reede, august 28, 2009

Legendid jätkuvad (lõpp lisatud)

Lätlane saabub ja saab aru esimesest pilgust, et midagi on tema teosega valesti. Olgem ausad, ta taipas seda juba siis, kui L selle juurde mikrofoni ja kõlari tõi ning mina O-l sinna ette tooli viia palusin. I pakkus enne välja, et lätlane tuleks a. täis juua ning b. minu poolt alasti lateksmaskides koristama tellitud orjad võiksid teda klaverikunstniku kontserdi ajal jõuga kinni hoida. Viimast ma teengi -- ütlen oma kahele veel koristamisaktsioonis olevale orjale, et kui see väike kiilakas tüüp kohatult agressiivseks muutub ja/või RR-i sõimama või takistama kukub, tuleb ta oma haardesse võtta ning vajadusel käsi suu ette panna. Orjad seisavadki klaveri juures valves. Kõike toimuvat dokumenteeritakse videosse ja fotosse ning ülemises galeriis on kümmekond inimest, kes pole RR-i algselt kokku lepitud proovi tegemise ajale, kella üheteistkümneks planeeritud J perfokat vaatama läinud ja seal siis kuulnud, et rohkem inimesi nüüd pool tundi üles ei lasta. Ja et täpselt südaööl annab RR oma kontserdi.
Vahepeal on publiku hulgas olnud naisterahvas, ühe kunstikriitiku girlfriend saanud elavale legendile kaks korda öelda, et tema arvates ka see heli, mida installatsiooni ainus klahv tekitab, küll do ei ole. Ja et on küll häälest ära see klaver.
Lätlane ütleb: "Mis toimub!? Mis teete siin?!?", tuleb klaveri juurde ja paneb selle vahepeal lahti võetud tükid oma kohale tagasi. Tema ilme on resoluutne. RR-i oma natuke nõutu. Ühtlasi kergelt kurb. Ta on juba öelnud, et see lätlase klaver pole eriti töökindel ega ka üldse selline, nagu ta minu meili põhjal ette kujutas. Et see pole mitte väljasaetud tükk klaverist, vaid omamoodi puudulikult kokku pandud asi. Midagi on selle sees valest. Mingid haamrikesed, mingid kiiged. õhku pillutakse väga erialaseid termineid. Seda teevad nii maestro ise kui tema saatjannad.
Ja kuna väga ruttu on selge, et klaveriparandamisest sel hetkel asja ei saa, ütleb T publikule valju häälega : "Teile esines RR!" Ruumisviibijad plaksutavad ja RR tundub hetkeks kohmetuvat. Aga ainult hetkeks. Pean tunnistama, et ta mõjub karismaatilisena. Ja näeb välja oluliselt noorem kui ta on -- 55 või nii. Kunagi, kui ma olin väga noor ja oma elu esimesel kunstiakadeemia praktikal Muhu saarel, jõudsin ma sinna enne teisi kohale, aga minust oli ette jõudnud RR, kes oli sealkandis läbisõidul. Ta piiras obsessiivselt ühte neljanda kursuse maalitudengit, tagasihoidlikku tütarlast, kes järjekindlalt keeldus koos RR-ga Kuressaarde lõunale minemast. Tunnistan ausalt, et tundsin kerget kadedust -- mina oleksin läinud nii võluva inimesega koos kasvõi maailma otsa. Kohe. Siin ja praegu. Unustanud kogu selle maalikateedri ja praktika ja ainepunktid ja siis veel jõusolnud idee, et minust peab saama maalikunstnik ja mitte midagi muud. Aga RR-l oli silmi ainult selle blondi tütarlapse jaoks. Nüüd, olles mõnevõrra vanem ja loodan ka, et targem, võin ma öelda, et tegu on sellise tüübiga -- samamoodi polnud Sh-l aasta-poolteist tagasi silmi kellegi muu kui oma naise jaoks, kes, olles küll Sh-st viis aastat vanem, vahetas ta omakorda noorema mehe vastu. Obsessiivsus tasus ära, Sh sai oma oma naise tagasi. Ja mina sain aru, et arvatavasti on enamus mu sõpradest obsessiivsed inimesed ja et küllap on neil midagi minuga ühist.
Aga tagasi Muhu saarele aasta 1997 juuli alguses. Tasapisi jõudsid kohale mu kursusekaaslased ja õppejõud, RR suhtles kõigiga nagu oma parimate sõpradega ja lahkus siis teadmata suunas. Üksinda. Ta oli mulle jätnud kustumatu mulje. Ta oli, tagantjärele mõeldes, muutnud mu elu. Ma otsustasin, et ma pean olema rohkem nagu tema. Suhtlema inimestega. Nagu nad oleksid mu parimad sõbrad. Ja siinkohal lisaksin vahemärkusena, et olen järgneva 12 aasta jooksul seda ka teha üritanud. Paraku mõjub suur osa mu enda arvates kõige sõbralikumast small talkist räige tülinorimisega. Aga plusspoole pealt mainiksin, et olen tänu sellele, RR-lt üle võetud suhtumisele, leidnud inimliku kontakti maailma kõige ootamatumate ja tõepoolest minust äärmiselt erinevate inimestega.
Ja nüüd -- tagasi 28. augusti kesköötundi. RR väljakuulutatud kontsert läti kunstniku üheklahvilisel klaveriinstallatsioonil jäi ära, kuna väljakoolitatud pianisti teine sõrmelöök lõhkus teose ära. "Me teeme teile tuuri meie galeriis." "Kunstikonteiner on kahe galerii ja ühisateljee sümbioos..." "...üritused..." " ...Kirjanduslikud kohtumised..." "...välismaa kunstnikud, neid on maja täis..." "Need on orjad, nad osalevad minu performance`is, nad koristavad siin õhtu otsa, sellised tüübid käivad mul muidu ka koristamas. Neile ei pea tähelepanu pöörama". RR tundub olevat hetkeks segaduses, aga ütleb siis midagi sellist nagu : "Et need on siis lihtsalt orjad", ja naeratab. Ta on tõepoolest võluv, pole midagi öelda.
Kui alumisse galeriisse jõuame oma tuuriga, karjub keegi punkar saunast: "R!" Lätlasele saadetud meilis, kui ma ta käest veel luba küsida üritasin, olin jätnud mainimata, et tegu on lisaks kõigele muule, kogu ülejäänud kultuurilisele kapitalile, ka kohaliku telestaariga. T näitab galerii ukse kõrval olevat enda tehtud plakatit, kus on RR-i noorepõlvefoto. Noor, süütu, rikkumatu, idealistlik ja mustvalge. "Mul endal seda pilti ei olegi ", kommenteerib RR. Lisan kiiresti juurde, et foto on pärit Ruja ametlikult koduleheküljelt, kus on ka kirjas, et sealt pärit materjale võib luba küsimata kasutada mitte-kommertslikel eesmärkidel ja "mitte ülemäära suures mahus".
Ukse juures näitame viimase eksponaadina minu tarretisest naist. RR võdistab seda ning kommenteerib, et täitsa mõnus. Ja päris enne lahkumist lendab talle peale ameeriklane, kes kogu õhtu siin toimunust videot teeb. Tal on mõnusalt ülbe stiil, kui ta inimesi intervjueerib. "So you are the famous Estonian piano player..." Ameeriklane küsib RR-lt, kuidas ta ennast nüüd tunneb. Pärast seda, kui ta on kogu oma elu pühendanud klaverimängu selgeksõppimisele, õnnestus tal nüüd üks klaver ühe löögiga purustada. Kuidas ta ennast nüüd tunneb? --"Deeply disapointed!" Kas tal on seda ka varem juhtunud? Kas ta on varem ka klahve purustanud? "Yes, but not all at once!" Ja vahetult enne seda, kui RR on uksest välja saanud, tuleb talle vastu keegi noor. Ta juba teab, et õhtu naelana välja kuulutatud kontsert on ära jäänud. Info liigub siin kiiresti. "Aga mul on olemas kitarr ja viiul, kas sa neid ei taha mängida?"
Ja siis ongi kõik.
RR has left the building.
Ülemisest galeriist on lätlase klaver juba kadunud. L ütleb, et pärast seda, kui meie RR-ga edasi läksime, pakkis lätlane oma klaveri mullikilesse ning tassis selle minema. "Päris hea heliinstallatsioon oli." Mikrofon ja kõlarid oli ju ta ise sinnasamasse paika seadnud. "Ja pärast pakkis ta koridoris oma asju. Toppis musti sokke kohvrisse ja vandus omaette läti keeles."
Mõni aeg hiljem olen lätlase ning T-ga ägedas vaidluses selle üle, mis just juhtus. Ja kui lubatud või lubamatu see kõik oli. Kas see, et publik võib installatsiooni klahvi lüüa, võrdub sellega, et sama teeb professionaalne pianist. "Ja see tool! Kui ma oleksin tahtnud, et seal oleks tool, oleksin ma selle ise sinna ette pannud. See on minu töö!" Ja selle kohta, et tegemist oli siiski eesti kuulsaima pianisti ning elava legendiga, teatab lätlane: "So what!"
"So everything!" tuleb mul automaatne vastus. Lätlane ütleb, et kõik on OK, kuigi kogu ta olemus sel hetkel räägib teist keelt.
Pärast on Youtube`idisko, mis algab Ruja muusikaga.


Ja päris hilja räägib mulle alumises galeriis, kus paar inimest veel saunas on, KK, et tema arvates oli RR vaadanud kõike huvitatud silmadega ja mõjunud avatult. "Sa peaksid seda veel proovima, koostööd temaga. Mitte kohe, aga äkki paari aasta pärast. Mõtled midagi välja. Aga mitte kohe nüüd..."

Nüüdseks on juhtunu kohta Delfi uudis ilmunud. Ja ameeriklane näitas äsja oma just valmis saanud videodokumentaali. Varsti paneme selle meie koduleheküljele üles.

5 kommentaari:

olen minni ütles ...

kõlab nagu päris lõbus! :D

olen minni ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Fideelia ütles ...

Sa paned hästi! :D Väga hea lugemine.

TRiinu Jürves ütles ...

huvitav, et see muhu seik tiksus mul meeles terve ürituse aja... võibolla isegi juba siis, kui kuulsin, et RR tuleb esinema :)

Aurora ütles ...

Jah, mul on ka meeles, et kui ta lahkunud oli, küsid kõik meie maaliõppejõud üksteiselt: "Kas ta oli sinu sõber?" -- "Ei, ma ei tunnegi teda. Aga sina? " -- "Ma ka mitte..." Ja et ta kellelegi ei meeldinud. Välja arvatud mulle.