Global Container VIII Youtube`is

http://www.youtube.com/watch?v=BnN4u0QypJY

New Age

NEW AGE
Näitus Tartus, Y-galeriis festivali Eclectica ajal.
Avamine 1. septembril 2009
Kuraator Sandra Jõgeva

XXI sajandi esimese kümnendi lõpul on õhus mõnevõrra apokalüptilised meeleolud. Keskkonnakatastroofid, jõuvahekordade muutumine maailmapoliitikas ning algav globaalne majanduskriis annavad selleks ka põhjust. Ja nagu alati segastel aegadel, otsivad inimesed, nende hulgas juba olemuslikult ebakindla ühiskondliku staatusega kunstnikud tuge müstikast ja alternatiivsetest maailmanägemise viisidest.
Ja samas ei tohi unustada, et teatavast New Age-miksist (sulamist iganädalasest joogatrennist, reinkarnatsiooniõpetusest, usust nõidadesse, sensitiividesse ning auratransformatsiooni) on läbi imbunud ka keskmise Eesti Vabariigi kodaniku teadvus. Olles üks ateistlikumaid Euroopa riike, oleme samas kaugelt üle keskmise altid kõikvõimalikele esoteerilistele õpetustele.
Me elame küll pealiskaudselt usuvabas, domineerivalt ratsionaalse maailmavaatega riigis. Ometi sellises, mille kultuuriminister käis äsja ametiisikuna tuntud ravitsejale ja selgeltnägijale selle sünnipäeva puhul õnne soovimas.

Näitus Y-galeriis uurib seda teemat nii dokumentalistlike videoteoste kohtumiste kui ebatavalise fotoseeria kaudu. Näitus koosneb kahest osast:

1. Aurafotod näitusel osalevatest kunstnikest ja selle kuraatorist. Eksponeeritud koos esoteerikapoes, kus Kirliani meetodil aurafotosid tehakse, nendega kaasa antavate kirjalike auraanalüüsidega. Kunstnikud ja näituse kuraator on auratpaljastava röntgeni alt läbi käinud, esoteerilises mõttes alasti. Omamoodi "astraalsed" "aktifotod".

2. Videodokumentalistika Teet Raudsepalt ja Liisi Eelmaalt ning videoinstallatsioonid Kristin Kalamehelt ja Josephine Woodilt (UK).

Eelma on noorema põlvkonna tunnustatud videokunstnik, kes on oma varasemates töödes dokumenteerinud nii religioosseid sekte, new age-nähtusi kui noorpoliitikuid, sõjväelaseid kui Savisaare-usku pensionäre. Sellel näitusel eksponeeritud "Õnne keeks" näitab kiretult, kuid tahtmatult koomiliselt ühte uusmütoloogilist nähtust : usku õnnetoovasse juuretisse, mis on väidetavalt pärit Jeruusalemmast. Sellega keeksi küpsetama veenab videos selle autorit tema oma ema.

Väljas on Teet Raudsepa minu poolt kureeritud Tallinna Kunstihoone näitusel "Loomakari/Animal Collective" eksponeeritud video "Ma pole budist, ma elan siin" nn director`s cut, natuke pikem ja ingliskeelsete subtiitritega varustatud versioon.

Kristin Kalamees eksponeerib oma uut, selle näituse jaoks valminud videoinstallatsiooni "New Generation", mida võib, aga ei pruugi tõlgendada ka irooniana indigolaste kultuse suhtes. Lihtne ja lööv, autori filmialast haridust ja kogemusi ära kasutav puänteeritud sketsh.

Sellega suhestub, kuigi mitte liiga otse, mingis mõttes Josephine Woodi perversne joogavideo "Freedom Yoga". Samamoodi nagu Kalamehe video on sellisena olemas tänu autori emarollile, ei oleks Wood arvatavasti oma kunstiteost teinud, kui tema isiklikus ajaloos poleks kogemust ärimeeste seltsidaamina.

See kõik läheb loomulikult suurepäraselt kokku New Age`i gurude õpetusega, et iga hing on siia maailma tulnud arenema ja erinevate kogemuste kaudu õppima. Ning et kohe-kohe on algamas Uus Ajastu, kus inimkond tõuseb kollektiivselt kõrgemale teadvuse tasemele, aga sellele eelneb kriisiperiood, mille jooksul terad eraldatakse sõkaldest ja karmavõlad nõutakse inkassoga sisse.

Eclectica festivali (Tartus) pressiteade

Eclectica 2009 1-6. september, Tartu

Teisipäev, 1. september

18.00 / New Age / Y-galerii
Kuraator: Sandra Jõgeva.
Videodokumentalistika Teet Raudsepalt ja Liisi Eelmaalt ning videoinstallatsioonid Kristin Kalamehelt ja Josephine Woodilt (UK). Aurafotod näitusel osalevatest kunstnikest. Eksponeeritud koos esoteerikapoes, kus Kirliani meetodil aurafotosid tehakse, nendega kaasa antavate kirjalike auraanalüüsidega.

21.00 / Kontsert ja pidu kogu majas / Genialistide klubi
GENIALISTIDE KLUBI 3/4
Genialistide Klubi saab 3 aastaseks ja alustab 4. hooaega
Live: Jaan Pehk ja Jaan Sööt (ühiskava)
Live: Jaan Pärn ja Pahad seemned (uued lood)
Pilet: 50

Kolmapäev, 2. september

19.00 / Mihkel Ilus / Harald Ilus / Pärmivabrik
Alanile - lapsepõlvesõbrale. Poistenäitus. Autodest paljaste naisteni. Mitte ekspressiivne, aga jõuline vorm ja värv. Niinimetatud hea maitse vastand. Pigem labane. Enda kunstiväärtuste ümberhindamine, sest tooruses on mingi tahumatu ilu, mille leidmine vajab veendumust ja võibolla ka julgust. Raskepärased ehitusmaterjalid muudetud kontekstis. Mäng materjalidega, kus temaatika sisuline ühtsus on teisejärguline.

19.00 / Helen Vinogradov / Sdelano v Gruzii / Pärmivabrik
Fotod Sdelano v Gruzii ehk valik subjektiivseid kogemusi.

22.00 / Tartu elektro / Genialistide klubi
Barthol Lo Mejor live!
Dubspets live!
Sfs live!
Eclectica DJd
Tasuta!

Neljapäev, 3. september

22.00 / Sosistavate saundide pidu / Genialistide klubi
Stereo Hypnosis (island) ambient LIVE!
Jayetal (UK) post rock/elektroonika LIVE!
Rekalix (UK) ambient LIVE!
Commando (EST) elektro-akustiline etüüd!
Värav (EST) dub/reiv/punk LIVE!
Kaido Kirikmäe (EST) dubstep/techno
Pilet: 75/100

Reede, 4. september

16.00 / Eclectica Still / Ermi näitusemaja
kell 16 -19 Klassika:Jaan-Jürgen Klausi VHSi "Boheem-Tartu suurimad kandjad" esimese tiraaži esitlus. 4 -tunnine VHS- kogumik kujutab läbi kunstilise sotsiaaltundliku dokumentatsiooni 2001-2008 aastatel Tartu loov- ja muidu boheemluse kaduvuse koondporteed. Ekraanil kogumiku filmide fataalne rosolje
Kell 19 -20 Kantri: Marko Kompuse värske luulepätsi „Kapiuks jaan oksa“ esitlus-degusteerimine
Kell 20 -21.15 Underground: Maailmafilm esitleb: Juri Kozlovi dokumentaalfilm "Rokk-monoloog". Filmiportree vene underground-roki ühest juhtfiguurist, legendaarsest muusikust ja helirežisöörist Juri Morozovist (1948 - 2006). Filmi aluseks on rokkmuusiku kogemused totalitaarses ühiskonnas, kus muusikuid jälitanud julgeolek võis saata neid nii hullumajja kui vangilaagrisse. Oma tegevusega tekitas Morozov Brežnevi-aegses Nõukogude Liidus uuelaadse valitsevat ühiskonnakorda õõnestava rokkmuusika. Filmis näeb ja kuuleb 30 aastat Nõukogude Liidu ajaloost läbi Juri Morozovi silmade ning kõrvade. Näha saab varem varjul olnud KGB kaadreid ning põrandaaluste rokk-kontsertide ja performance’ide kodusalvestisi.

21.30 / Eleonora Kampe performance / Pärmivabrik
Võru-Setu-Läti päritolu, Tapal sündinud ja Kalamajas sirgunud, Raplamaal elav häälekunstnik. Tegeleb hääle ja häälega heli tekitamisega, segades erinevaid hääletehnikaid, luues helikogemust.

21.00 / Kongress / Genklubi
Algorütmid live!
Phuque live!
Kose-Jägala veiderdajad live!
Plaadimuusika:
Birchess
Wrocław
ja teised
Pilet:60/75

22.00 / Sümbolistika / Pärmivabrik
Chungin & The Strap-on Faggots esitlevad plaati
Mooses
Edasi
Lokaalraadio
Plaate mängib Mihkel Kleis.
Video:
Emer
Boril & Rivcs
Pilet: 75/100

Laupäev, 5. september

12.00 / Õuka / Pitsi hoov
Muusika, mood, aksessuaarid.

16.00 / Vestlusring / Y-Galerii
Kunstikommunikatsioon ja näitusetegevuse organiseerimise erinevad vormid. Mis annab näitusepinnale oma näo ja kujundab selle programmile oma käekirja? Kui subjektiivne saab/võib olla galerist? Milliseid tagajärgitoovad näitusesaalidesse kaasa nn "demokraatlikud" tegevuspõhimõtted? Kuidas peaks näituseprogramm suhestuma näitusepaiga ruumilise spetsiifikaga? Mida arvab kunstnik kunsti teostamise- ja eksponeerimise võimalustest tänapäeva Eestis? Mida ootab kunstnik galeristilt ja vastupidi? Mida saaksid kunstnikud, kuraatorid ja kriitikud ise ära teha, et olukord paraneks?
Oma vaatenurga eelpool esitatud küsimustele annavad:
Indrek Grigor, kunstiteadlane ja -kriitik, TKM-i kuraator
Rauno-Thomas Moss, kunstnik, TÜ õppejõud
Tanja Muravskaja, kunstnik, EKA õppejõud
Ville-Karel Viirelaid, kunstnik ja mitmete artist-run-space'ide eestvedaja
Vestlusringi modereerivad Rael Artel ja Kaisa Eiche.

18.00 / Rael Artel Gallery: Non-Progit Project Space'i ja ART IST KUKU NU UT Kriitikavabriku trükiste esitlus / Y-Galerii
Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space'i tegevust aastatel 2004—2008 dokumenteeriva trükise "Hotell Pärnu" (koostaja Rael Artel, kujundaja Jaan Evart) ning Tartu kunstikuu ART IST KUKU NU UT raames toimunud Kriitikavabriku tekstikogumiku (koostaja Lemmit Kaplinski, kujundaja Eva Labotkin) esitlused.

22.00 / Discoordinated / Pärmivabrik
T++ (de) laiv!
Zwiebel (de) laiv!
Kulgurid laiv!
Raadž laiv!
Plaadimuusika Aivar Tõnso ja Renka poolt
Video:
Emer
Boril & Rivcs
Pilet: 75/100

Pühapäev, 6. september

Kõik on Eclectica.

Aktsioon "Born Free, Born Equal"

Fotod: Tanel Saar

Tarretisnaine veel

Tarretisnaine ("Millest on tehtud väikesed tüdrukud")

Fotod: Tanel Saar

Legendid jätkuvad (lõpp lisatud)

Lätlane saabub ja saab aru esimesest pilgust, et midagi on tema teosega valesti. Olgem ausad, ta taipas seda juba siis, kui L selle juurde mikrofoni ja kõlari tõi ning mina O-l sinna ette tooli viia palusin. I pakkus enne välja, et lätlane tuleks a. täis juua ning b. minu poolt alasti lateksmaskides koristama tellitud orjad võiksid teda klaverikunstniku kontserdi ajal jõuga kinni hoida. Viimast ma teengi -- ütlen oma kahele veel koristamisaktsioonis olevale orjale, et kui see väike kiilakas tüüp kohatult agressiivseks muutub ja/või RR-i sõimama või takistama kukub, tuleb ta oma haardesse võtta ning vajadusel käsi suu ette panna. Orjad seisavadki klaveri juures valves. Kõike toimuvat dokumenteeritakse videosse ja fotosse ning ülemises galeriis on kümmekond inimest, kes pole RR-i algselt kokku lepitud proovi tegemise ajale, kella üheteistkümneks planeeritud J perfokat vaatama läinud ja seal siis kuulnud, et rohkem inimesi nüüd pool tundi üles ei lasta. Ja et täpselt südaööl annab RR oma kontserdi.
Vahepeal on publiku hulgas olnud naisterahvas, ühe kunstikriitiku girlfriend saanud elavale legendile kaks korda öelda, et tema arvates ka see heli, mida installatsiooni ainus klahv tekitab, küll do ei ole. Ja et on küll häälest ära see klaver.
Lätlane ütleb: "Mis toimub!? Mis teete siin?!?", tuleb klaveri juurde ja paneb selle vahepeal lahti võetud tükid oma kohale tagasi. Tema ilme on resoluutne. RR-i oma natuke nõutu. Ühtlasi kergelt kurb. Ta on juba öelnud, et see lätlase klaver pole eriti töökindel ega ka üldse selline, nagu ta minu meili põhjal ette kujutas. Et see pole mitte väljasaetud tükk klaverist, vaid omamoodi puudulikult kokku pandud asi. Midagi on selle sees valest. Mingid haamrikesed, mingid kiiged. õhku pillutakse väga erialaseid termineid. Seda teevad nii maestro ise kui tema saatjannad.
Ja kuna väga ruttu on selge, et klaveriparandamisest sel hetkel asja ei saa, ütleb T publikule valju häälega : "Teile esines RR!" Ruumisviibijad plaksutavad ja RR tundub hetkeks kohmetuvat. Aga ainult hetkeks. Pean tunnistama, et ta mõjub karismaatilisena. Ja näeb välja oluliselt noorem kui ta on -- 55 või nii. Kunagi, kui ma olin väga noor ja oma elu esimesel kunstiakadeemia praktikal Muhu saarel, jõudsin ma sinna enne teisi kohale, aga minust oli ette jõudnud RR, kes oli sealkandis läbisõidul. Ta piiras obsessiivselt ühte neljanda kursuse maalitudengit, tagasihoidlikku tütarlast, kes järjekindlalt keeldus koos RR-ga Kuressaarde lõunale minemast. Tunnistan ausalt, et tundsin kerget kadedust -- mina oleksin läinud nii võluva inimesega koos kasvõi maailma otsa. Kohe. Siin ja praegu. Unustanud kogu selle maalikateedri ja praktika ja ainepunktid ja siis veel jõusolnud idee, et minust peab saama maalikunstnik ja mitte midagi muud. Aga RR-l oli silmi ainult selle blondi tütarlapse jaoks. Nüüd, olles mõnevõrra vanem ja loodan ka, et targem, võin ma öelda, et tegu on sellise tüübiga -- samamoodi polnud Sh-l aasta-poolteist tagasi silmi kellegi muu kui oma naise jaoks, kes, olles küll Sh-st viis aastat vanem, vahetas ta omakorda noorema mehe vastu. Obsessiivsus tasus ära, Sh sai oma oma naise tagasi. Ja mina sain aru, et arvatavasti on enamus mu sõpradest obsessiivsed inimesed ja et küllap on neil midagi minuga ühist.
Aga tagasi Muhu saarele aasta 1997 juuli alguses. Tasapisi jõudsid kohale mu kursusekaaslased ja õppejõud, RR suhtles kõigiga nagu oma parimate sõpradega ja lahkus siis teadmata suunas. Üksinda. Ta oli mulle jätnud kustumatu mulje. Ta oli, tagantjärele mõeldes, muutnud mu elu. Ma otsustasin, et ma pean olema rohkem nagu tema. Suhtlema inimestega. Nagu nad oleksid mu parimad sõbrad. Ja siinkohal lisaksin vahemärkusena, et olen järgneva 12 aasta jooksul seda ka teha üritanud. Paraku mõjub suur osa mu enda arvates kõige sõbralikumast small talkist räige tülinorimisega. Aga plusspoole pealt mainiksin, et olen tänu sellele, RR-lt üle võetud suhtumisele, leidnud inimliku kontakti maailma kõige ootamatumate ja tõepoolest minust äärmiselt erinevate inimestega.
Ja nüüd -- tagasi 28. augusti kesköötundi. RR väljakuulutatud kontsert läti kunstniku üheklahvilisel klaveriinstallatsioonil jäi ära, kuna väljakoolitatud pianisti teine sõrmelöök lõhkus teose ära. "Me teeme teile tuuri meie galeriis." "Kunstikonteiner on kahe galerii ja ühisateljee sümbioos..." "...üritused..." " ...Kirjanduslikud kohtumised..." "...välismaa kunstnikud, neid on maja täis..." "Need on orjad, nad osalevad minu performance`is, nad koristavad siin õhtu otsa, sellised tüübid käivad mul muidu ka koristamas. Neile ei pea tähelepanu pöörama". RR tundub olevat hetkeks segaduses, aga ütleb siis midagi sellist nagu : "Et need on siis lihtsalt orjad", ja naeratab. Ta on tõepoolest võluv, pole midagi öelda.
Kui alumisse galeriisse jõuame oma tuuriga, karjub keegi punkar saunast: "R!" Lätlasele saadetud meilis, kui ma ta käest veel luba küsida üritasin, olin jätnud mainimata, et tegu on lisaks kõigele muule, kogu ülejäänud kultuurilisele kapitalile, ka kohaliku telestaariga. T näitab galerii ukse kõrval olevat enda tehtud plakatit, kus on RR-i noorepõlvefoto. Noor, süütu, rikkumatu, idealistlik ja mustvalge. "Mul endal seda pilti ei olegi ", kommenteerib RR. Lisan kiiresti juurde, et foto on pärit Ruja ametlikult koduleheküljelt, kus on ka kirjas, et sealt pärit materjale võib luba küsimata kasutada mitte-kommertslikel eesmärkidel ja "mitte ülemäära suures mahus".
Ukse juures näitame viimase eksponaadina minu tarretisest naist. RR võdistab seda ning kommenteerib, et täitsa mõnus. Ja päris enne lahkumist lendab talle peale ameeriklane, kes kogu õhtu siin toimunust videot teeb. Tal on mõnusalt ülbe stiil, kui ta inimesi intervjueerib. "So you are the famous Estonian piano player..." Ameeriklane küsib RR-lt, kuidas ta ennast nüüd tunneb. Pärast seda, kui ta on kogu oma elu pühendanud klaverimängu selgeksõppimisele, õnnestus tal nüüd üks klaver ühe löögiga purustada. Kuidas ta ennast nüüd tunneb? --"Deeply disapointed!" Kas tal on seda ka varem juhtunud? Kas ta on varem ka klahve purustanud? "Yes, but not all at once!" Ja vahetult enne seda, kui RR on uksest välja saanud, tuleb talle vastu keegi noor. Ta juba teab, et õhtu naelana välja kuulutatud kontsert on ära jäänud. Info liigub siin kiiresti. "Aga mul on olemas kitarr ja viiul, kas sa neid ei taha mängida?"
Ja siis ongi kõik.
RR has left the building.
Ülemisest galeriist on lätlase klaver juba kadunud. L ütleb, et pärast seda, kui meie RR-ga edasi läksime, pakkis lätlane oma klaveri mullikilesse ning tassis selle minema. "Päris hea heliinstallatsioon oli." Mikrofon ja kõlarid oli ju ta ise sinnasamasse paika seadnud. "Ja pärast pakkis ta koridoris oma asju. Toppis musti sokke kohvrisse ja vandus omaette läti keeles."
Mõni aeg hiljem olen lätlase ning T-ga ägedas vaidluses selle üle, mis just juhtus. Ja kui lubatud või lubamatu see kõik oli. Kas see, et publik võib installatsiooni klahvi lüüa, võrdub sellega, et sama teeb professionaalne pianist. "Ja see tool! Kui ma oleksin tahtnud, et seal oleks tool, oleksin ma selle ise sinna ette pannud. See on minu töö!" Ja selle kohta, et tegemist oli siiski eesti kuulsaima pianisti ning elava legendiga, teatab lätlane: "So what!"
"So everything!" tuleb mul automaatne vastus. Lätlane ütleb, et kõik on OK, kuigi kogu ta olemus sel hetkel räägib teist keelt.
Pärast on Youtube`idisko, mis algab Ruja muusikaga.


Ja päris hilja räägib mulle alumises galeriis, kus paar inimest veel saunas on, KK, et tema arvates oli RR vaadanud kõike huvitatud silmadega ja mõjunud avatult. "Sa peaksid seda veel proovima, koostööd temaga. Mitte kohe, aga äkki paari aasta pärast. Mõtled midagi välja. Aga mitte kohe nüüd..."

Nüüdseks on juhtunu kohta Delfi uudis ilmunud. Ja ameeriklane näitas äsja oma just valmis saanud videodokumentaali. Varsti paneme selle meie koduleheküljele üles.

Legendid

RR lööb läti noore kunstniku üheklahvilise klaveriinstallatsiooni ainsa klahvi katki teise löögiga. Nagu ta selgitab, professionaalse pianisti löögiga. Enne seda oli ta pool tundi enne väljakuulutatud kontserdi algust umbes kell 23 30 avastanud, et klaveri pedaalid ei tööta. Et kuigi teose nimi on "Do", ei ole see klahv mitte do. Lisaks seda, et klaver on häälest ära ning et niisugusel hilisel kellaajal pole häälestajat kusagilt võtta. Järgmine hetk oli lahtivõetud klaveri ümber mitu inimest, RR ilmselgelt pettunud ja segaduses ning soovis kohale teose autorit. Selle lätlasega on omakorda see häda, et ta on mu meilile, kus tutvustasin talle ideed kutsuda tema installatsioonil kontserti andma Eesti kuulsaima pianisti, tunnustatud helilooja ja kohaliku legendaarseima progeansambli asutaja, vastanud viisaka, aga suhteliselt resoluutse äraütlemisega. "I think it's not really suitable for any kind of performance and it would be better to exhibit piano as it is, without any
additional concerts on it." Mudugi on inglisekeelse korrespondentsiga sellised lood, et on võimalik teeselda, et sa ei saa päriselt aru -- et sõnad "would be better" tähendavad midagi sellist, et miks ka mitte...
Vahepeal on klaveri ümber askeldava seltskonnaga liitunud ka KK, otse saunast tulnud, märg, poolpaljas ja kaselehtedega kaetud. Kõigil on oma teooriad, mida võiks ette võtta. Pole midagi teha, mul tuleb lätlane üles otsida. Leian ta katuselt.
Aga enne mainin RR kohta veel, et tõelisele legendile ja endisele rockstaarile kohaselt saabub ta mikrobussi ning autoga ja teda saadavad kolm kena blondi naist. Üks neist sätib maja ees RR soengut, kammib ning pihustab juukselakki.

Jätkub...

Negatiiv, positiiv, negatiiv, positiiv, kipskapsel

Valasin kipskapsli (ca 75 kilo kipsi) ning tõin hulgilaost ära zhelatiini (40 kilo).
Kana tuli lõpuks välja ning ma paikasin just selles olnud augu. Ja peaksin nüüd koristama hakkama.

T võiks oma plakati eest reklaamiauhinna saada.

http://www.artcontainer.ee/index.php?id=7

Väike ääremärkus

I ja I blogis on Global Containeri teadaanne järgmiste selliste vahel: "KAPO=KGB" ning "Kaks alternatiiv-ideoloogilist PR-teadaannet: Jüri Lina ja zeitgeist".

Negatiivsed nurgad

Sa ei saa öelda eesti kuulsaimale pianistile, et ärgu muretsegu ruumi akustika, võimu ja sellepärast, kuidas üheklahvilise klaveri ainus klahv täpselt kõlab. Sa ei saa talle öelda, et see ei huvita kedagi niipalju, kui see, et ta on kuulus, suurepärane esineja ning tundub olevat ka muidu äärmiselt lahe tüüp. Et sellepärast sa teda kutsusidki...Ütled hoopis, et kõlarid saab kindlasti (ja muretsedki need), et tund aega enne ta esinemist on ruum rahvast tühi, et ta üksinda klaverit testida ja sellel harjutada saaks (see on võimalik, muidugi, milles küsimus...)

Ja riigi kurikuulsaimad blogijad kutsusid mu oma juba ette kurikuulsa raamatu esitlusele. Tuleb tunnistada -- olin üllatunud ja rõõmus. Kutsutute nimekirjas, mis ei olnud üldse pikk, olid ka Anu Saagim ja Liis Lass...

Ja mis puudutab negatiivseid nurki, on mul nende suhtes juba kerge foobia tekkinud. Ma lisasin nende -- võimalik, et ettekujutatud, aga ehk siiski mitte, ennetamiseks veel mitmesse kohta silikooni. Mis lükkas kipskapsli valamist veel päeva võrra edasi. Kana pole ma selle kipskapslist ikka veel kätte saanud, aga tänane päev kuluski shoppamisele (ehituspood, Hurda küün, supermarket, Nõmme turg), lätlastega suhtlemisele, meilivahetusele inglannaga, kes mu Tartu näitusest osa võtab ning kõige suuremas osas koos T-ga näitusefotode valimisele. Ja nüüd lähen kohtuma isikuga, kes mu perfokas osaleda soovib ja tahab, et ta üle vaataksin.

Global Container VIII neljapäeval, 27. augustil

KUNSTIKONTEINER & KULTUURITEHAS POLYMER ESITLEVAD:

GLOBAL CONTAINER VIII
27. august 2009. Algusega kell 20.00 Kultuuritehases Polymer Madara 22

Üritusele eelneb algusega kl 17.00 Simon B. Haefele (Austria)
"The Power of Art -- Open Brunch and Discussion" --
avatud arutelu ning hiline hommikusöök.

Global Container on üritusteseeria, mis ületab hea maitse piirid.
Tegevuskunst + heli + tants + kino+ kaunid kunstid + kohtumispaik

Järjekorras kaheksandal Global Containeril astuvad üles :

SLUM-TV (Keenia, Serbia, Austria)
Screening
Loeng

Andrus Joonas (Eesti)
"Aledoia. Esperanto"
Performance

Teresa Lane(Austraalia) & Leho Reiska (Eesti)
„Brick Man“
Installatsioon

Mai Sööt (Eesti)
"Oratoorium",
Video

AUSEKLIC/USINS (Läti)
Installatsioon, performance

Armands Zelcs (Läti)
Installatsioon

Rein Rannap (Eesti)
Kontsert Aramands Zelcsi installatsioonil

Sandra Jõgeva (Eesti)
"Millest on tehtud väikesed tüdrukud"
Installatsioon
"Born Free,Born Equal"
Performance

Tom Russoti (USA) "The Institute for Aesthletics"
Performance

Justin Tyler Tate (USA)
Installatsioon
Performance

Global Containerit toetavad:
Eesti Kultuurkapital
Eesti Kultuuriministeerium
Ivo Särak

ART CONTAINER AND CULTURE FACTORY POLYMER PRESENTS:

GLOBAL CONTAINER VIII

Thursday, August 27
Starting from 8 PM
At Culture Factory Polymer
Ülase 16/Madara 22, Tallinn, Estonia

Before the event there is "The Power of Art " --
Open Brunch and Discussion, hosted by Simon B. Haefele (Austria), starting at 5 PM.


Global Container is a series of events, that crosses the borders of good taste.
Performance art+ sound + dance + cinema+ fine arts + meeting place

Participants of the eight Global Container:

SLUM-TV (Kenya, Serbia, Austria)
Screening
Lecture

Andrus Joonas (EST)
"Aledoia. Esperanto"
Performance

Teresa Lane & Leho Reiska (Australia)
"Brick Man"
Installation

Mai Sööt (EST)
"Oratory"
Video

AUSEKLIC/USINS (Latvia)
Installation
Performance

Armands Zelcs (Latvia)
Installation

Rein Rannap (EST)
Concert

Sandra Jõgeva (EST)
"What Are The Little Girls Made Of"
Installation
"Born Free, Born Equal"
Performance
Tom Russoti (USA)
"The Institute for Aesthletics"
Performance

Justin Tyler Tate (USA)
Installation
Performance

Global Container is supported by
Estonian Endowment of Culture
Estonian Ministry of Culture
Ivo Särak

Peale vahefinishit

Muusika on tüütu. Liiga vali, liiga pretensioonikas, liiga igav. Maja on täis end üles löönud ja nüüdseks purjus noori inimesi. Paljud neist on huvitavalt riides. Mida ei saa öelda bändide kohta.
Paari ammu mitte nähtud tuttavat kohata on tore.
Tuttavalt lesbilt võtan ainult kaks tasuta siidrit ja lähen vist magama nüüd.

Vahefinish

Ma olen nüüd kuju katnud teise kihi silikooniga ning see näeb välja armsalt üldistatud vormiga ja vahajas. Tellimus 40 kg zhelatiinile on ka esitatud. Ukse taga käib noortefestival, ateljeeruum on kibedat äädikahõngu täis, mis annab tunda eriti nüüd, kui ma respiraatori ning Burning Manilt ostetud spetsiaalsed lumetormivastased prillid ära olen võtnud. Paari kohta peab veel parandama, aga mul on üldiselt tunne, et olen midagi korda saatnud. Ja tänu tänasele bändiproovile sallin ma noori muusikuid veel vähem kui enne.* Kuigi peab tunnistama, et praegune kontsert ei kõla üldse halvasti ning tegelikult on majas üsna hea atmosfäär. Noor lesbiline kontseptuaalne kunstnik, keda siin juhuslikult kohtasin, kellega juttu ajasin ja kes oli samuti nüüdseks juba peaaegu kuu aega tagasi feministide workshopis Nõval, on siis üritusel baaridaam. Ta ütles, et mulle on tema baaris joogid tasuta. Ma ei tohi seda pakkumist kurjasti ära kasutada, sest ma ei tohi mitte mingil juhul unustada, et mu kipsist hiiglasliku kaunitari parema käe sõrmedele peab natuke silikooni lisada üritama.

* Mida ma pean arvama tüüpidest, kes tugeva vene aktsendiga räpivad: "Kõõrgepinge! Daa! Daa!" ja "Koeraomanikud oma koerad nikuvad... Naiseomanikud oma naised nikuvad! Põrsaomanikud..."

Back in the saddle again

Keskealine mees koristab praegu, lateksmask peas, ülemist galeriid, kus ma täna panin esimese kihi slikooni oma suure kipsist naise peale. Lõpuks hakkas selle äädikhappe sisaldus nii silmadele, mis lõpuks lakkamatult vett jooksid kui hingamisteedele (kerge kipitus kurgus ning väike nohu).
See veel puuduks, et ma nüüd ise põrandalt kipsi lahti katkuksin.

K aurafoto

K aura on violetne. Ja sinine. Ja natuke valget -- see on ta kaitseingel. Musta ka -- need on emotsioonid. K-le räägitakse, et temas on palju spirituaalsust, et tal on valida, kas olla loominguline isiksus või vaimne juht. Ja et ta võiks inimesi ravida, vähemalt lähitulevikus. Väga tugev intuitsioon.Minule, nagu ma aru sain, rääägiti hoopis maisemast, loomingulisest ja karjääripotentsiaalist. K-d ootavad ukse taga ta mees ja laps ning spirituaalse liidro energia kohta ütleb ta, et see ongi emade roll. Nagu new age poe tädi ütleb, on K tähtede laps ning tema on juba sinise auraga inimeste põlvkonnast.
Kui minema hakkame, on tädil mulle midagi veel öelda. K läheb ees ära. Tädi tahab, et hoopis mina temale midagi ütleksin. "Kuidas ma teile tundun?" -- "Ma ei tea..." Kuulen, et ma ei ole tavaline inimene ning et ma juba ravin ja aitan inimesi. "Aga mul oli ju punane aura!" Kuulen, et ma olin sel päeval närvis (mis on tõsi) ning et mu aurafoto võiks millalgi uuesti teha. Ütlen tädile midagi positiivset ja südamlikku, ta tänab ning ma lahkun poest, aga enne jõuame kokku leppida, et nad tulevad oma aurapildistamisaparaadiga Tartu näituse avamisele fotosid tegema. 1. septembril kl 17 Y-galeriis.

Või siiski

Kuna R on igasuguste skulptuuritehnikate õpetamisel ilmselgelt perfektsionist, olen ma kipsist suurelt naiselt silikoonvormi võtmist järjest edasi lükanud. Eile näiteks hakkasin lugema K-lt laenatud Marianne Faithulli autobiograafiat lugema, ilma erilise usuta, et midagi sellest ajastust kirjutatut võiks mulle enam huvi pakkuda. Teisiti läks. Tal on ilmselgelt olnud huvitav elu -- ja oskus seda vägagi köitvalt kirja panna. Terav silm oma kaaskodanike suhtes ja üsna kohutav maitse meeste osas. Petvad rockstaarid on nende hulgast parimad -- sest ülejäänud tüüpide galerii moodustavad luuserboheemlased, narkomaanid, diilerid ja muud väiksemad kurjategijad ning üks enesetapuga lõpetanud skisofreenik. Eilne päev läks niisiis selle raamatu alla.
Täna tõusin vara üles, et olla valmis eeldatavalt kaheksa või rohkem tundi tegema silikoonipüstoliga ühte ja sama liigutust. Ma koostasin endale isegi soundtracki, valides välja kümmekond plaati rutiini leevendava muusikaga. Koraan -- rahustav. Ramones -- lõbustav. Elvis -- liigutav. Sinatra -- hariv (ikkagi väga oluline tegelane popmuusika ajaloos, kellelt ma tean kõigest paari laulu.)
Ja siis tekkis error. Ma ei saanud absoluutselt aru, kas ma olin kuju katnud liiga ohtra nõudepesuvahendiga või mitte. Ja ka sellest mitte, kas ma peaksin tal taheneda laskma ja kas siis pealepandud silikoon tuleb ikka pärast kipsi küljest lahti või mitte. R-l oli telefon väljas, küll aga vastas J, teine tuttav skulptor. J pole kindlasti mitte tehniline perfektsionist ning tema suhtumine oli just see, mida vaja. Tema paneb esimese kihina tavaliselt sentimeetri või rohkem silikooni ja seda, et see kipsi küljest ära ei tuleks, pole temal küll kunagi juhtunud. Seevastu nõudepesuvahendi kasutamisest määrdeainena ei teadnud J midagi. Otsustasin ehitada kiriku keset küla ehk siis miksida omavahel R ja J õpetusi. Lootes et need lähevad kokku umbes sama hästi kui katoliiklus ja voodoo*. Ehk siis -- panin silikooni esimese kihina rohkem kui R soovitas, aga tunduvalt vähem kui J ütles. Ma ei olnud nii korralik, kui R õigeks peab. Aga igaks juhuks tegin esialgu "proovitüki", kattes silikooniga ainult ühe jalalaba. Homme õhtul näeb, kuidas see kõik koos toimib.
Vahepeal on siia ilmunud kaks uut ameeriklast ning üks leedulanna.

* Selle segu nimi on Santerias. Ma olen ise näinud ühe Brooklyni latiinopoe nurgas põrandal valget lina, millel on kaks surnud kana. Must ja valge, mõlemad ilma peata. Lisaks verine nuga ning must küünal. Mida sellega taotleti ja kas see ka tulemusi andis -- ei tea. Mina igal juhul tegin, et sealt ruumist kähku minema sain. Ja paar päeva hiljem oli ühes sama tänava nurgapoes tulekahju. Pärast mida omakorda ostsin sealtsamast tänavalt raamatumüüja käest voodooõpiku. Kõige muljetavaldavam nõiakunsti trikk oli rituaal, mida läbi viia, et sundida ära kolima endale vastumeelset naabrit. Selleks tuli viiel järjestikusel päeval täpselt päikesetõusu ajal vastu tema välisust urineerida. Sest viis on aafrika mütoloogias püha arv.

Mitte nii

Ma loobusin mõttest kipsiga eksperimenteerida* ning lähen täna kahele järjestikku toimuvale sünnipäevale.

* Mingites asjades peab võimaluste piires kindla peale välja minema.

Lihtne elu

Eile: enamus päevast läheb pidzhaamas arvuti taga istudes. Kuraatoritöö. Tartu näitus. Õhtul sõidame koos A-ga maale -- mul on vaja oma isa ära rääkida, et ta minu ja näitusest osa võtvate kunstnike aurafotod ära raamiks. Ma investeerin omamoodi altkäemaksu -- kuna mu isa kulinaariahuvi on tõesti sügav ja aastakümnete pikkune ja ta on spetsialist prantsuse ja hiina köögis, aga tunneb huvi ka muu vastu, mis on professionaalselt valmistatud. Ma ostan populaarsest itaalia restoranist take away`d. See läheb kalliks, kuna tuleb välja, et pean need panna cottad ja tiramisud koos klaasnõudega välja ostma. Aga mu isa on selle üle rõõmsalt üllatunud ja talle meeldivad need asjad, mis ongi tähtis. Raamid pole mingi küsimus. Ta ei küsiks tööraha niikuinii ja nüüd on mu südametunnistus puhtam.
Ja nüüd oleks mul viimane aeg valada Ülo Õuna kanast ("Novell") võetud silikoonvormile kipskapsel. Et teha sellest klassikalisest skulptuurist karamellist koopia. See on osa installatsioonist, mida teen. Õnnetuseks on R ja M, kes seni on skulptuuri asjus konsultandid olnud, Soomes ja pole mu meilile veel vastanud.

Aurafoto

Tegin endast aurafoto -- mitte lihtsalt huvist, vaid seoses Tartu näitusega. 290 krooni, vanalinna esoteerikapood. Polaroidiaparaat, mis on ühendatud kahe metallist käekujulise instrumendiga, kuhu tulebki oma käed panna ning printeriga. Kõigepealt tuleb printerist ingliskeelne auraanalüüs, mille kohta ma pole kindel, kas venelannast poemüüja sellest aru saab. Igal juhul ütleb viimane, et see tekst ning aurafoto ei pruugi sarnased olla. Siis tuleb polaroidfoto ning müüja seletab seda pooleldi vene keeles lahti. Kusjuures aura värv teksti põhjal ja see, mis on näha fotol, on samad. Ingliskeelne kirjalik tekst ning eesti-vene suuline jutt seevastu ei kattu eriti. Poes on ka keskealine mees, kelle rahvust ma ei tuvasta, aga kes lihtsalt naerab omaette. Mulle räägitakse kosmose- ja maaenergiast, kõritshakrast, emotsioonidest, intuitsioonist ja eneseagressioonist. Prinditud tekst on ülimalt positiivne, aga tädi annab lootust koos nõuannetega, mida paremini teha. Kuidas sellesse kõigesse suhtuda, ei tea. Mu aura olevat muuseas punane.

Blogid, mida ise loen -- augusti 2009 seisuga

Mõtlesin, et esimest korda panin siia sellise nimekirja kaks aastat tagasi hilissuvel. Kusjuures palju muutunud vist polegi, osad on ära jäänud ainult. Ja kuna tegelen hetkel Tartu näituse kureerimisega, mis seisneb hetkel meilivahetuses osalejate ning võimalike koostööpartneritega, on sellise nimekirja koostamine praegu teretulnud vaheldus J-lt, T-lt, V-lt, K-lt vastuste ootamisele.
Niisiis:
1. K, kunstnik ja natuke filmitegija. Lisaks sõbranna ning endine koostööpartner. Isiklik blogi.
2. B, kunstnik. Kah rohkem isiklik.
3. F, kunstnik. Ei ole nii isiklik, rohkem sündmusi ning tegevusi kirjeldav.
4. I ja I , riigi kurikuulsamad blogijad. Loen neid hooti, siis vaatan vahepeal tekkinud postitused, mida on alati metsikult, üle. Alternatiivsed meditsiiniuudised, paraja paranoiaga ( aga .. mine sa tea...)tembitud, on huvitavad. Samuti mitmed muud asjad. Igal juhul -- fenomen.
5. E, kes oli mõneks ajaks mu võimalik kirjastaja. Harjumus.
6. D, vähihaige lapse ema, eesti naine Ameerikas. See on samuti harjumus, mis ei ole väga püsiv, mis tekkis kaks aastat tagasi ning mis seostub ühe kaheksakümnendate aastate filmiga. Seal oli peaosas Michael J. Fox, allakäiv yuppie, kes luges igal hommikul metrooga tööle sõites kollast ajalehte, kus kirjutati koomabeebist. Filmi lõpus hülgab Fox oma kokaiinisõltlastest sõbrad, alustab uut elu ja loeb ajalehepealkirja "Comababy lives!" Vähihaigele lapsele on arstid praeguse seisuga ennustanud paari nädalat veel eluaega, aga tuleb tunnistada, et analoogses situatsioonis on ta varemgi olnud. Lootus ei ole päris kadunud.

Tagasi Kesk-Eestist

Tagasi kuuepäevaselt hääletamistripilt Kesk-Eestis koos K-ga. Kokkuvõttes oli see järgmine: häälega neljapäeval Pärnusse (1,5 tundi), kust laupäeval Järvamaale Ramma külla läbi näiteks Roosna-Alliku (6 tundi), sealt pühapäeval Jõgevamaale Mullaveresse (2-3 tundi), viimasest kohast läbi Tartu ja Viljandi ja Türi Kiisale Raplamaal (5,5 tundi). Pärnus on mul korter, Rammal elab VK, Mullaveres K ja A, K sõbrad. Ning Kiisal elavad suvel mu vanemad. Idee oli korraks minna ka lõuna poole, aga see jäi sujuvalt ära seoses paadisõidu ja järves ujumise ja sellega ka, et ma taasavastasin maal olles televisiooni võlud. Avastasin, et mulle meeldib kõik, absoluutselt kõik, mis telekast tuleb. "Selgeltnägijate tuleproovi" kordus, "Suvereporter", "Kodu keset linna", briti dokkfilmid ja USA sõjafilmid... Ma ei ole telekat vist juba kaugelt üle poole aasta vaadanud, kui mitte arvestada umbes kuu aja tagust öist viietunnist MTV-seanssi Tartus. Ma olen igasugusest telekavihkamisest ja muust sedasorti snobismist äärmiselt kaugel, ma lihtsalt unustan seda vaadata. Ja ma olen absoluutselt nõus ühe hiljutise suure küsitluse tulemusega, et televisioon on 20. sajandi tähtsaim leiutis.
Kuus päeva kohustuste juurest ära lõppes A ja I organiseeritud meteoriidivaatamisega Klooga rannas -- see on nende hobi. Tukkusin, olles K-ga seljad vastakuti ning olin omajagu kergendunud, kui ilm kella poole kaheteistkümne paiku tähevaatluseks liiga pilviseks kuulutati. Mitte et sel seltskondlikul koosviibimisel öises rannas ning vaatlustulemusel (üks satelliit, mitu lennukit ja üks langev täht, mida ma ei näinud) midagi viga oleks olnud -- aga tasapisi hakkas jahe ning millegipärast oli hirmus uni.
Meie hääletamistripi lõpp ei olnud ajastatud päris juhuslikult -- täna hommikul lõppes suvise ilma periood * ning samuti oli mul hambaarsti aeg. Viimase külastamine tekitas totaalse masenduse (mulle tõepoolest ei meeldi, kui mulle öeldakse, et ma pean minema teise hambapolikliinikusse tarkusehammast välja tõmbama ja et seal on elav järjekord) ja hommikul õnnestus mul end A juures põhjalikult vigastada. Vigase konstruktsiooniga, ootamatult eest ära tulev vannitoa vee äravoolu rest võib, kuigi ei pruugi võrduda varbaga, millel on sügav sisselõige, muhuga meelekohal ning verevalumiga säärel.
Lisaks sain kokku ühe inimesega, kes mu perfokas osaleb, saatsin mõned vajalikud meilid, arutasin mingeid asju T ja S-ga ning käisin joogas (kolmetunnises).
Ja Eesti kuulsaim pianist -- tema helistas mulle juba üleeile. Ta on nõus. Isegi rohkem kui nõus.

* Inimeste usk ilmateatesse on muuseas piiritu. Ma toon näite. Pärnu, eelmine reede. Ootamatu paduvihmahoog. Kaks paljast tädi naisterannas luidete vahel. Üks teisele, täis imestust ja uskumatust: " Ilmateade seda küll ei lubanud!". Telefonikõne mu isalt kohe järgmisel hetkel. "Kuidas teil seal ilm on? Ilus, eks?" --"Vihma sajab, just hakkas. Paduvihm. " -- "Ära aja! Ei ole! Ilmateade ütles, et kolmapäevani on kogu Eestis ilus ilm." -- "No mida mina teha saan, kui sajab!" -- "Ei saa olla..."

Road trip

Neljaul päeval hääletasime K-ga Pärnusse, kus käime õhturl ooperit vaatamas ja järgmisel päeval rannas ning shoppamas (raamatud ja uued lakksaapad). A ja M on juba mõned päevad mu Pärnu kesklinna korteris olnud, aga lahkuvad reede hommikul eri suunades. Laupäeva hommikul läheme koos K-ga samuti minema. Häälega Järvamaale, kust on idee edasi minna K sõbranna juurde Tartu ja Jõgeva vahel. Ja sealt võibolla kusagile edasi. Tagasi Tallinnas on plaanis olla teisipäeva õhtul. Pärnust Ramma külasse läks autostopiga täpselt viis tundi -- muu hulgas Pärnu linnapargis prügikasti värvinud töölise ametiautoga, mille kongis ma püsti seisin ja kes meid kohaliku linnapiiril asuva hooldekodu juurde ära viis, soome invaliidiga ja kahe sepaga, kes tulid just üle-Eestiliselt seppade kokkutulekult. Viimaste autosse jätsin ma vist oma uue lemmikkampsuni. Aga võibolla ka Roosna-Allikule teepervele.
Ja parim asi sellise liikumisviisi juures on jätkuvalt fakt, et sind võidakse panna maha -- ja pannaksegi-- kohta, kuhu sa muidu eluilmaski ei satuks. Asulasse, metsa vahele, põllu äärde. Ning aegajalt jääd sa sinna ootamatusse kohta liiga kauaks -- kauemaks, kui vabatahtlikult eales.

Eelmise parandus

Kuuvarjutus on siiski neljapäeval. 6. augustil.

Ja Casanova kohta lugesin just, et ükskord nooruses sattus ta tõepoolest ametisse, mis hävitas ta sotsiaalse positsiooni ning sundis tuttavaid temaga suhted katkestama. Casanova oli nimelt teatri orkestris viiuldaja. Viiulit mängis ta isegi enda arvates halvasti ja koha sai eestkoste kaudu. Üsna eluterve suhtumine interpreetidesse oli neil 18. sajandil.

Vahepeal (natuke seosetud asjad)

Ma peaksin aruannet tegema. Eskapismi mõttes ostsin telliskivipaksusest suurema raamatu -- Hannu Mäkela "Casanova".

Mul on vist hambast tekkinud põletik. Õnnetuseks käisin hiljuti koos M-ga (ameerika skulptor)hambaarstide hulgilaos ja ma tean, kui odavad need asjad tegelikult on. Kõige räigem liiakasuvõtmine Eesti Vabariigis. Kuidas saab ühe hamba natuke põhjalikum parandamine maksta pool keskmist kuupalka. Ja miks on näiteks mandlioperatsioon ilma haigekassata (juhuslikult minuni jõudnud info) sellest poole odavam. Hammaste parandamine ei ole mingi raketiteadus, materjalid, nagu nüüd tean, ka mitte eriliselt kallid (nagu pole ka näiteks pronksivalu omahinnaga kallis -- lihtsalt huvitav fakt)ja väidetavalt spetsialiseeruvad hambaarstideks kõige vähem andekad meditsiinitudengid. Sest see töö on igav, rutiinne ja mitte erilisi väljakutseid esitav. Tavaliselt inimestele muidugi töö igavuse eest kompensatsiooni ei maksta, pigem vastupidi.

Eilse joogatunni lõpus ( see kõik kokku kestab kolm tundi) räägiti, et reedel on selle suve kolmas kuuvarjutus ja et kui viimati nii oli, puhkesid nii esimene kui teine maailmasõda. Soovitati mediteerida asjade üle, mida enda ellu tahad.

V, R, M, ja L bänd läks pärast Haapsalu kontserti laiali, kuigi seal reklaamiti välja nende järgmine esinemine. Ma mõtlen, kas asi võis olla ka äärmiselt purjus ja agressiivses B-s, kes M poolt lõhutud toolide tükke ja kohati poolikuid toole publiku hulgast tagasi lavale viskas, aegajalt tehnikat tabades.

Postfeministlik müstifikatsioon

Kunstifestivali afterparty viimane staadium. Kuurortlinna hüljatud varietee. Festivali üks toimumispaik ning ühtlasi nende, kes Tallinna minevale bussile pole jõudnud või tahtnud, ööbimispaik. Ega ööbida eriti kusagil ega millelgi ei ole.
Olen veetnud kolm viimast päeva idarannikul feministlikus suvelaagris ning sama päeva hommikul ühe uue tuttava autoga Haapsalusse jõudnud. Ideoloogiakoosolekud; agitprop-kava ürituse ainsalt mehelt, gayst soolise võrdõiguslikkuse võrdõiguslikkuse eest seisva riigiasutuse töötajalt ning harrastustantsijalt; presentatsioonid, peod. Olen esimesel õhtul läinud praktiliselt tülli ameerika feministiga, segaverelise naisega, kellel on oma raadiojaam Berliinis. Seda siis, kui jutt läks sellele, mis on vene kogukonna seisund Eestis ja kui talle seletama hakkasin, miks nemad pole täpselt analoogses olukorras nagu türklased Saksamaal või mehhiklased USA-s ning miks ma ei poolda teist riigikeelt. Kuulsin, et ma olen ksenofoob ja natsionalist ning et intelligentne inimene peab ikka mõtlema ka, mida räägib. Ta ei lase mul ühtegi lauset lõpetada. Oleme mõlemad purjus. Hommikul on ebamäärane tunne, et olen mingi jama korraldanud. Olengi. Päevasel koosolekul ütleb sama naine muuhulgas, et Euroopa Liit soodustab kultuuripärandi säilitamise programmide näol natsionalismi. Välismaalased, nii soomlased kui venelanna, esindavad seisukohta, et rahvus kui selline on iganenud mõiste, millest tuleks üle saada. Puhkeb äge diskussioon, kuigi ka eesti feministid, kunstikriitikud ning valvefeministi mainega sotsioloog ja ajakirjanik, räägivad, kuidas neid shokeeris selleaastase laulupeo populaarsus. Tunnen, et kui ütleksin nüüd veel, et käisin seal ja et lõpus tuli isegi pisar silma, oleksin lõplikult persona non grata. Olen vait. Peakorraldaja on silmnähtavalt närvis. Pärast saabuvad leppimised ja vennastumised. Ja järjekordne hommikuni veniv pidu. Tegelikult on nad kenad inimesed ja esindavad huvitavaid institutsioone. Näen muuhulgas alternatiivsete pornofilmide konkursi paremikku, mida näitab seda korraldav võluv itaallanna ning natuke kõhedusttekitavat, aga lõbusat inglise dokki imetavatest meestest. See kõik võtab läbi, eriti see, et ideoloogiakoosolekud kestavad suhteliselt varasest hommikust hilise ööni ning kõik see kokku moodustab omamoodi kestvusaktsiooni. Mu maailmapilt avardub mitmes mõttes -- aga mitte tingimata selles suunas, mida esindavad workshopi arvamusliidrid. Suvisel kunstifestivalil ma enam pidutseda ei jaksa.
Aga tagasi selle afterparty lõppu vanas lagunevas kalurikolhoosi varietees. Seltskonna moodustavad V, R ja M, kes on koos olnud mitmes kunstirühmituses ja bändis, tundmatu isik, kes magab saalipõrandal, noor blond tüdruk ja E, JT statist, ärakasutatav, friik ning õukonnaliige. M on täis, aga rahumeelne ja tema esinemisele bändi lauljana eelnes jõunumber suure kiviga ning kohalikku inventari kuuluvate nõukogudeaegsete toolidega, mida ta möirates purustas. JT, festivali kuraator, kontserdi ajal mulle: "Ma loodan, et nad rohkem toole ei lõhu. Ma pean need pärast kinni maksma. Aitab sellest küll..." M pärast kontserti minule: "Ma tahtsin seda kivi ka lavalt maha visata, aga ma kartsin, et JT ei maksa parketti kinni." Näiteid laulusõnadest : "Onaneerime kõik koos feministidele pähe!" ja "Ma olen paadunud kollektsionäär, ma kogun karmavõlgu."...
Ma olen just V-le seletanud, et E-d tasub vältida, ta on nimelt totaalne friik ning et V esmamulje sellest mehest kui asjalikust tegelasest, kuna ta kannab reeglina ülikonda, ei vasta just tõele. Nüüd tuleb E äkki minuga suhtlema. Ta küsib, kes ma olen ning ma ütlen oma nime. "Me oleme vist kohtunud... Mida sa teed?" Ma pole sellega Eestis enam nii väga harjunud, et inimesed üldse ei tea, kes ma olen ja ma juhin vestluse sellest, mida mina teen, hoopis temale. Pärast mõningaid minupoolseid küsimusi tekivad E-l omad kahtlused. "Sa küsid nii otse, mida sa peale kunsti veel teed?" -- "Olen uuriv ajakirjanik." See on nali, aga reaktsioon on ootamatu. "Oota, mis su perekonnanimi oligi, ega sa Sandra ometi O ei ole ?" -- "Olen küll." Sellenimeline ajakirjanik on olemas, hilises keskeas tädi, kes reeglina intervjueerib kohalikke nõidu ja sensitiive ja on vist töötanud Õhtulehes. See tundub ohutu teemalõpetus, kuna inimesed reeglina kollase meedia ajakirjanikke ei tunne ning mu tutvusringkonnas on seesama M ainus inimene peale minu, kes seda väljaannet avalikult loeb. Aga E on vapustatud. "Lõpuks ometi näen ma seda inimest! Lõpuks ometi! Pärast kõiki neid meile ja telefonikõnesid ja fotosid! Luba ma kallistan sind!" -- "Ei!" -- "Sõbralik embus!" -- "EI!!! Pole vaja!"
"OK. Aga fotol näed sa küll VÄGA teistmoodi välja..." Ütlen kiiresti, et kollases meedias töötades eelistan oma identiteeti varjata. Tuletan meelde, Sandra O on sügavas keskeas. Imelisel kombel läheb see hädavale läbi.
Edasi avastan end pikemast vestlusest, mille käigus saan teada, et olen E-ga mingi artikli kokku leppinud, luban ära kustutada E poolt minule saadetud pornopildid endast, teha mingist mehest oma paljastava artikli kaudu hakkliha, juhul kui E tema vastu oma kohtuprotsessi võidab. Vahepeal lahkub E ruumist ja ma teen ülejäänud seltskonnale kiiruga selgeks, mis olukorrast, mis rollist olen end just leidnud. "Sa oled tõeline kirjanik!", ütleb V.
E ütleb, et tema õnneks on talle antud välkkiire mõistus ning et tema energiakanalid on täna öösel lahti. Ta sai kohe aru, et mul on M-ga suhe. Ta isegi analüüsib seda suhet. Tunnistan omaks kõik, ka tema teravapilgulise suhteinterpretatsiooni. Lisan siinkohal, et mingitki suhet selle romantilises mõttes pole mul M-ga kunagi olnud. Ma olen küll temaga koos ühe perfoka teinud kolm aastat tagasi Peterburis ning tunnen teda aastaid.* Ma pole kunagi kohanud inimest, kellele oleks nii lihtne valetada kui E. Iroonilisel kombel valetan ma muidu äärmiselt vähe. Aga hakkan nüüd asja võlust aru saama. E pakub välja mu sünniaasta, eksides mitte eriti palju, aga mu õiget vanust kuuldes ütleb silmapilkselt , et see on Draakoni aasta. Tegu tundub olevat kirgliku müstikahuvilisega. Minu tähtkujuga paneb ta puusse, aga ma ei ütle talle seda. E ütleb oma kosmilist infopanka kasutades ka, et ta sai kohe aru, et olen JT-le silma heitnud, kuna ta loomingust niivõrd palju tean. E sai taipas kohe tänu oma välkkiirele mõistusele, et olen huvitatud salasuhtest JT-ga. Võtan ka selle kohe omaks. Kiidan E intuitsiooni ja loodan, et Sandra O ei saa mu tegevuse tagajärjel väga kannatada. Ja et väga hullu karmavõlga ei tule .. E satub hoogu ning räägib, et ta sattus kunagi teispoolsuses väga valesse kohta, et ta oli Kalamaja kunn (või oli see Kopli ) ja et tänu Õhtulehele kaotas ta näitlejatöö NO-teatris. Karmavõlg võib siiski tulla, kui vastan E hoolitsevale küsimusele, kuidas mul praegu läheb, et mind koondati hiljuti Õhtulehest, aga ma teen kaastöid ja möönan, et mul on praegu kooselus M-ga rasked ajad. Me teenime kahepeale kokku 10 000 krooni kuus. Vaene Sandra O! Ja vaene E oma laitmatult töötavate kosmiliste infokanalitega...
Öö saadan mööda, jagades väga kitsast kushetti koos M-ga, kes norskab mulle kõrva. On äärmiselt ebamugav. Vahepeal diskuteerime prostitutsiooni teemadel. Oleme mõlemad nõus, et see on üks väga rõve asi. Aga tuleks legaliseerida. Näen imelikke ebameeldivaid ja müstikaseguseid unenägusid ja mind külastab luupainaja. Üsna klassikaline selline. See on vana varietee kontoriruum, kus on laua peal veel paar väga stiilset ametiühingupiletit. Ma ei taha neid endale võtta, kuna mõtlen, et need inimesed on arvatavasti juba surnud. Seal on kergelt ahistav ning morbiidne atmosfäär.

* M oli EA perfokas eraldi ruumis, klaasi taga, mille alumises nurgas oli auk. Läksin lähemale ning vaatasin M-i tegevust. Ta ütles augu poole midagi. Tulin lähemale ja kuulsin kähinat: "Ma kepin su pooleks!" Soovitasin publiku hulgas olnud, mulle lähemal seisnud naistel, nende hulgas mõnel suvepäevakaaslasel-kaasfeministil lähemale minna, M-l on sõnum. Teglikult ütlesin neile sõnumi ära ka. Pärast kuulsin M-lt: "Ma ütlesin seda ju ainult sulle. Sa oled mu sõber ja ei solvu. Oleme ju sõbrad..?" Kuidas see eesti esi-naisõigusluskunstniku kunagise töö pealkiri oligi: "Nõnda me sünnitasime eesti feminismi"...

Tulekul: "Postfeministlik müstifikatsioon"