Ma olen nüüd kuju katnud teise kihi silikooniga ning see näeb välja armsalt üldistatud vormiga ja vahajas. Tellimus 40 kg zhelatiinile on ka esitatud. Ukse taga käib noortefestival, ateljeeruum on kibedat äädikahõngu täis, mis annab tunda eriti nüüd, kui ma respiraatori ning Burning Manilt ostetud spetsiaalsed lumetormivastased prillid ära olen võtnud. Paari kohta peab veel parandama, aga mul on üldiselt tunne, et olen midagi korda saatnud. Ja tänu tänasele bändiproovile sallin ma noori muusikuid veel vähem kui enne.* Kuigi peab tunnistama, et praegune kontsert ei kõla üldse halvasti ning tegelikult on majas üsna hea atmosfäär. Noor lesbiline kontseptuaalne kunstnik, keda siin juhuslikult kohtasin, kellega juttu ajasin ja kes oli samuti nüüdseks juba peaaegu kuu aega tagasi feministide workshopis Nõval, on siis üritusel baaridaam. Ta ütles, et mulle on tema baaris joogid tasuta. Ma ei tohi seda pakkumist kurjasti ära kasutada, sest ma ei tohi mitte mingil juhul unustada, et mu kipsist hiiglasliku kaunitari parema käe sõrmedele peab natuke silikooni lisada üritama.
* Mida ma pean arvama tüüpidest, kes tugeva vene aktsendiga räpivad: "Kõõrgepinge! Daa! Daa!" ja "Koeraomanikud oma koerad nikuvad... Naiseomanikud oma naised nikuvad! Põrsaomanikud..."
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar