Tagasi Kesk-Eestist

Tagasi kuuepäevaselt hääletamistripilt Kesk-Eestis koos K-ga. Kokkuvõttes oli see järgmine: häälega neljapäeval Pärnusse (1,5 tundi), kust laupäeval Järvamaale Ramma külla läbi näiteks Roosna-Alliku (6 tundi), sealt pühapäeval Jõgevamaale Mullaveresse (2-3 tundi), viimasest kohast läbi Tartu ja Viljandi ja Türi Kiisale Raplamaal (5,5 tundi). Pärnus on mul korter, Rammal elab VK, Mullaveres K ja A, K sõbrad. Ning Kiisal elavad suvel mu vanemad. Idee oli korraks minna ka lõuna poole, aga see jäi sujuvalt ära seoses paadisõidu ja järves ujumise ja sellega ka, et ma taasavastasin maal olles televisiooni võlud. Avastasin, et mulle meeldib kõik, absoluutselt kõik, mis telekast tuleb. "Selgeltnägijate tuleproovi" kordus, "Suvereporter", "Kodu keset linna", briti dokkfilmid ja USA sõjafilmid... Ma ei ole telekat vist juba kaugelt üle poole aasta vaadanud, kui mitte arvestada umbes kuu aja tagust öist viietunnist MTV-seanssi Tartus. Ma olen igasugusest telekavihkamisest ja muust sedasorti snobismist äärmiselt kaugel, ma lihtsalt unustan seda vaadata. Ja ma olen absoluutselt nõus ühe hiljutise suure küsitluse tulemusega, et televisioon on 20. sajandi tähtsaim leiutis.
Kuus päeva kohustuste juurest ära lõppes A ja I organiseeritud meteoriidivaatamisega Klooga rannas -- see on nende hobi. Tukkusin, olles K-ga seljad vastakuti ning olin omajagu kergendunud, kui ilm kella poole kaheteistkümne paiku tähevaatluseks liiga pilviseks kuulutati. Mitte et sel seltskondlikul koosviibimisel öises rannas ning vaatlustulemusel (üks satelliit, mitu lennukit ja üks langev täht, mida ma ei näinud) midagi viga oleks olnud -- aga tasapisi hakkas jahe ning millegipärast oli hirmus uni.
Meie hääletamistripi lõpp ei olnud ajastatud päris juhuslikult -- täna hommikul lõppes suvise ilma periood * ning samuti oli mul hambaarsti aeg. Viimase külastamine tekitas totaalse masenduse (mulle tõepoolest ei meeldi, kui mulle öeldakse, et ma pean minema teise hambapolikliinikusse tarkusehammast välja tõmbama ja et seal on elav järjekord) ja hommikul õnnestus mul end A juures põhjalikult vigastada. Vigase konstruktsiooniga, ootamatult eest ära tulev vannitoa vee äravoolu rest võib, kuigi ei pruugi võrduda varbaga, millel on sügav sisselõige, muhuga meelekohal ning verevalumiga säärel.
Lisaks sain kokku ühe inimesega, kes mu perfokas osaleb, saatsin mõned vajalikud meilid, arutasin mingeid asju T ja S-ga ning käisin joogas (kolmetunnises).
Ja Eesti kuulsaim pianist -- tema helistas mulle juba üleeile. Ta on nõus. Isegi rohkem kui nõus.

* Inimeste usk ilmateatesse on muuseas piiritu. Ma toon näite. Pärnu, eelmine reede. Ootamatu paduvihmahoog. Kaks paljast tädi naisterannas luidete vahel. Üks teisele, täis imestust ja uskumatust: " Ilmateade seda küll ei lubanud!". Telefonikõne mu isalt kohe järgmisel hetkel. "Kuidas teil seal ilm on? Ilus, eks?" --"Vihma sajab, just hakkas. Paduvihm. " -- "Ära aja! Ei ole! Ilmateade ütles, et kolmapäevani on kogu Eestis ilus ilm." -- "No mida mina teha saan, kui sajab!" -- "Ei saa olla..."