud kohad seintel ära kataks ja neil on kahju paari veinikanistri peale kuluvast mõnesajast kroonist. Üür on samas üle Eesti keskmise palga.
Ma ise selle kultuuritehasega selliseid asju endale küll ei lubaks. Ja mulle ei maksta minu organiseerimis-ning suhtekorraldamistöö eest midagi. Ma arvan, et sellega on nüüd hästi palju muutunud. Tehasega. Ma nimelt kutsusin põhitüübi välja ja rääkisin talle kõigest, mis mind on seni häirinud. Õnnistatud idee. Pärast seda helistab ta mulle ise ja saatis mulle autojuhi järele, kui tehases asja arutasime. Ootan seda näitust juba.
Olengi vahepeal tööd teinud , vaheldumisi pidudega. Eile oli alternatiivgaleriis Annikki sünnipäev, mida ta pidas koos ühe kena graafikat õppiva tütarlapsega. Annikki on ühe alternatiivgaleristi soomlannast pruut. Olin kutsutud õhtul kella kaheksast , aga kui olin kell kolm kesklinna jõudnud, et mingeid kultuuritehase asju ajada, sain sõnumi, et nad juba alustasid Eva ateljees. Kui kella neljaks akadeemiasse jõudsin , kaasas tänaval vastujalutanud selle seltskonna keskealine guru (lugeda seda ilma irooniat), oli pidu juba suhteliselt hoos. Tore oli. Mulle tehti paar huvitavat ettepanekut.Üks neist äärmiselt ootamatu. Selle vara alustamisega on muidugi see häda, et kogu peo tsükkel paigutub ajateljel teisiti , muudmoodi kui ülejäänud maailmal. Kui jõuad sünnipäevale kell kümme ja sõidab kuue tunni pärast taksoga koju , on kell juba neli öösel .Ja kõik on loomulikku rada kulgenud. Kui võtad takso kell kümme , et viia Lembit (kes oli ka juhuslikult Tallinnas ja kelle ma ka alternatiivgaleriisse kutsusin) tema sõbrannaga kontserdile ning lähed ise koju magama, on nelja tunni pärast täiesti väljapuhanuna üles ärgates tunne, et oled millestki olulisest ilma jäänud. Sest kell on kaks öösel. Igal juhul oli see impulss nii tugev, et ma sain veel linnas Lembitu ja tema sõbratariga kokku ja me jalutasime koos jala koju. Neile oli veel kohvipaus minu ateljees enne edasi jalutamist. Ühes urkas, mis kunagi ei maga, nägime veel ühte sünnipäevakülalist. See oli just kaineks saanud, maailma peale üsna pissed off ega suutnud vastata küsimustele , kuidas ja millal sünnipäev lõppes ega ka sellele , kellega ja kuidas ta sinna urkasse jõudnud oli. Ta lihtsalt ei mäletanud. Ta oli ühe ühise tuttava peale südamest pahane ning oli teise ühise tuttavaga just kakelnud ja kurtis, et valus on. Mul endal on grillimisresti jälg käsivarrel . Seal galerii aias oli grillipidu nimelt. Õnneks see roosa triip ei valuta enam.
Igal juhul pean nüüd neid asju ajama hakkama, mis sünnipäeva äkkalguse tõttu tegemata jäid.
Rubriik: ringilaaberdamine. Ehk siis: nädalavahetus. Reedel oli endise kursusekaaslase ( kes õppis kunagi maali kateedris minuga koos pool aastat), näituse avamine galeriis, mis vist pretendeerib elitaarsusele. Kunstnik, kellele ma pole suutnud sobivat S.-tähega algavat pseudonüümi välja mõelda , rõhutas, et ma oma ema kindlasti ta näitusele viiksin.Et ta tahaks kunagi midagi koos teha. Mu emaga. Avamisele oli Elle ka kutsutud, aga tal on viimasel ajal pidevad liigesevalud ning ta poleks jaksanud Balti jaamast need mõnedsajad meetrid jala käia. Mis on muidugi faktina jube. Aftekas oli odavas Kopli baaris.
Galerii suhtumisest ei saa ma aru: nad hindavad end üsna kõrgelt, samas ei käi seal peale avamist arvatavasti keegi. Ere varakevadine valgus toob esile räpased helehallid seinad . Avamisel galerii poolt midagi ei pakuta, neile vähestele , kes sinna kohale tulevad. Galerii töötajad käivad rongi omaenda dzhinnipurkidega. Mitte et see oluline oleks ja mitte et päevakangelane poleks seda mingi hetk kompenseerinud, aga pisiasjadega närutamine tundub alati vastik. Et neil on kahju sellest kahest purgist helehallist värvist, mis määrdunud kohad seintel ära kataks ja neil on kahju paari veinikanistri peale kuluvast mõnesajast kroonist. Üür on samas üle Eesti keskmise palga.
Ma ise selle kultuuritehasega selliseid asju endale küll ei lubaks. Ja mulle ei maksta minu organiseerimis-ning suhtekorraldamistöö eest midagi. Ma arvan, et sellega on nüüd hästi palju muutunud. Tehasega. Ma nimelt kutsusin põhitüübi välja ja rääkisin talle kõigest, mis mind on seni häirinud. Õnnistatud idee. Pärast seda helistab ta mulle ise ja saatis mulle autojuhi järele, kui tehases asja arutasime. Ootan seda näitust juba.
Olengi vahepeal tööd teinud , vaheldumisi pidudega. Eile oli alternatiivgaleriis Annikki sünnipäev, mida ta pidas koos ühe kena graafikat õppiva tütarlapsega. Annikki on ühe alternatiivgaleristi soomlannast pruut. Olin kutsutud õhtul kella kaheksast , aga kui olin kell kolm kesklinna jõudnud, et mingeid kultuuritehase asju ajada, sain sõnumi, et nad juba alustasid Eva ateljees. Kui kella neljaks akadeemiasse jõudsin , kaasas tänaval vastujalutanud selle seltskonna keskealine guru (lugeda seda ilma irooniat), oli pidu juba suhteliselt hoos. Tore oli. Mulle tehti paar huvitavat ettepanekut.Üks neist äärmiselt ootamatu. Selle vara alustamisega on muidugi see häda, et kogu peo tsükkel paigutub ajateljel teisiti , muudmoodi kui ülejäänud maailmal. Kui jõuad sünnipäevale kell kümme ja sõidab kuue tunni pärast taksoga koju , on kell juba neli öösel .Ja kõik on loomulikku rada kulgenud. Kui võtad takso kell kümme , et viia Lembit (kes oli ka juhuslikult Tallinnas ja kelle ma ka alternatiivgaleriisse kutsusin) tema sõbrannaga kontserdile ning lähed ise koju magama, on nelja tunni pärast täiesti väljapuhanuna üles ärgates tunne, et oled millestki olulisest ilma jäänud. Sest kell on kaks öösel. Igal juhul oli see impulss nii tugev, et ma sain veel linnas Lembitu ja tema sõbratariga kokku ja me jalutasime koos jala koju. Neile oli veel kohvipaus minu ateljees enne edasi jalutamist. Ühes urkas, mis kunagi ei maga, nägime veel ühte sünnipäevakülalist. See oli just kaineks saanud, maailma peale üsna pissed off ega suutnud vastata küsimustele , kuidas ja millal sünnipäev lõppes ega ka sellele , kellega ja kuidas ta sinna urkasse jõudnud oli. Ta lihtsalt ei mäletanud. Ta oli ühe ühise tuttava peale südamest pahane ning oli teise ühise tuttavaga just kakelnud ja kurtis, et valus on. Mul endal on grillimisresti jälg käsivarrel . Seal galerii aias oli grillipidu nimelt. Õnneks see roosa triip ei valuta enam.
Igal juhul pean nüüd neid asju ajama hakkama, mis sünnipäeva äkkalguse tõttu tegemata jäid.
neljapäev, aprill 20, 2006
Aurora:
Näituse järelkaja on see, et meiega tahab koostööd teha keegi, kelle kohta Niina ütles, et ta on kultusfiguur. Mulle kõlas lihtsalt nimi tuttavalt, kuigi tema teoseid olin näinud. Lubas varsti pikemalt rääkida.
Muidu on lihtsalt kevad.
Ja Estonia talveaeda oli kolinud verekeskus. Vereandmisel (ja ka medõe rollis olemisel, tuleb mainida) on minu meelest sügavalt teraapiline mõju. Aitab isegi unehäirete puhul, nagu eile nägin. Ma pole nädalaid nii väljapuhanult ärganud kui täna hommikul.
Näituse järelkaja on see, et meiega tahab koostööd teha keegi, kelle kohta Niina ütles, et ta on kultusfiguur. Mulle kõlas lihtsalt nimi tuttavalt, kuigi tema teoseid olin näinud. Lubas varsti pikemalt rääkida.
Muidu on lihtsalt kevad.
Ja Estonia talveaeda oli kolinud verekeskus. Vereandmisel (ja ka medõe rollis olemisel, tuleb mainida) on minu meelest sügavalt teraapiline mõju. Aitab isegi unehäirete puhul, nagu eile nägin. Ma pole nädalaid nii väljapuhanult ärganud kui täna hommikul.
esmaspäev, aprill 17, 2006
pühapäev, aprill 16, 2006
Aurora:
Eilne Krahlis-käik venis väga pikale. Kuna ma mingitel perioodidel suudan kuulata ainult primaarset popmuusikat, tundus Eesti biitmuusika õhtu ainuõige valik. Nojah. Tegelikult olid õhtu naelaks U.-tähega Lõuna-Eesti linnast kohale transporditud hullumeelne trubaduur( nagu vilets Valgre) ning samast linnast pärit "bluusilegend". Olin peol koos Noora ja Vadimi, produtsentidest abielupaariga. Kuna esimesena lavale roninud "trubaduur" oli kohutav, tegelikult õnnetu poolhullumeelse üle irvitamine, läksime Vadimiga vahepeal minema. Noorte kunstnike klubisse. Tagasi jõudes oli tudisev bluusilegend juba lõpetanud. Kuulsin, et ka teda oli kaaslinlasest trubaduur ärritanud ja ta oli selle muusikat lavalt võrrelnud okastraadi rebimisega läbi emise suguelundi. Loomulikult rahvalikus sõnastuses.
Mulle tundus üksinda meie kõrvallauas tudisev legendaarne misiganes üks hetk südantlõhestavalt kurb. Mõtlesin, et vaene mees, kunagi ümbritsesid teda pärast esinemist gruupid, aga nüüd on ta armetu ätt, täiesti üksi ja värisev. Et tooks talle tema õnnepäevad hetkeks tagasi ja räägiks paar minutit juttu. Mida ma tegingi. Selle tagajärg oli see, et pool tundi hiljem tuli tema minu juurde ja küsis öömaja. Et korraldajad on asja ära unustanud ja et lähimad sõbrad elavad Keilas -- järgnes loetelu mingitest kuuekümnendate aastate gänginimedest. Mis tast sai -- ei tea.
Igal juhul lõppes minu õhtu vanade kunstnike klubi (fotograaf Annile õpetas must naine tantsimist) ja legendaarse keldriurka järel Noora ja Vadimi juures.
Kust läksime hommikul edasi Noora eksabikaasa vapustava merevaatega korterisse. Taaskord kokkupuude alternatiivse elustiiliga -- korteriperemehe näol, kes mingi hetk rääkis , kuidas nüüd peaks katusele minema püstolist laskma -- ainus probleem olevat tema relvaseif. Mis on ühendatud alkomeetriga -- nii et purjus peaga pole võimalik püssi paugutama hakata. See oli iolnud tema rikka naise idee. Õige kah. Korteriperemees oli naljakas tegelane: näha et kunagi tunnustatud kui väga ilus mees (ega tal praegugi viga polnud), kelle kirjeldamiseks kasutas Vadim kahte sõna: Ostap Bender. Aga kellega võib luurele minna.Tema, st korteriperemehe uusim plaan oli hakata müüma Viru väravate juures bussist kiirtoitu. Mu silma hakkasid vastavad nimekaardid kusagil riiulil. Kui ma temalt peavalu vastu ibuprofeeni küsisin, pakkus tüüp mulle hoopis morfiiniküünlaid. Mida ei julgenud siiski proovida.
Nägin kuulsat dokki kvantfüüsikast, mis liigutas mind sügavalt. Ja Tühiranda, mis ei liigutanud üldse.
Ja muide, ma sain teada igasuguseid huvitavaid asju. On selline periood. Asjad ja inimesed tulevad minu juurde. Hästi palju sünkroonsust ja kokkulangevusi. Sisemine mootor, mis on nüüd mõnda aega käinud täiskiirusel, näitab siiski normaalrezhiimile tagasipöördumise märke. Ega kaua ei jaksakski. Selline periood, kus sees oleks nagu kõrgepinge -- see on rohkem välkjärelduste tegemiseks ning varjatud seoste , inimeste ja asjade ning nendes oleva potentsiaali märkamiseks. Millest lood uue baasi, millest uuel tasandil edasi minna. Kuni järgmise korrani. Viimati oli selline murrang poolteist aastat tagasi. Ning mulle tehti ettepanek astuda loodavasse parteisse. Seda nüüd, mitte 2004. a. lõpus.
Eilne Krahlis-käik venis väga pikale. Kuna ma mingitel perioodidel suudan kuulata ainult primaarset popmuusikat, tundus Eesti biitmuusika õhtu ainuõige valik. Nojah. Tegelikult olid õhtu naelaks U.-tähega Lõuna-Eesti linnast kohale transporditud hullumeelne trubaduur( nagu vilets Valgre) ning samast linnast pärit "bluusilegend". Olin peol koos Noora ja Vadimi, produtsentidest abielupaariga. Kuna esimesena lavale roninud "trubaduur" oli kohutav, tegelikult õnnetu poolhullumeelse üle irvitamine, läksime Vadimiga vahepeal minema. Noorte kunstnike klubisse. Tagasi jõudes oli tudisev bluusilegend juba lõpetanud. Kuulsin, et ka teda oli kaaslinlasest trubaduur ärritanud ja ta oli selle muusikat lavalt võrrelnud okastraadi rebimisega läbi emise suguelundi. Loomulikult rahvalikus sõnastuses.
Mulle tundus üksinda meie kõrvallauas tudisev legendaarne misiganes üks hetk südantlõhestavalt kurb. Mõtlesin, et vaene mees, kunagi ümbritsesid teda pärast esinemist gruupid, aga nüüd on ta armetu ätt, täiesti üksi ja värisev. Et tooks talle tema õnnepäevad hetkeks tagasi ja räägiks paar minutit juttu. Mida ma tegingi. Selle tagajärg oli see, et pool tundi hiljem tuli tema minu juurde ja küsis öömaja. Et korraldajad on asja ära unustanud ja et lähimad sõbrad elavad Keilas -- järgnes loetelu mingitest kuuekümnendate aastate gänginimedest. Mis tast sai -- ei tea.
Igal juhul lõppes minu õhtu vanade kunstnike klubi (fotograaf Annile õpetas must naine tantsimist) ja legendaarse keldriurka järel Noora ja Vadimi juures.
Kust läksime hommikul edasi Noora eksabikaasa vapustava merevaatega korterisse. Taaskord kokkupuude alternatiivse elustiiliga -- korteriperemehe näol, kes mingi hetk rääkis , kuidas nüüd peaks katusele minema püstolist laskma -- ainus probleem olevat tema relvaseif. Mis on ühendatud alkomeetriga -- nii et purjus peaga pole võimalik püssi paugutama hakata. See oli iolnud tema rikka naise idee. Õige kah. Korteriperemees oli naljakas tegelane: näha et kunagi tunnustatud kui väga ilus mees (ega tal praegugi viga polnud), kelle kirjeldamiseks kasutas Vadim kahte sõna: Ostap Bender. Aga kellega võib luurele minna.Tema, st korteriperemehe uusim plaan oli hakata müüma Viru väravate juures bussist kiirtoitu. Mu silma hakkasid vastavad nimekaardid kusagil riiulil. Kui ma temalt peavalu vastu ibuprofeeni küsisin, pakkus tüüp mulle hoopis morfiiniküünlaid. Mida ei julgenud siiski proovida.
Nägin kuulsat dokki kvantfüüsikast, mis liigutas mind sügavalt. Ja Tühiranda, mis ei liigutanud üldse.
Ja muide, ma sain teada igasuguseid huvitavaid asju. On selline periood. Asjad ja inimesed tulevad minu juurde. Hästi palju sünkroonsust ja kokkulangevusi. Sisemine mootor, mis on nüüd mõnda aega käinud täiskiirusel, näitab siiski normaalrezhiimile tagasipöördumise märke. Ega kaua ei jaksakski. Selline periood, kus sees oleks nagu kõrgepinge -- see on rohkem välkjärelduste tegemiseks ning varjatud seoste , inimeste ja asjade ning nendes oleva potentsiaali märkamiseks. Millest lood uue baasi, millest uuel tasandil edasi minna. Kuni järgmise korrani. Viimati oli selline murrang poolteist aastat tagasi. Ning mulle tehti ettepanek astuda loodavasse parteisse. Seda nüüd, mitte 2004. a. lõpus.
laupäev, aprill 15, 2006
Niina:
Õõvastav on see tunne, kui ei hooma oma tegude tagajärgi. Skeem on sarnane umbes sellele, kui mina sünnitan lapse, laps sünnitab omakorda, nemad omakorda, kuni tekib tohutu võrgustik, mida võibolla keegi põnevama meelelahutuse puudumisel sugupuu-uuringutena üles tähendab. Mina olen see tüvi, kust hargnemine algab - ja ma ei kontrolli tegelikult, kui kaugele ja kui sügavale miski kasvab. Samamoodi ei kontrolli ma öeldud sõnade, antud suudluste, tehtud näituste või mille iganes tagajärgi. Kui nii võtta, siis on seda isegi naiivne tahta. Ja ühtlasi teistel naiivne loota. Sest ma ei ole/ei taha olla vastutav oma lapselapselapse sarimõrvarist tütre eest. Päriselt ka. Aga tulles õõvastuse juurde tagasi - lihtsalt need selguse hetked, kui saad aru/teada, et sinu teod on mõjutanud jäädavalt kellegi teise elu, on ilged. KUI sa muidugi juhtud hoolima kas sellest teisest või inimestest üldse. Teatud enesetäiuse kontsentratsiooni puhul on see muidugi kökimöki. Aga kui kõik su närviotsad on lahti ja puudutavad midagi, mida sa ei kontrolli enam, siis...
Õõvastav on see tunne, kui ei hooma oma tegude tagajärgi. Skeem on sarnane umbes sellele, kui mina sünnitan lapse, laps sünnitab omakorda, nemad omakorda, kuni tekib tohutu võrgustik, mida võibolla keegi põnevama meelelahutuse puudumisel sugupuu-uuringutena üles tähendab. Mina olen see tüvi, kust hargnemine algab - ja ma ei kontrolli tegelikult, kui kaugele ja kui sügavale miski kasvab. Samamoodi ei kontrolli ma öeldud sõnade, antud suudluste, tehtud näituste või mille iganes tagajärgi. Kui nii võtta, siis on seda isegi naiivne tahta. Ja ühtlasi teistel naiivne loota. Sest ma ei ole/ei taha olla vastutav oma lapselapselapse sarimõrvarist tütre eest. Päriselt ka. Aga tulles õõvastuse juurde tagasi - lihtsalt need selguse hetked, kui saad aru/teada, et sinu teod on mõjutanud jäädavalt kellegi teise elu, on ilged. KUI sa muidugi juhtud hoolima kas sellest teisest või inimestest üldse. Teatud enesetäiuse kontsentratsiooni puhul on see muidugi kökimöki. Aga kui kõik su närviotsad on lahti ja puudutavad midagi, mida sa ei kontrolli enam, siis...
reede, aprill 14, 2006
Blogidest. Ma tahan sel teemal natuke sõna võtta.
Eile helistas mulle sõbranna, et öelda, et ma ühte temaga seotud aspekti enam ei puudutaks. Et see võib ohustada tema eraelu tulevikku. Ok. Erandkorras arvestan sellise sooviga. Pealegi oli tegemist tähtsusetu kõrvallausega.
Aga muidu: blogi näol on tegu uhiuue ja kummalise zhanriga. Üheltpoolt nagu intiimne päevik, mis traditsiooniliselt jääb võõraste pilkude eest varjatuks. Teisalt midagi kolumnitaolist, kus presenteeritakse (eeldatavalt) laiemale lugejaskonnale oma mõtteid ja tähelepanekuid. Selline hübriidzhanr on minu meelest tekkinud maailmas, mis on täis reality show`sid ning kus igaüks usub, et võib olla kunstnik, kirjanik, popstaar või arvamusliider. Võivad nad tõepoolest.. aga see on teine teema..
Inimesed arvavad üksteise kohta kõige erinevamaid asju ning on tihti ka oma parimate sõprade suhtes vägagi kriitilised. Aga nad on ka ise teiste hinnangute suhtes väga haavatavad ja seetõttu jäävad paljud asjad välja ütlemata. Tühjast tekiks tüli ning ega reeglina enda isiku kohta käivat kriitikat niikuinii vastu võeta.
Päevikusse võib aga igaüks kirja panna, mida soovib. Aga kui see päevik vedeleb kõigile nähtaval kohal? Mis on saanud kunagisest reeglist, et võõraid päevikuid ei loeta? See klassikaline juhtum, et ema leiab oma teismelise tütre päevaraamatu, loeb selle läbi ja kaotab oma tütre usalduse eluajaks.....
Mina arvan, et igaüks võib oma päevikusse kirjutada , mida ta iganes tahab. Ja see on ülejäänute otsustada, kas nad teevad esikaane lahti ja võivad enda kohta midagi soovimatut leida või ei. See on nende risk.
Mina oma tuttavate päevikuid ei loe. Ei Niina isiklikku blogi . Ei Sepot. Ei Sepo austajannat (jah, ma võin ta kohta nii öelda, kui ei viitsi järjekordset N. tähega naisenime mõelda -- mul läheb neid veel vaja.) Ei.....
Ma loen ainult võõraid. Ja neidki enam eriti ei viitsi.
See on ülim naiivsus, kui solvutakse millegi peale, mida keegi oma päevikus kirjutab, olgugi see päevik avalik. Ja näitab solvuja ebaadekvaatset maailma-ja minapilti. Perversset soovi kontrollida teiste mõtteid. Ja ärahellitatud lapse soovi olla kogu aeg absoluutse tähelepanu ja heakskiidu keskpunktis. Inimesed, kas te olete Kuu pealt kukkunud? Teie sõbrad, tuttavad, kolleegid, konkurendid arvustavad ja klatshivad teid niikuinii, te ei meeldi osadele inimestele, kes teile naeratavad ja kes teile meeldivad. Täpselt niisamuti nagu teie nendega teete. Ja mis siis? Kõike ollakse nõus andestama, ümber hindama ja ära unustama niikuinii.
Eile helistas mulle sõbranna, et öelda, et ma ühte temaga seotud aspekti enam ei puudutaks. Et see võib ohustada tema eraelu tulevikku. Ok. Erandkorras arvestan sellise sooviga. Pealegi oli tegemist tähtsusetu kõrvallausega.
Aga muidu: blogi näol on tegu uhiuue ja kummalise zhanriga. Üheltpoolt nagu intiimne päevik, mis traditsiooniliselt jääb võõraste pilkude eest varjatuks. Teisalt midagi kolumnitaolist, kus presenteeritakse (eeldatavalt) laiemale lugejaskonnale oma mõtteid ja tähelepanekuid. Selline hübriidzhanr on minu meelest tekkinud maailmas, mis on täis reality show`sid ning kus igaüks usub, et võib olla kunstnik, kirjanik, popstaar või arvamusliider. Võivad nad tõepoolest.. aga see on teine teema..
Inimesed arvavad üksteise kohta kõige erinevamaid asju ning on tihti ka oma parimate sõprade suhtes vägagi kriitilised. Aga nad on ka ise teiste hinnangute suhtes väga haavatavad ja seetõttu jäävad paljud asjad välja ütlemata. Tühjast tekiks tüli ning ega reeglina enda isiku kohta käivat kriitikat niikuinii vastu võeta.
Päevikusse võib aga igaüks kirja panna, mida soovib. Aga kui see päevik vedeleb kõigile nähtaval kohal? Mis on saanud kunagisest reeglist, et võõraid päevikuid ei loeta? See klassikaline juhtum, et ema leiab oma teismelise tütre päevaraamatu, loeb selle läbi ja kaotab oma tütre usalduse eluajaks.....
Mina arvan, et igaüks võib oma päevikusse kirjutada , mida ta iganes tahab. Ja see on ülejäänute otsustada, kas nad teevad esikaane lahti ja võivad enda kohta midagi soovimatut leida või ei. See on nende risk.
Mina oma tuttavate päevikuid ei loe. Ei Niina isiklikku blogi . Ei Sepot. Ei Sepo austajannat (jah, ma võin ta kohta nii öelda, kui ei viitsi järjekordset N. tähega naisenime mõelda -- mul läheb neid veel vaja.) Ei.....
Ma loen ainult võõraid. Ja neidki enam eriti ei viitsi.
See on ülim naiivsus, kui solvutakse millegi peale, mida keegi oma päevikus kirjutab, olgugi see päevik avalik. Ja näitab solvuja ebaadekvaatset maailma-ja minapilti. Perversset soovi kontrollida teiste mõtteid. Ja ärahellitatud lapse soovi olla kogu aeg absoluutse tähelepanu ja heakskiidu keskpunktis. Inimesed, kas te olete Kuu pealt kukkunud? Teie sõbrad, tuttavad, kolleegid, konkurendid arvustavad ja klatshivad teid niikuinii, te ei meeldi osadele inimestele, kes teile naeratavad ja kes teile meeldivad. Täpselt niisamuti nagu teie nendega teete. Ja mis siis? Kõike ollakse nõus andestama, ümber hindama ja ära unustama niikuinii.
kolmapäev, aprill 12, 2006
Aurora
Käisin teises U-tähega lõppevas linnas, seekord Lõuna-Eestis. Täiesti spontaanne idee, kuna eile oli suurepärane ilm ja ma olin saanud natuke raha. Siiri oli mind kutsunud oma avamisele, aga me olime vahepeal tülli läinud. Minu üllatuslik kohaleilmumine lõpetas tüli muidugi kohe. Näitus mõjus täitsa armsalt, palju maalitud õmblusmasinaid. Lembit, molekulaarbioloog, tuli ka. Ja Siiri uus silmarõõm, "tema" bioloog. Kes, tõsi küll, ei tulnud afterpartyle.
Kui suhteliselt väsinud Siiri oli taksoga koju läinud, jäime järgi mina ja Lembit. Ja läksime tema juurde, kus jõime veini, ajasime juttu ning vaatasime lõpuks ära filmi Cocksucker Blues, mille oli mulle andnud galerist Siil.
Kahjuks ei olnud, erinevalt legendist, tegu mitte illusioonepaljastava, halastamatu bändifilmiga, mis on täis seksi kaamerate ees, gruupisid ja drooge. Vaid kõigest kõikuva kaameraga tehtud veniva ja igava koduvideoga, mis on täis drooge, paljaid gruupisid ja purjus bändimehi. Kelle näojoonte vastu ei saa muidugi miski. Muu materjali võiks, ma arvan, leida ka Meie Mehe tuurilt.
Kuna hääletasin mõlemad otsad, sattusin teel nii sinna kui tagasi noorte jutukate yuppide autodesse . Esimese autojuhi kohta sain teada, et ta elab põhiliselt Taanis, tegeleb faasanijahiga, on just ostnud linnukoera ja ratsahobuse. Teine autojuht elas põhiliselt Ameerikas ja tegeles kaljuronimisega. Mulle tundub, et kõrgem keskklass elab elu, millest mul ei ole aimugi. Oleks arvanud, et linnukoerad ja faasanijaht kuuluvad eelmise sajandi inglise maa-aadli elustiili hulka.
Mul on hea meel, et meie näituse kohta ilmus eile mõlemas päevalehes artikkel koos suure pildiga. Minu lemmikaferist tegutseb jälle.
Ja peale eileöist filmivaatamist ning vestlust tundub mulle teadlane kõige glamuursem elukutse. Põrgusse rockstaarid, palju võimsam oleks toimetada valges kitlis laboratooriumis ning teada, et 20 aasta pärast on maailm tänu sinu vastsele avastusele hoopis teine.
Käisin teises U-tähega lõppevas linnas, seekord Lõuna-Eestis. Täiesti spontaanne idee, kuna eile oli suurepärane ilm ja ma olin saanud natuke raha. Siiri oli mind kutsunud oma avamisele, aga me olime vahepeal tülli läinud. Minu üllatuslik kohaleilmumine lõpetas tüli muidugi kohe. Näitus mõjus täitsa armsalt, palju maalitud õmblusmasinaid. Lembit, molekulaarbioloog, tuli ka. Ja Siiri uus silmarõõm, "tema" bioloog. Kes, tõsi küll, ei tulnud afterpartyle.
Kui suhteliselt väsinud Siiri oli taksoga koju läinud, jäime järgi mina ja Lembit. Ja läksime tema juurde, kus jõime veini, ajasime juttu ning vaatasime lõpuks ära filmi Cocksucker Blues, mille oli mulle andnud galerist Siil.
Kahjuks ei olnud, erinevalt legendist, tegu mitte illusioonepaljastava, halastamatu bändifilmiga, mis on täis seksi kaamerate ees, gruupisid ja drooge. Vaid kõigest kõikuva kaameraga tehtud veniva ja igava koduvideoga, mis on täis drooge, paljaid gruupisid ja purjus bändimehi. Kelle näojoonte vastu ei saa muidugi miski. Muu materjali võiks, ma arvan, leida ka Meie Mehe tuurilt.
Kuna hääletasin mõlemad otsad, sattusin teel nii sinna kui tagasi noorte jutukate yuppide autodesse . Esimese autojuhi kohta sain teada, et ta elab põhiliselt Taanis, tegeleb faasanijahiga, on just ostnud linnukoera ja ratsahobuse. Teine autojuht elas põhiliselt Ameerikas ja tegeles kaljuronimisega. Mulle tundub, et kõrgem keskklass elab elu, millest mul ei ole aimugi. Oleks arvanud, et linnukoerad ja faasanijaht kuuluvad eelmise sajandi inglise maa-aadli elustiili hulka.
Mul on hea meel, et meie näituse kohta ilmus eile mõlemas päevalehes artikkel koos suure pildiga. Minu lemmikaferist tegutseb jälle.
Ja peale eileöist filmivaatamist ning vestlust tundub mulle teadlane kõige glamuursem elukutse. Põrgusse rockstaarid, palju võimsam oleks toimetada valges kitlis laboratooriumis ning teada, et 20 aasta pärast on maailm tänu sinu vastsele avastusele hoopis teine.
esmaspäev, aprill 10, 2006
Niina:
Järjekordne tööpäev uue projektiga - investeering kuskile, millest ei tea, kas see kunagi toimub, kas sellele kunagi toetuse saab või kas sellest maailmale abi on. Minu meelest on kaks võimalust tuleviku poole vaadata. Üks on see, kui näed ees ainult pimedust, tundmatust ja suurt tühjust. See on see sitem variant. Teine on see, kui oled justkui ukse või eesriide ees ja teisel pool on ootamas miljon lahedat ja tundmatut asja, millest saad tilk tilga haaval teada ja mille vahel ehk ka valida antakse. See on siis see parem variant. Esimene pilt on oluliselt väga palju kergem tulema.
Järjekordne tööpäev uue projektiga - investeering kuskile, millest ei tea, kas see kunagi toimub, kas sellele kunagi toetuse saab või kas sellest maailmale abi on. Minu meelest on kaks võimalust tuleviku poole vaadata. Üks on see, kui näed ees ainult pimedust, tundmatust ja suurt tühjust. See on see sitem variant. Teine on see, kui oled justkui ukse või eesriide ees ja teisel pool on ootamas miljon lahedat ja tundmatut asja, millest saad tilk tilga haaval teada ja mille vahel ehk ka valida antakse. See on siis see parem variant. Esimene pilt on oluliselt väga palju kergem tulema.
laupäev, aprill 08, 2006
Käisin linnas, mille nimi lõpeb tähega U.
Tütarlapse, kelle nimi lõpeb tähega E., näitus oli ilus. Tekitas mõtteid, kinnitas kahtlusi, mis suunas võib kaasaegne kunst liikuda.
Mida ma kogu kogemusest õppisin: inimesed, kes saavad fondist raha, räägivad, et raha pole üldse oluline, on kõigest vahend, lähevad oma ülbuses koguni nii kaugele, et kinnitavad, et neil on isegi hea meel, kui nad alati raha ei saa -- et las annavad teistele ka vahetevahel.
Inimesed, kes seekord ei saa midagi (mu kunagise kursusekaaslase, kelle nimi lõpeb tähega S. isikus, kui täpne olla) lubavad ennast ära tappa, räägivad, et see, mis nemad teevad, on mitte-kunst ja kahtlustavad vandenõu enda isiku vastu. Inimesed, kes said seekord raha, leiavad, et see on liig mis liig....
Kui tõmmata nuusktubakat ninna läbi rullikeeratud paberraha, peetakse sind narkomaaniks. Ja baaripersonal võtab rahatähe endale, kui selle lauale jätad (tipp?).
Mul olevat kolm rinda.
Kui autojuht ajab alla inimese, kes jookseb teele ja tal on alkoholi jääknähud veres, jääb tema automaatselt süüdi ja läheb vangi.
Tütarlapse, kelle nimi lõpeb tähega E., näitus oli ilus. Tekitas mõtteid, kinnitas kahtlusi, mis suunas võib kaasaegne kunst liikuda.
Mida ma kogu kogemusest õppisin: inimesed, kes saavad fondist raha, räägivad, et raha pole üldse oluline, on kõigest vahend, lähevad oma ülbuses koguni nii kaugele, et kinnitavad, et neil on isegi hea meel, kui nad alati raha ei saa -- et las annavad teistele ka vahetevahel.
Inimesed, kes seekord ei saa midagi (mu kunagise kursusekaaslase, kelle nimi lõpeb tähega S. isikus, kui täpne olla) lubavad ennast ära tappa, räägivad, et see, mis nemad teevad, on mitte-kunst ja kahtlustavad vandenõu enda isiku vastu. Inimesed, kes said seekord raha, leiavad, et see on liig mis liig....
Kui tõmmata nuusktubakat ninna läbi rullikeeratud paberraha, peetakse sind narkomaaniks. Ja baaripersonal võtab rahatähe endale, kui selle lauale jätad (tipp?).
Mul olevat kolm rinda.
Kui autojuht ajab alla inimese, kes jookseb teele ja tal on alkoholi jääknähud veres, jääb tema automaatselt süüdi ja läheb vangi.
Niina:
Kaks asja, mis ma tahtsin öelda. Üks oleks väike lisandus noorrežissööride teemal. Tooks välja kerge võrdluse. Maali või graafika eriala esimese kursuse tudeng ei too naljalt oma esimesi plätserdusi näitusele kõigile kritiseerida ja keegi ei eelda temalt seda ka. Vaid tal on aega mitu aastat harjutada, ateljeed on olemas, värve ikka õppelaenu eest osta jaksab. Noorkunstnikuks saab ta alles siis, kui on kooli lõpetanud ja oma nö "valmis" töödega (vs koolitööd) lagedale tuleb. Filmitudengil on enam-vähem üks variant. Kuigi tegemist on alaga, mis on võrreldamatult keerulisem nii organisatoorselt kui tehniliselt ja seetõttu ka kallim ja ilmselt ideaalis ka kauem harjutamist nõudev, on seal väga iroonilisel kombel vaja kohe tasemel olla. Tudeng saab kooli ajal teha 1-2 filmi ja ta ei saa endale lubada nende sahtlisse tegemist. Mistõttu toimuvad ikka ja jälle tudengifilmide esilinastused, kus alasse mittepuutuvad inimesed saavad maaslamajaid lüüa. Ja kus autorid juba ON noorrežissöörid. Selline vahe on lihtsalt. Vaesus dikteerib meie kõigi elu. See muidugi ei ole vabandus halbade filmide pärast, sest teoreetiliselt on võimalik olla ka kord sajandis sündiv geenius, kes, nagu Sillart ütleb, võib šedöövri ka püksirihmale filmida.
Teine asi. Teen siinkohal ettepaneku muuta kirjutamise õpetamine üldhariduskoolides valikuliseks. Näo järgi. Ma ei tea, kuidas täpselt, aga võiks juba eos välja selgitada inimesed, kes kirjaoskust kurjasti ära kasutavad ja selle oma idiootsuse kandjaks muudavad. Sest kui inimene on paar aastat õppinud režiid, kooli kino poolt pakutava töökoha pärast pooleli jätnud, korra rahvusvahelise žüriiga tudengifilmide festivalil pläkutanud, kuid ei tee vahet heal ja halval filmil/kaameratööl/dramaturgial, siis EI PEAKS ta kirjutama arvustust ajakirjas, mida piiblina loevad kõik sellel alal tegutsevad inimesed. Ja ma ei räägi siin hetkel isiklikust solvumisest või kriitikast minu aadressil. Ma räägin tohutust kahjust, mida üks aktiivne loll võib teha inimestele, kes teevad oma tööd hästi ja kellele nende töö on nende elu. Eile, kui ma mainitud artiklit lugesin, olin ma valmis selle kirjutaja taolisi idioote tapma. Lars von Trier on Dogville'iga välja teeninud õiguse teha elu lõpuni ainult halbu filme. Ausõna, eile ma oleks ka tahtnud, et minu maffiabossist daddy tuleks ja laseks terve külatäie idikaid maha.
Kaks asja, mis ma tahtsin öelda. Üks oleks väike lisandus noorrežissööride teemal. Tooks välja kerge võrdluse. Maali või graafika eriala esimese kursuse tudeng ei too naljalt oma esimesi plätserdusi näitusele kõigile kritiseerida ja keegi ei eelda temalt seda ka. Vaid tal on aega mitu aastat harjutada, ateljeed on olemas, värve ikka õppelaenu eest osta jaksab. Noorkunstnikuks saab ta alles siis, kui on kooli lõpetanud ja oma nö "valmis" töödega (vs koolitööd) lagedale tuleb. Filmitudengil on enam-vähem üks variant. Kuigi tegemist on alaga, mis on võrreldamatult keerulisem nii organisatoorselt kui tehniliselt ja seetõttu ka kallim ja ilmselt ideaalis ka kauem harjutamist nõudev, on seal väga iroonilisel kombel vaja kohe tasemel olla. Tudeng saab kooli ajal teha 1-2 filmi ja ta ei saa endale lubada nende sahtlisse tegemist. Mistõttu toimuvad ikka ja jälle tudengifilmide esilinastused, kus alasse mittepuutuvad inimesed saavad maaslamajaid lüüa. Ja kus autorid juba ON noorrežissöörid. Selline vahe on lihtsalt. Vaesus dikteerib meie kõigi elu. See muidugi ei ole vabandus halbade filmide pärast, sest teoreetiliselt on võimalik olla ka kord sajandis sündiv geenius, kes, nagu Sillart ütleb, võib šedöövri ka püksirihmale filmida.
Teine asi. Teen siinkohal ettepaneku muuta kirjutamise õpetamine üldhariduskoolides valikuliseks. Näo järgi. Ma ei tea, kuidas täpselt, aga võiks juba eos välja selgitada inimesed, kes kirjaoskust kurjasti ära kasutavad ja selle oma idiootsuse kandjaks muudavad. Sest kui inimene on paar aastat õppinud režiid, kooli kino poolt pakutava töökoha pärast pooleli jätnud, korra rahvusvahelise žüriiga tudengifilmide festivalil pläkutanud, kuid ei tee vahet heal ja halval filmil/kaameratööl/dramaturgial, siis EI PEAKS ta kirjutama arvustust ajakirjas, mida piiblina loevad kõik sellel alal tegutsevad inimesed. Ja ma ei räägi siin hetkel isiklikust solvumisest või kriitikast minu aadressil. Ma räägin tohutust kahjust, mida üks aktiivne loll võib teha inimestele, kes teevad oma tööd hästi ja kellele nende töö on nende elu. Eile, kui ma mainitud artiklit lugesin, olin ma valmis selle kirjutaja taolisi idioote tapma. Lars von Trier on Dogville'iga välja teeninud õiguse teha elu lõpuni ainult halbu filme. Ausõna, eile ma oleks ka tahtnud, et minu maffiabossist daddy tuleks ja laseks terve külatäie idikaid maha.
neljapäev, aprill 06, 2006
Aurora
Naljakas on see siia kirjutamine. Ühelt poolt meeldis mulle rohkem, kui eeldatavalt ei teadnud selle kohta eriti keegi. Siis oli selles ekshibitsionisti naudingut , kes teab, et ta võib vahele jääda, aga päris kindel ei ole. Samas võimalike lugejatega tegelikult ei arvestanud -- et peaks olema nagu mingi Dovlatov -- iga sõna all viis kihti sügavust.
Minu jaoks oli kogu asjas mingit vabatahtlikult võetud kohustust -- et dokumenteeriks oma tegevusega seotuvat reaalajas , nii et ei peaks vanas eas eriti memuaarikirjutamisega tegelema. (See tundub mulle oluline teema praegu, jäljed ja kõige kadumine. Mulle pole kunagi meeldinud vanad klassikud, kes kirjutavad sügavas keskeas memuaare ja siis lasevad oma minevikel omavahel võidelda. Et kes mis perioodil olulisem oli. Ja vihkavad siis nende erimeelsuste pärast üksteist järelejäänud elupäevade lõpuni.) Ja mis võiks olla sellest kohusest vabastavam kui reaalajas asjade üles tähendamine...
Nüüd läks nii, et Siiri leidis meie blogi kogemata üles ja rääkis sellest Sepo seltskonnas. Millest ajendatuna, vist, tunnistas Sepo sõbranna üles , et tal on ka ja et keegi seda üles ei leia. Siiri, kavalpea, leidis selle siiski. Ma olevat andnud lubaduse, et sellest faktist kellelegi ei räägi. Ma olin eile, meie afterparty tagajärjel, üsna hajevil ja küllap noogutasin talle, ise millelegi muule mõeldes.
Ja mainisin seda fakti siin. Nüüd on Siiri minu peale vihane ja kirjutas siia raevuka kommentaari. Mis on iseenesest tore. Kummalisel kombel ei tundunud siia kirjutamine kuni praeguse hetkeni mulle üldse kellelegi rääkimine. Vaid pigem nagu pudelikeerutamismäng, kus pudeli suu on koguaeg sinu poole suunatud. Et tõde on loomulik.
Muidu hakkab tüütavaks muutuma varjunimede mõtlemine kasutades meetodit , et võtad nime viimase tähe ja paned selle pseudonüümi esimeseks. Probleem on selles, et S-, O-, L-, I- ja E-tähega lõpevaid nimesid on palju rohkem kui nendega algavaid.
Naljakas on see siia kirjutamine. Ühelt poolt meeldis mulle rohkem, kui eeldatavalt ei teadnud selle kohta eriti keegi. Siis oli selles ekshibitsionisti naudingut , kes teab, et ta võib vahele jääda, aga päris kindel ei ole. Samas võimalike lugejatega tegelikult ei arvestanud -- et peaks olema nagu mingi Dovlatov -- iga sõna all viis kihti sügavust.
Minu jaoks oli kogu asjas mingit vabatahtlikult võetud kohustust -- et dokumenteeriks oma tegevusega seotuvat reaalajas , nii et ei peaks vanas eas eriti memuaarikirjutamisega tegelema. (See tundub mulle oluline teema praegu, jäljed ja kõige kadumine. Mulle pole kunagi meeldinud vanad klassikud, kes kirjutavad sügavas keskeas memuaare ja siis lasevad oma minevikel omavahel võidelda. Et kes mis perioodil olulisem oli. Ja vihkavad siis nende erimeelsuste pärast üksteist järelejäänud elupäevade lõpuni.) Ja mis võiks olla sellest kohusest vabastavam kui reaalajas asjade üles tähendamine...
Nüüd läks nii, et Siiri leidis meie blogi kogemata üles ja rääkis sellest Sepo seltskonnas. Millest ajendatuna, vist, tunnistas Sepo sõbranna üles , et tal on ka ja et keegi seda üles ei leia. Siiri, kavalpea, leidis selle siiski. Ma olevat andnud lubaduse, et sellest faktist kellelegi ei räägi. Ma olin eile, meie afterparty tagajärjel, üsna hajevil ja küllap noogutasin talle, ise millelegi muule mõeldes.
Ja mainisin seda fakti siin. Nüüd on Siiri minu peale vihane ja kirjutas siia raevuka kommentaari. Mis on iseenesest tore. Kummalisel kombel ei tundunud siia kirjutamine kuni praeguse hetkeni mulle üldse kellelegi rääkimine. Vaid pigem nagu pudelikeerutamismäng, kus pudeli suu on koguaeg sinu poole suunatud. Et tõde on loomulik.
Muidu hakkab tüütavaks muutuma varjunimede mõtlemine kasutades meetodit , et võtad nime viimase tähe ja paned selle pseudonüümi esimeseks. Probleem on selles, et S-, O-, L-, I- ja E-tähega lõpevaid nimesid on palju rohkem kui nendega algavaid.
Mul oli tegelikult okas hinges nende noorrezhissööride vastu sellest ajast , kui Niina loobus osalemast tema, minu ja Sepo ühises rühmituses selle kasuks , et õppida filmi. Mäletan, kuidas me Sepoga kirusime nende filme. Ma arvan siiani, et õigustatult. Mul on üldse Sepoga koos veedetud tundidest meeles hästi palju ühist kriitikat väga paljude asjade suhtes. Mis oli kohati konstruktiivne ja genereeris viha maailma vastu. Mis omakorda oli samuti tihti äärmiselt kontruktiivne. Ja mõnikord mitte.
Aga Naatani kohta: Sepo rääkis eile, kuidas tema sõbranna oli olnud tunnistajaks stseenile, kuidas noor ambitsioonikas kunstikriitik Lea oli kureerinud Naatanit: Luba , et teed video valmis. Ja teksti kirjutad ka! --- Ok, ok, aga mul siin tekstis ei ole kirjavahemärke. Lea: See ongi hea. Aga kirjuta selle töö kohta ka. Naatan: Ok, ma võtan ühe õlle ja kirjutan selle siis valmis. Lea: Nii ei tohi! See ei ole professionaalne! Õlut ei võta.
Maailmas toimib naljakas mehhanism, mis viib sellised inimesed kokku inimestega, kes on valmis nende eest hoolt kandma ja tagant utsitama. Tooma neile kandikul ette võimalusi ja kontrollima, kas kõik vajalik sai tehtud.
Ma ise ei kujuta end ette kummaski rollis päriselt: ei selle kontrollitava (ma tõesti ei vaja kontseptsiooniteksti kirjutamiseks stimulante ning tähtaegadega pole ka mingeid probleeme) ega ka kontrollija rollis. Mingit iseloomutut tüüpi tagant utsitamas, keda ma millegipärast geeniuseks peaksin. Ei, sa ei osta praegu endale alkoholi, sa ju lubasid emmele! Olen kunagi kasutanud meie kunstiprojektis operaatori ja autojuhina endist klassivenda, alkohoolikut. Jah, ma uskusin, et ta on andekas (oligi väga hea operaator, kelle käsi, ime küll, ei värisenud) ja ma teadsin ka, et tal on joomisega probleeme. Mäletan , kuidas tulime kusagilt Lääne-Virumaalt videovõtetelt ja tüüp sattus tagasiteel Rakvere haiglasse tilgutite alla. Hiljem samal päeval kohtusime uuesti ja tüüp hakkas arutlema, kas võtta ühe dzhinni või ei. Et ühelt poolt on talle just veeni kaudu manustatud rahusteid ja vitamiine ja ei tohiks isegi autot juhtida, aga .... Ootuspäraselt jõudis tegelane järelduseni, et mis see üks drink ikka teeb. Mulle jälle tundus nii mind kui teda alandav hakata selle vastu sõdima ja emalikult keelama. Ütlesin, et minu arvates on nüüd jooma hakkamine sitt mõte, aga otsustagu ise. Klassivend otsustas muidugi dzhinni kasuks ja see õhtu lõppes tal nagu kõik eelmisedki. Poole aasta pärast jäi ta purjus peaga politseile vahele (tegu oli autojuhiga!) ja kaotas töö. Arja üritab oma Naatanit ohjata, aga tulemus on see, et Naatan arvab pärast esimest õlut, et nüüd on minek ja esimesele dringile järgneb automaatselt mitu ning mitte koju jõudmine.
Aga Naatani kohta: Sepo rääkis eile, kuidas tema sõbranna oli olnud tunnistajaks stseenile, kuidas noor ambitsioonikas kunstikriitik Lea oli kureerinud Naatanit: Luba , et teed video valmis. Ja teksti kirjutad ka! --- Ok, ok, aga mul siin tekstis ei ole kirjavahemärke. Lea: See ongi hea. Aga kirjuta selle töö kohta ka. Naatan: Ok, ma võtan ühe õlle ja kirjutan selle siis valmis. Lea: Nii ei tohi! See ei ole professionaalne! Õlut ei võta.
Maailmas toimib naljakas mehhanism, mis viib sellised inimesed kokku inimestega, kes on valmis nende eest hoolt kandma ja tagant utsitama. Tooma neile kandikul ette võimalusi ja kontrollima, kas kõik vajalik sai tehtud.
Ma ise ei kujuta end ette kummaski rollis päriselt: ei selle kontrollitava (ma tõesti ei vaja kontseptsiooniteksti kirjutamiseks stimulante ning tähtaegadega pole ka mingeid probleeme) ega ka kontrollija rollis. Mingit iseloomutut tüüpi tagant utsitamas, keda ma millegipärast geeniuseks peaksin. Ei, sa ei osta praegu endale alkoholi, sa ju lubasid emmele! Olen kunagi kasutanud meie kunstiprojektis operaatori ja autojuhina endist klassivenda, alkohoolikut. Jah, ma uskusin, et ta on andekas (oligi väga hea operaator, kelle käsi, ime küll, ei värisenud) ja ma teadsin ka, et tal on joomisega probleeme. Mäletan , kuidas tulime kusagilt Lääne-Virumaalt videovõtetelt ja tüüp sattus tagasiteel Rakvere haiglasse tilgutite alla. Hiljem samal päeval kohtusime uuesti ja tüüp hakkas arutlema, kas võtta ühe dzhinni või ei. Et ühelt poolt on talle just veeni kaudu manustatud rahusteid ja vitamiine ja ei tohiks isegi autot juhtida, aga .... Ootuspäraselt jõudis tegelane järelduseni, et mis see üks drink ikka teeb. Mulle jälle tundus nii mind kui teda alandav hakata selle vastu sõdima ja emalikult keelama. Ütlesin, et minu arvates on nüüd jooma hakkamine sitt mõte, aga otsustagu ise. Klassivend otsustas muidugi dzhinni kasuks ja see õhtu lõppes tal nagu kõik eelmisedki. Poole aasta pärast jäi ta purjus peaga politseile vahele (tegu oli autojuhiga!) ja kaotas töö. Arja üritab oma Naatanit ohjata, aga tulemus on see, et Naatan arvab pärast esimest õlut, et nüüd on minek ja esimesele dringile järgneb automaatselt mitu ning mitte koju jõudmine.
Aurora:
Nojah, see kahtlus mul oligi, et ma afteka käigus täiesti ebaadekvaatselt suud pruukisin. Väga, väga võimalik, et solvasin veel kedagi. Alkopiloot käskis eemale hoida Sepost ja Anjast, kelle kohta kommenteeris täna kohatud inglise filoloogist sõbranna, et ta jättis avamisel üsna tigeda mulje.
Alkopiloot sundis vahtima ühte noort naissoost rezhissööri, kes tundus mulle äärmiselt kütkestav. Mäletan, et mul oli hirmus tahtmine minna seda talle rääkima, aga sundisin end tagasi hoidma. Ja "armastusest" " vihkamiseni" on väga väike samm. Ja lisaks olen ma ta filme näinud. Mis ei avaldanud just muljet.
Lisaks tunnen vajadust nüüd siin välja öelda, et üks algajatest rezhissööridest on väga hea monteerija ja teine on teinud mitu täitsa toredat lühifilmi. Kinnitan seda siin täie teadvuse juures olles.
Aga Arja tundus mulle täiesti tavalisel tasemel reserveeritud, ta ongi selline, koguaeg. Naatanist pole ammu kuulnud, avamisele ta ei tulnud ja pole mulle ka vahepeal helistanud. Mida ta muidu üsna regulaarselt teeb. Kas Arja sellest teab ja kuidas ta minusse nüüd suhtub....Jumala eest, pole aimugi. Aga täiesti ükskõik tegelikult.
Positiivne on aga see, et eile õhtul helistas mulle New Yorgis elav tuttav, kes on nõus aitama ühe videoidee teostamise juures. Tuttaval on see probleem, et tal on naise keha ja mehe hing. Aga sellest hoolimata on ta endale viimase aasta jooksul leidnud imeilusa noore tüdruksõbra ja temaga oli muidu ka tore rääkida asjadest, mis olid juhtunud aja jooksul, kui me polnud kontakteerunud.
Ma peaksin tegelikult selle videoga tegelema hakkama, sest selle valmimine on aastapikkune protsess.
Sepot nägin eile, tegin ettepaneku bändikoosoleku teha. Ta vastas, et vabalt.
Nojah, see kahtlus mul oligi, et ma afteka käigus täiesti ebaadekvaatselt suud pruukisin. Väga, väga võimalik, et solvasin veel kedagi. Alkopiloot käskis eemale hoida Sepost ja Anjast, kelle kohta kommenteeris täna kohatud inglise filoloogist sõbranna, et ta jättis avamisel üsna tigeda mulje.
Alkopiloot sundis vahtima ühte noort naissoost rezhissööri, kes tundus mulle äärmiselt kütkestav. Mäletan, et mul oli hirmus tahtmine minna seda talle rääkima, aga sundisin end tagasi hoidma. Ja "armastusest" " vihkamiseni" on väga väike samm. Ja lisaks olen ma ta filme näinud. Mis ei avaldanud just muljet.
Lisaks tunnen vajadust nüüd siin välja öelda, et üks algajatest rezhissööridest on väga hea monteerija ja teine on teinud mitu täitsa toredat lühifilmi. Kinnitan seda siin täie teadvuse juures olles.
Aga Arja tundus mulle täiesti tavalisel tasemel reserveeritud, ta ongi selline, koguaeg. Naatanist pole ammu kuulnud, avamisele ta ei tulnud ja pole mulle ka vahepeal helistanud. Mida ta muidu üsna regulaarselt teeb. Kas Arja sellest teab ja kuidas ta minusse nüüd suhtub....Jumala eest, pole aimugi. Aga täiesti ükskõik tegelikult.
Positiivne on aga see, et eile õhtul helistas mulle New Yorgis elav tuttav, kes on nõus aitama ühe videoidee teostamise juures. Tuttaval on see probleem, et tal on naise keha ja mehe hing. Aga sellest hoolimata on ta endale viimase aasta jooksul leidnud imeilusa noore tüdruksõbra ja temaga oli muidu ka tore rääkida asjadest, mis olid juhtunud aja jooksul, kui me polnud kontakteerunud.
Ma peaksin tegelikult selle videoga tegelema hakkama, sest selle valmimine on aastapikkune protsess.
Sepot nägin eile, tegin ettepaneku bändikoosoleku teha. Ta vastas, et vabalt.
Niina:
Minu jaoks oli avamine naljakas sündmus, irreaalne ja veider. Selle näitusega ei ole seda tunnet, mis oli mu enda näitusega eelmise aasta lõpus. Seekordne sündis kuidagi orgaaniliselt ja isegi valutult. Objektiivselt võttes see muidugi ei olnud valutu, subjektiivselt, oma viimast eluaastat silmas pidades - valu või asi. Niisiis oligi kitsas galeriis inimsumma vaadata tore, kerge ja naljakas. Kuna ma enivei olen suuremast osast neist ka pikem, siis mõjus avamise lõpuks seltskond peale vaadates millegi klassiõhtu laadsena. Ei tea. Kohal ei olnud ühtegi eelmisel õhtul kohatud keskealist "avangardi", küll aga astus uksest sisse mitmeid egoprobleeme ja perses elusid. Arja, endine kursuseõde, Naatani lapse ema ja elukaaslane. Ukselt heidetud traagiline pilk (ilmselt olen Naatani joomarluses ka mina süüdi), VIST ka kerge noogutus tervituseks, aga ma pole kindel. Kooliõpetajast kunstiteadlane, kelle esimene huvi avamisel oli vein ja kes ei pidanud vajalikuks avamise puhul õnne soovida. Sepo, kellele ütlesin mina tere, sest ta pilk käis näitusest ja inimestest ebaadekvaatselt kõrgelt üle. Mis kuidagi ei sobi ta tegeliku kasvuga. Inimesed on putsis ja seetõttu puhvis. Ma ei tea, tahaks kahvli perse torgata ja õhu välja lasta.
Siiski ei olnud tegemist masendava üritusega, avamine on ikka tore, kasvõi korraks tekib mingi maha pandud märgi tunne. Et see on nüüd tehtud. Lihtsalt ma ei kannata, kui asjad jäävad mõttetusse kitsasse ringi ja selle ringi sees toimub mingi jura, mingi sitt, mida üksteise vastu hõõrutakse, enda pealt maha. Ma armastan oma sõpru, kes ei ole sellest ringist pärit. Mulle meeldivad avarad inimesed, kes näevad. Mulle ei meeldi pimedad oma asja sees tuhnivad tegelased. Kütame kirgi. Pseudo ja vähe pärist. Aurora kommenteeris Nokus pärast avamist, kui seltskond oli jagunenud kaheks, üks ring minu, teine tema ümber, et tema istub Eesti kunstieliidiga, mina mingite algajate režissööridega. Mõtlesin siis, et jah, kes investeerib tulevikku, kes minevikku...
Lühidalt, jehuu, meil on näitus ja see on positiivne. Ma olen lihtsalt väsinud muust jurast. Käisin eile NO teatris vaatamas Stalkeri kontrolletendust, piinlesin kuidagi selle aja ära ja jõudsin järeldusele, et teater on müstilisel kombel see koht, kus igasugune maitsetus andestatakse. Enamgi veel, seda isegi eeldatakse sellelt kunstivormilt. Meie näitus on suhteliselt piiri peal ja mängib maitsetuse, süüdimatuse ja päriselt oluliste asjadega. Aga kui galeriisse panna samal tasemel üle pekstud töid, ei annaks seda keegi andeks. Aga ole sakslane, võta Stalker, ela oma kitshiihalus tehniliselt kõrgel tasemel välja ja keegi ei julge kobiseda. See oli lihtsalt uskumatult sitt, mul on tõeliselt kahju. Asi, mis on juba sündides surnud ja tekitab suurt kaastunnet näitleja elukutse puhul. See muidugi ei ole tükk, kus kipuks näitlejat halvas mängimises süüdistama. Ma ei tea, mida ma ise teeks laval, rollis, mida tegelikult pole ja tükis, kus tegelikult ei olegi midagi mängida. No sitt noh. Ja mulle ei meeldi pettuda asjades/teatris, mis on nii palju lootust sisendanud. Peitsin eile kassast kätte saadud NO teatri raamatu sügavale kotti, et keegi ei näeks...
Minu jaoks oli avamine naljakas sündmus, irreaalne ja veider. Selle näitusega ei ole seda tunnet, mis oli mu enda näitusega eelmise aasta lõpus. Seekordne sündis kuidagi orgaaniliselt ja isegi valutult. Objektiivselt võttes see muidugi ei olnud valutu, subjektiivselt, oma viimast eluaastat silmas pidades - valu või asi. Niisiis oligi kitsas galeriis inimsumma vaadata tore, kerge ja naljakas. Kuna ma enivei olen suuremast osast neist ka pikem, siis mõjus avamise lõpuks seltskond peale vaadates millegi klassiõhtu laadsena. Ei tea. Kohal ei olnud ühtegi eelmisel õhtul kohatud keskealist "avangardi", küll aga astus uksest sisse mitmeid egoprobleeme ja perses elusid. Arja, endine kursuseõde, Naatani lapse ema ja elukaaslane. Ukselt heidetud traagiline pilk (ilmselt olen Naatani joomarluses ka mina süüdi), VIST ka kerge noogutus tervituseks, aga ma pole kindel. Kooliõpetajast kunstiteadlane, kelle esimene huvi avamisel oli vein ja kes ei pidanud vajalikuks avamise puhul õnne soovida. Sepo, kellele ütlesin mina tere, sest ta pilk käis näitusest ja inimestest ebaadekvaatselt kõrgelt üle. Mis kuidagi ei sobi ta tegeliku kasvuga. Inimesed on putsis ja seetõttu puhvis. Ma ei tea, tahaks kahvli perse torgata ja õhu välja lasta.
Siiski ei olnud tegemist masendava üritusega, avamine on ikka tore, kasvõi korraks tekib mingi maha pandud märgi tunne. Et see on nüüd tehtud. Lihtsalt ma ei kannata, kui asjad jäävad mõttetusse kitsasse ringi ja selle ringi sees toimub mingi jura, mingi sitt, mida üksteise vastu hõõrutakse, enda pealt maha. Ma armastan oma sõpru, kes ei ole sellest ringist pärit. Mulle meeldivad avarad inimesed, kes näevad. Mulle ei meeldi pimedad oma asja sees tuhnivad tegelased. Kütame kirgi. Pseudo ja vähe pärist. Aurora kommenteeris Nokus pärast avamist, kui seltskond oli jagunenud kaheks, üks ring minu, teine tema ümber, et tema istub Eesti kunstieliidiga, mina mingite algajate režissööridega. Mõtlesin siis, et jah, kes investeerib tulevikku, kes minevikku...
Lühidalt, jehuu, meil on näitus ja see on positiivne. Ma olen lihtsalt väsinud muust jurast. Käisin eile NO teatris vaatamas Stalkeri kontrolletendust, piinlesin kuidagi selle aja ära ja jõudsin järeldusele, et teater on müstilisel kombel see koht, kus igasugune maitsetus andestatakse. Enamgi veel, seda isegi eeldatakse sellelt kunstivormilt. Meie näitus on suhteliselt piiri peal ja mängib maitsetuse, süüdimatuse ja päriselt oluliste asjadega. Aga kui galeriisse panna samal tasemel üle pekstud töid, ei annaks seda keegi andeks. Aga ole sakslane, võta Stalker, ela oma kitshiihalus tehniliselt kõrgel tasemel välja ja keegi ei julge kobiseda. See oli lihtsalt uskumatult sitt, mul on tõeliselt kahju. Asi, mis on juba sündides surnud ja tekitab suurt kaastunnet näitleja elukutse puhul. See muidugi ei ole tükk, kus kipuks näitlejat halvas mängimises süüdistama. Ma ei tea, mida ma ise teeks laval, rollis, mida tegelikult pole ja tükis, kus tegelikult ei olegi midagi mängida. No sitt noh. Ja mulle ei meeldi pettuda asjades/teatris, mis on nii palju lootust sisendanud. Peitsin eile kassast kätte saadud NO teatri raamatu sügavale kotti, et keegi ei näeks...
Aurora
Veetsin veerand tundi, otsides Sepo austajanna blogi. Siiri ütles eile, et see on 1.väga hästi kirjutatud 2. äärmiselt aus ja 3. hoolimata autori hinnangust, et seda on võimatu leida, sai Siiri selle kätte. Üritasin kõigepealt kunstialaste märksõnadega, nagu "rühmitus" või "näitus", mitte mingit märkimisväärset tulemust. Siis proovisin sõnadega "armastus" või "geenius" -- tegu on ju ikkagi austajannaga. Aga selle peale tuli liiga palju tulemusi ja ma loobusin.
Veetsin veerand tundi, otsides Sepo austajanna blogi. Siiri ütles eile, et see on 1.väga hästi kirjutatud 2. äärmiselt aus ja 3. hoolimata autori hinnangust, et seda on võimatu leida, sai Siiri selle kätte. Üritasin kõigepealt kunstialaste märksõnadega, nagu "rühmitus" või "näitus", mitte mingit märkimisväärset tulemust. Siis proovisin sõnadega "armastus" või "geenius" -- tegu on ju ikkagi austajannaga. Aga selle peale tuli liiga palju tulemusi ja ma loobusin.
Aurora:
Huvitav, kuidas siin teksti muuta saab.
Aga jah, näituse passivapoolele tuleb taaskord lugeda suhted fotograafidega, kelle teenuseid on kunagi kasutatud, aga selle näitusega seoses mitte. Anja oli küsinud avamisel minu emalt, natuke agressiivselt, kas talle see näitus meeldib. Minuga tahtis ta näituse teema üle pikemalt arutleda millalgi.
Ja Anni tundus ka natuke solvunud, kui talle helistasin, et avamisele kutsuda.
Kuigi Sulev oli seekord loomulik valik , juba kui Niina boyfriend pluss kui tehniliselt vägagi adekvaatne inimene. Ja muidu ka. Ja Anni on vahepeal kolinud Tallinnast 70 km kaugusele ega poleks kindlasti saanud tulla kell kaheksa hommikul basseinipilti tegema. Ja veel ühe pildi, minust vannis, tegi Niina ise.
Vahet pole, inimesed tunnevad end ikkagi puudutatuna ja kõrvalejäetuna. Vastik igakord.
Huvitav, kuidas siin teksti muuta saab.
Aga jah, näituse passivapoolele tuleb taaskord lugeda suhted fotograafidega, kelle teenuseid on kunagi kasutatud, aga selle näitusega seoses mitte. Anja oli küsinud avamisel minu emalt, natuke agressiivselt, kas talle see näitus meeldib. Minuga tahtis ta näituse teema üle pikemalt arutleda millalgi.
Ja Anni tundus ka natuke solvunud, kui talle helistasin, et avamisele kutsuda.
Kuigi Sulev oli seekord loomulik valik , juba kui Niina boyfriend pluss kui tehniliselt vägagi adekvaatne inimene. Ja muidu ka. Ja Anni on vahepeal kolinud Tallinnast 70 km kaugusele ega poleks kindlasti saanud tulla kell kaheksa hommikul basseinipilti tegema. Ja veel ühe pildi, minust vannis, tegi Niina ise.
Vahet pole, inimesed tunnevad end ikkagi puudutatuna ja kõrvalejäetuna. Vastik igakord.
kolmapäev, aprill 05, 2006
Aurora:
Ma ei ole kindel, kas ma ikka vananen väärikalt. Näituse avamine algas kell viis, kell pool üksteist jõudsin koju Lembitu najal, kes on bioloog ja aidanud kaasa mitmetele meie kunstiprojektidele. Lembit oli mul õhtu otsa "silma peal hoidnud" ja toonud mulle kohvi vanade kunstnike klubis. Pilt kõikus silme ees vastikult ja ma ikkagi tahtsin koju, kohvist hoolimata.
Veerand tundi pärast kojujõudmist ärkasin selle peale, et helistas konkureeriva rühmituse liider, kes küsis kus me Niinaga oleme, et see on meie üritus ja nemad peavad vanade kunstnike klubis joodikute seltskonnaga leppima ja et ühte viimastest, Vändagangsterina tuntud kirjaniku nooremat venda, taotakse parajasti peaga vastu lauda.
Edasi ma enam und ei saanud ja ma ajasin Lembituga enam-vähem hommikuni juttu. Ta suhtus skeptiliselt teadvuse säilimisse pärast surma. Ma ei ole päris kindel, mida sellest arvata.
Mulle meeldib Lembitu juures see, kui palju faktiteadmisi on tal bioloogiast, meditsiinist, füüsikast, keemiast , ajaloost ja millest kõigest veel; rahulik meel ja see, et tal ei ole vist endaga palju probleeme. Igal juhul on tal väga rahustav mõju. Ta tuletas mulle meelde, et olin konkureeriva rühmituse ühele liikmele, noormehele, kes andis mulle kunagi ühisel reisil oma kohaloluga tõelise esteetilise elamuse,( mis oli osa suuremast, identiteedikriisi ja religioonilaadse elamusega seotud kogemusest) , mitu-mitu korda rääkinud, kui ilus ta mulle siis tundus. Et ma võtsin teema mitu korda üles, kuna unustasin vahepeal ära, et olin seda juba korduvalt rääkinud.
Lembit arvas, et mul on kalduvusi selliseid asju inimestele rääkida, et ma olin millalgi tallegi sama juttu ajanud. Et tema, st bioloog on väga kena. Aga et see olevat palju parem, kui et inimestega tüli norida.
Ühesõnaga, mul pole erilisi illusioone, et ma keskealisena k i n d l a s t i ei räägi noortele, et nad on minu arvates väga ilusad. Hoiatuseks võiksid olla needsamad avangardiklassikud, aga positiivseks eeskujuks keskealine aferist, eks-kuraator ja aeg-ajalt kriitik T., kes on aus, attitude`iga pervert.Silmad säravad peas ja ise täis põlgust kogu maailma suhtes. Ta oleks säilitanud oma märkimisväärse ühiskondliku positsiooni, kui oleks vähegi kontrollinud oma kirge raha kõrvale toimetada.Lahe, inimene kelles on mingilgi määral sälinud attitude`i , hoolimata kümnetest halenaljakatest vahelejäämistest.Karismaatiline pisisuli.
Tõbras ei tulnud muide meie avamisele, kuigi lubas päevalehte artikli kirjutada.
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik olla pidevalt väljamagamata. Mul käib peale ühte vahelejäänud ööd pea ringi ja ma kahtlen absoluutselt kõiges. Mis ma olen, mis ma teinud olen ja mida kunagi teha kavatsen.
Ma ei ole jätkuvalt kindel, kas oli hea mõte anda kunagi nõusolek olla kultuuritehase tiimis ja korraldada nende suures lagunevas hoones kunstinäitusi. Mingid entusiastid on enda kätte saanud paar räämas tehasehoonet, millega neil vähemalt teoorias suured plaanid. Nad tahavad korraldada kunstisündmusi ja näituseid ja saada oma tegevusega Euroopa kultuuripealinna kampaania magnetiks. Täna sattusin neisse ruumidesse uuesti, kuna olin eile õhtul kokku leppinud , et viin eelpoolmainitud rühmituse liikmed neid üle vaatama.Kes tahavad seal võib-olla oma performance`ifestivali üritust korraldada. See eilne kokkulepe polnud mul küll täna hommikul absoluutselt meeles, aga see selleks.
Ruumid olid täpselt samasugune läga nagu varemgi. Kultuuritehasetöölised olid just pool aastat valmistanud ette suurt kontserti , Eesti Muusika Päevade avaüritust : ehitanud orkestrile lava ning toonud publikule toole. Paraku ilmusid kohale muusikute ametiühingu esindajad, kes keelasid kogu kontserdi ära. Tuues ettekäändeks ruumide puuduva turvalisuse. Tõsi ta on, põrandas olevatesse aukudesse võib vabalt mõni orkestrant sisse kukkuda.
Üks muljetavaldavamaid ruume oli jätkuvalt kõrgel asuv kaminasaal suurte akendega igas ilmakaares. Vanalinn ühelpool, siis meri, sadam.... Ma ei saa aru, miks pole keegi sinna ammu elama kolinud.
Edasi käisin Eva maali-ja skulpuurinäituse avamiselt läbi, kus kohtasin oma Tartu sõbrannat Siirit. Kellelt sain teada uudise Sepo värske blogi kohta. See on samas kohas kui see siin ning selle aadressiks on tuntud Eesti näitleja ees-ja perekonnanimi. See lugupeetud vanadaam sai just 75-seks. Sepo kirjutab aga pseudonüümi all, mis kuulub homoseksuaalsele telekommentaatorile. (Puutusin selle tüübiga põgusalt kokku New Yorgis 2,5 aastat tagasi ja ta avaldas mulle muljet oma harukordse füüsilise iluga. Mis, nagu selgus , ei jõua päriselt läbi teleekraani kohale. Tüüp tegi Niina ja minuga intervjuu. Mida ei avaldatud kunagi.)
Sepo blogi ei ole kirjutatud päris reaalajas. Vaid ta on sinna kogunud oma best ofi , hitt-lood, mida ta on armastanud jutustada juba mõnda aega. Naljakas kirjeldus meie ühisest aastatagusest reisist. Huvitav unenägu, mida ta mulle jutustas mitu kuud tagasi. Groteskne ammune baarivestlus. Samas -- lugejat, kes pole neist ühtegi kunagi kuulnud, ei tohiks see häirida.
Ma ei ole kindel, kas ma ikka vananen väärikalt. Näituse avamine algas kell viis, kell pool üksteist jõudsin koju Lembitu najal, kes on bioloog ja aidanud kaasa mitmetele meie kunstiprojektidele. Lembit oli mul õhtu otsa "silma peal hoidnud" ja toonud mulle kohvi vanade kunstnike klubis. Pilt kõikus silme ees vastikult ja ma ikkagi tahtsin koju, kohvist hoolimata.
Veerand tundi pärast kojujõudmist ärkasin selle peale, et helistas konkureeriva rühmituse liider, kes küsis kus me Niinaga oleme, et see on meie üritus ja nemad peavad vanade kunstnike klubis joodikute seltskonnaga leppima ja et ühte viimastest, Vändagangsterina tuntud kirjaniku nooremat venda, taotakse parajasti peaga vastu lauda.
Edasi ma enam und ei saanud ja ma ajasin Lembituga enam-vähem hommikuni juttu. Ta suhtus skeptiliselt teadvuse säilimisse pärast surma. Ma ei ole päris kindel, mida sellest arvata.
Mulle meeldib Lembitu juures see, kui palju faktiteadmisi on tal bioloogiast, meditsiinist, füüsikast, keemiast , ajaloost ja millest kõigest veel; rahulik meel ja see, et tal ei ole vist endaga palju probleeme. Igal juhul on tal väga rahustav mõju. Ta tuletas mulle meelde, et olin konkureeriva rühmituse ühele liikmele, noormehele, kes andis mulle kunagi ühisel reisil oma kohaloluga tõelise esteetilise elamuse,( mis oli osa suuremast, identiteedikriisi ja religioonilaadse elamusega seotud kogemusest) , mitu-mitu korda rääkinud, kui ilus ta mulle siis tundus. Et ma võtsin teema mitu korda üles, kuna unustasin vahepeal ära, et olin seda juba korduvalt rääkinud.
Lembit arvas, et mul on kalduvusi selliseid asju inimestele rääkida, et ma olin millalgi tallegi sama juttu ajanud. Et tema, st bioloog on väga kena. Aga et see olevat palju parem, kui et inimestega tüli norida.
Ühesõnaga, mul pole erilisi illusioone, et ma keskealisena k i n d l a s t i ei räägi noortele, et nad on minu arvates väga ilusad. Hoiatuseks võiksid olla needsamad avangardiklassikud, aga positiivseks eeskujuks keskealine aferist, eks-kuraator ja aeg-ajalt kriitik T., kes on aus, attitude`iga pervert.Silmad säravad peas ja ise täis põlgust kogu maailma suhtes. Ta oleks säilitanud oma märkimisväärse ühiskondliku positsiooni, kui oleks vähegi kontrollinud oma kirge raha kõrvale toimetada.Lahe, inimene kelles on mingilgi määral sälinud attitude`i , hoolimata kümnetest halenaljakatest vahelejäämistest.Karismaatiline pisisuli.
Tõbras ei tulnud muide meie avamisele, kuigi lubas päevalehte artikli kirjutada.
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik olla pidevalt väljamagamata. Mul käib peale ühte vahelejäänud ööd pea ringi ja ma kahtlen absoluutselt kõiges. Mis ma olen, mis ma teinud olen ja mida kunagi teha kavatsen.
Ma ei ole jätkuvalt kindel, kas oli hea mõte anda kunagi nõusolek olla kultuuritehase tiimis ja korraldada nende suures lagunevas hoones kunstinäitusi. Mingid entusiastid on enda kätte saanud paar räämas tehasehoonet, millega neil vähemalt teoorias suured plaanid. Nad tahavad korraldada kunstisündmusi ja näituseid ja saada oma tegevusega Euroopa kultuuripealinna kampaania magnetiks. Täna sattusin neisse ruumidesse uuesti, kuna olin eile õhtul kokku leppinud , et viin eelpoolmainitud rühmituse liikmed neid üle vaatama.Kes tahavad seal võib-olla oma performance`ifestivali üritust korraldada. See eilne kokkulepe polnud mul küll täna hommikul absoluutselt meeles, aga see selleks.
Ruumid olid täpselt samasugune läga nagu varemgi. Kultuuritehasetöölised olid just pool aastat valmistanud ette suurt kontserti , Eesti Muusika Päevade avaüritust : ehitanud orkestrile lava ning toonud publikule toole. Paraku ilmusid kohale muusikute ametiühingu esindajad, kes keelasid kogu kontserdi ära. Tuues ettekäändeks ruumide puuduva turvalisuse. Tõsi ta on, põrandas olevatesse aukudesse võib vabalt mõni orkestrant sisse kukkuda.
Üks muljetavaldavamaid ruume oli jätkuvalt kõrgel asuv kaminasaal suurte akendega igas ilmakaares. Vanalinn ühelpool, siis meri, sadam.... Ma ei saa aru, miks pole keegi sinna ammu elama kolinud.
Edasi käisin Eva maali-ja skulpuurinäituse avamiselt läbi, kus kohtasin oma Tartu sõbrannat Siirit. Kellelt sain teada uudise Sepo värske blogi kohta. See on samas kohas kui see siin ning selle aadressiks on tuntud Eesti näitleja ees-ja perekonnanimi. See lugupeetud vanadaam sai just 75-seks. Sepo kirjutab aga pseudonüümi all, mis kuulub homoseksuaalsele telekommentaatorile. (Puutusin selle tüübiga põgusalt kokku New Yorgis 2,5 aastat tagasi ja ta avaldas mulle muljet oma harukordse füüsilise iluga. Mis, nagu selgus , ei jõua päriselt läbi teleekraani kohale. Tüüp tegi Niina ja minuga intervjuu. Mida ei avaldatud kunagi.)
Sepo blogi ei ole kirjutatud päris reaalajas. Vaid ta on sinna kogunud oma best ofi , hitt-lood, mida ta on armastanud jutustada juba mõnda aega. Naljakas kirjeldus meie ühisest aastatagusest reisist. Huvitav unenägu, mida ta mulle jutustas mitu kuud tagasi. Groteskne ammune baarivestlus. Samas -- lugejat, kes pole neist ühtegi kunagi kuulnud, ei tohiks see häirida.
teisipäev, aprill 04, 2006
Niina:
Eile saime pildid trükikojast kätte ja riputasime galeriisse üles. Selle kohta, mis hirmud olid minul seoses piltide suurendamise ja töötlemisega, näevad nad väga head välja.
Pärast oma näituse ülespanekut külastasime sama galerii teises saalis toimuva näituse avamist. Jagasime ka oma näituse kutseid. Küll aga lasime sealt üsna ruttu jalga, kuna keskealiste purjus meeskunstnike seltskond muutus koormavaks. Kui ikka iga natukese aja tagant tuleb mõni eesti avangardi klassik või lihtsalt väärikamas eas performansikunstnik ja räägib, kui ilusad ja andekad me oleme, et me peaks temaga hängima, sest tema on avangard või lihtsalt kõkutab lollilt naerda, kui kunstikriitiku käest valesti loetud peenraha eest uut kunst.ee-d ostab, siis mina ei saa sinna midagi parata, kui mind valdab masendus ja minu enda tulevik eriti roosiline ei paista. Kui palju meeleheidet on igal pool! Erinevates kohtades erineval tasemel. Säästumarketi sabas inimesi vaadeldes on see suur ja üldine ja lootusetu. Midagi, mille eest pole kellelgi pääsu, midagi, mis teeb inimesed tigedaks ja inetuks ja vajtab nad küüru. Näituse avamisel purjus klassikute seas on see aga väga isiklik ja traagiline, saavutamata maailmakuulsuse paine, väikese koha vähese publiku paine, rutiiniks muutunud loomingulise töö paine. Selle ala paine, mida TEGELIKULT tõsiselt ei võeta, mille esindajad tunduvad kogu ülejäänud maailmale veidrikud. Selle ala paine, kus on levinud vaesus ja äraelamine toetustest. Alandav, kui nii mõelda.
Lubasime Auroraga endale, et keskealistena näituste avamistel käies EI AJA me pehmel keelel noortele meeskunstnikele ligi ja ei paku neile pohmelliväriseval kandikul oma seltskonda. Ma NII loodan, et ma oskan väärikalt vananeda. Päriselt.
Eile saime pildid trükikojast kätte ja riputasime galeriisse üles. Selle kohta, mis hirmud olid minul seoses piltide suurendamise ja töötlemisega, näevad nad väga head välja.
Pärast oma näituse ülespanekut külastasime sama galerii teises saalis toimuva näituse avamist. Jagasime ka oma näituse kutseid. Küll aga lasime sealt üsna ruttu jalga, kuna keskealiste purjus meeskunstnike seltskond muutus koormavaks. Kui ikka iga natukese aja tagant tuleb mõni eesti avangardi klassik või lihtsalt väärikamas eas performansikunstnik ja räägib, kui ilusad ja andekad me oleme, et me peaks temaga hängima, sest tema on avangard või lihtsalt kõkutab lollilt naerda, kui kunstikriitiku käest valesti loetud peenraha eest uut kunst.ee-d ostab, siis mina ei saa sinna midagi parata, kui mind valdab masendus ja minu enda tulevik eriti roosiline ei paista. Kui palju meeleheidet on igal pool! Erinevates kohtades erineval tasemel. Säästumarketi sabas inimesi vaadeldes on see suur ja üldine ja lootusetu. Midagi, mille eest pole kellelgi pääsu, midagi, mis teeb inimesed tigedaks ja inetuks ja vajtab nad küüru. Näituse avamisel purjus klassikute seas on see aga väga isiklik ja traagiline, saavutamata maailmakuulsuse paine, väikese koha vähese publiku paine, rutiiniks muutunud loomingulise töö paine. Selle ala paine, mida TEGELIKULT tõsiselt ei võeta, mille esindajad tunduvad kogu ülejäänud maailmale veidrikud. Selle ala paine, kus on levinud vaesus ja äraelamine toetustest. Alandav, kui nii mõelda.
Lubasime Auroraga endale, et keskealistena näituste avamistel käies EI AJA me pehmel keelel noortele meeskunstnikele ligi ja ei paku neile pohmelliväriseval kandikul oma seltskonda. Ma NII loodan, et ma oskan väärikalt vananeda. Päriselt.
pühapäev, aprill 02, 2006
Aurora:
Enne iga näituse avamist, siis kui kõik on tegelikult valmis ning midagi muuta või teisiti teha ei saa, tabavad mind mõned paanikahood. Näiteks hilisõhtul , väga väsinuna , hakkan kahtlema. Kõiges. Kas see oli ikka hea idee? Algusest peale. Kas sel näitusel on ikka mõtet?
Absoluutselt iga kord, absoluutselt iga näitusega elan üle mõned väga vastikud hetked.
Ja alati läheb see üle. Ebakindlus asendub hingerahuga. Aitab näiteks, kui jalutada läbi linna olulisemate galeriide ja võrdlusmaterjali nägemine toob südamesse rahu.
Seni on see nii läinud. Loodan, et ka edaspidi.
Enne iga näituse avamist, siis kui kõik on tegelikult valmis ning midagi muuta või teisiti teha ei saa, tabavad mind mõned paanikahood. Näiteks hilisõhtul , väga väsinuna , hakkan kahtlema. Kõiges. Kas see oli ikka hea idee? Algusest peale. Kas sel näitusel on ikka mõtet?
Absoluutselt iga kord, absoluutselt iga näitusega elan üle mõned väga vastikud hetked.
Ja alati läheb see üle. Ebakindlus asendub hingerahuga. Aitab näiteks, kui jalutada läbi linna olulisemate galeriide ja võrdlusmaterjali nägemine toob südamesse rahu.
Seni on see nii läinud. Loodan, et ka edaspidi.
Tellimine:
Postitused (Atom)