¤ Pressiteade:
Sel nädalavahetusel, 17.-19. veebruaril osaleb Kultuuritehases Polymer tegutsev Kunstikonteiner /Art Container kunstimessil Supermarket Stockholmis. Sealses südalinnas asuvas Kulturhusetis aset leidev kuuendat korda toimuv kunstimess on saanud Rootsi suurimaks -- eelmisel aastal oli nädalavahetuse jooksul 6000 külastajat. Supermarketit korraldab kuuendat aastat järjest väike grupp Rootsi kunstnikke ning selle fookuses on nn artist run spaces -- kunstnike endi poolt peetavad galeriid kunsti-ja projektiruumid. Esindatud on 70 galeriid rohkem kui 30 erinevast riigist. Toimuvad avalikud loengud, performance`id ning diskussioonid.
Kunstikonteiner on Supermarketile välja pannud kasutatud ustest ehitatud ruumi-ja valgusinstallatsiooni, mille osana eksponeeeritakse 3500 fotot Kunstikonteineri poolt Polymeris korraldatud näitustst ja üritustest.
Kunstikonteinerit esinadavad Stockhomis Erik Alalooga, Tanel Saar, Janno Bergmann, Sandra Jõgeva ja Kilian Ochs (Saksamaa).
Supermarketist osa võtmist toetavad Kulturkontakt Nord ja Eesti Kunstnike Liit.
¤¤¤ Tegin M-le grimmi. Pressiteade:
22.veebruar.2012
algusega 20.00
Tartus Genialistide Klubis
VAMPIIREMA, NOKAVAHETUS (ornitoloogia eri) ja EDASI live
Mai Sööti tantsuetendus "VAMPIIREMA"
helikujundus: Mihkel Kleis ja Einike Leppik
koreograafiline tugi: Veronika Vallimäe
draama assistent: Tiina Sööt
Rahvakeeli ja esoteerilises kõnepruugis kutsutakse teatud tüüpi inimesi vampiirideks, kes teistelt inimestelt energiat "imevad". Kas "vampiiriks" võib muutuda ka ema, kellele lapsed on kerge saak? Vampiirlus paneb aga lapsed keerulisse situatsiooni, kus nad hoolimata armastusest ja austusest ema vastu on sunnitud teda ka eemale tõukama, et oma elu elada. Ühiskondlik suhtumine ja Piibli tõde mõistab sellises olukorras õigeks ema ja hukka lapsed.
kestus 35min
Käisin näitust vaatamas.
Pressiteade:
Olete väga oodatud näituse "Ema ja tütar" avamisele Tartu Kunstimajas reedel, 17. veebruaril kell 17.
Näituse kuraator on Reet Varblane, kunstnikud Anna Hints, Ulla Juske,
Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, Kirke Kangro, Eve Kask, Ly Lestberg, Terje
Ojaver, Piia Ruber, Maarit Suomi-Väänanen (Soome), Olga Žitlina
(Venemaa).
Näitus on avatud 18. 02 - 11. 03. 2012.
Näitus "Ema ja tütar" võtab vaatluse alla ema ja tütre spetsiifilise
suhte, seda nii ema kui ka tütre vaatevinklist. Ema positsiooni võib
võtta kokku Simone de Beauvoir'i siiani toimiva "Teises sugupooles"
(ilmus esmakordselt 1949. aastal Pariisis, eesti keelde lühendatult
tõlgitud 1997. aastal) esitatud naise kui teise sugupoole
kultuuriliselt määratletud positsiooni ja tähenduse käsitluse põhjal:
ema ja tütre suhe on märgatavalt dramaatilisem kui ema ja poja suhe,
sest ema ei tervita tütres väljavalitud kasti esindajat, vaid otsib
temas teisikut, kui aga alter ego teisesus võtab kindla kuju, tunneb
ema end petetuna. Ema käitumine oleneb paljuski sellest, kas ta näeb
tütre õitsengus iseenda hävingut või tasssünni lubadust.
Tütre positsiooni on paljud psühhoanalüütikud (psühhoanalüüsi isast
Sigmund Freudist peale) seostanud Oidipuse-eelse (preoidipiaalse)
faasiga, sest fallosest ilma jäetud tüdruk ei näe isas ülimat
autoriteeti, võistlejat, pigem on see võrgutav objektisuhe, mistõttu
on tema superego on märksa nõrgemalt arenenud, mis aga teeb ta
märgatavalt vastuvõtlikumaks nii väljaspoolt pakutavale armastusele
kui ka manitsustele. Kuna sama skeem kehtib ka ema puhul, siis on
tütre ja ema suhe märgatavalt keerulisem ja abivalentsem: ühelt poolt
kultuuriliselt konstrueeritum, teisalt vahetum, spontaansem,
loomulikum.
Väljapaneku juhatab sisse Google'ist võetud ema ja tütre ühispiltide
popurii ehk visuaalne kõnetusviis, mis on siiani kõige enam levinud
eelkõige meie euroopalikus kultuuriruumis: hellusi jagavad, sageli
ühtemoodi riietatud ema ja pisitütar või siis igavese nooruse võtmes
õdedena kujutatud ema ja täiskasvanud tütar või siis mõistev vana ema
tema hoidva tütrega. Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat!
Kunstnike tööd on märgatavalt mitmekesisemad, seda mitte ainult
meediumis ja teostuses, vaid eelkõige suhtumises sellesse intiimsesse
ja hella, aga tihtipeale ka dramaatilisse temaatikasse. Olga Žitlina
videot, Terje Ojaveri installatsiooni ja Kai Kaljo fotosid tuleb
vaadata kui järelhüüdu, omamoodi hommage'i juba lahkunud emale, suhete
(ka keeruliste) ülevaatamist ning tagantjärele mõista püüdmist. Ly
Lestberg ei ole teinud järelandmisi üldiselt omaksvõetud ema-tütre
suhte ilustatud kujutamisele, tema perefotosid võib vaadata kui
valuliselt ausat pihtimust, tugeva võimuka ema ning iseteadva, aga ka
ennastpeegeldava tütre suhte analüüsi. Ka soome kunstniku Maarit
Suomi-Väänaneni filmi kangelased on võimukas kontrolliv ema ning
kontrolli ihkav ja sellest vabaneda püüdev tütar, kunstnik on ka ise
võtnud ambivalentse positsiooni: ta on kui neutraalselt kirjeldav
antropoloog ning kui alateadvusesse tunginud psühhoanalüütik. Piia
Ruberi fotoseeria "Kuldnaine" on ülemlaul nii oma emale ja tütrele,
aga ka rahvapärimuses, rahvalauludes levinud naisliini tugevusele ja
kestvusele. Eve Kase video "Üles ja alla" käsitleb lähedase inimese
kaotust ning sellega toimetulekut. Sandra Jõgeva, Kirke Kangro ja Ulla
Juske töödes on isikliku ema-tütre kõrval oluline osa põlvkondade
erinevatel ootustel ning käitumismudelitel. Anna Hintsi videos kordab
väike tüdruk, kunstniku tütar kui mantrat, et kord saab ka temast
(tütre) ema. Aga mida ootab ühiskond emalt ja ka tütrelt kümne,
kahekümne, viiekümne aasta pärast? Kas see on ikka see preoidipiaalne
Teise suhe (topelt) Teisesse?
Reet Varblane
Info:
Indrek Grigor
Tartu Kunstnike Liidu galerist
5559 1425
galerist@kunstimaja.ee
Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud K-E kl 12-18. Näitused on tasuta.
Tartu Kunstimaja näitusetegevust toetavad Tartu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuuriministeerium
pühapäev, veebruar 26, 2012
laupäev, veebruar 04, 2012
Comedy Estonia. Võtted.
Teisipäev, 1. veebruar.
Kohalik mainstream stand up comedy õhtu. Koht: Drink bar. Kestvus: 2 tundi. Esinejaid: 6. Päritolumaad: Austraalia (korraldaja on sealt). USA. Holland (hindu). Eesti (venelane). Eesti (eestlane). UK. Hind: 5 eurot.
Kokkuvõte: austraallasest korraldaja oli kõige parem. Tema edgar-savisaar-murdis-jalaluu-tihaseid-toites-mart-laaril-pole-internetis-ruumi-naljad olid täitsa naljakad. Samuti olid head tema anglo-ameerika külalised. Ka nemad tegid nalju Savisaarest ja Laarist... Samuti noor venelane... Eesti tüdruk,pean tunnistama, oli kõige kehvem. Äkki polnud hea mõte, et kogu programm oli inglise keeles? 6 esinejast 5-l oli see emakeel, eestivenelasel mitte, eesti tüdrukul samuti mitte -- aga temani jõudes olid ausalt öeldes kõik naljad teemal "Savisaar murdis jala, pannes tihastele pekki. Mart Laaril pole internetis ruumi!!!" juba totaalselt kulunud. Miks kõik inglise keeles? Publik oli valdavalt eestikeelne -- seda sõna otseses mõttes puupüsti täis Drink baris. Välismaalastele pole see Savisaare tihaste toitmine ja Mart Laari otsalõppenud ruum Facebookis vast kuigi naljakad...
Korraks hakkas mul väga õudne -- briti koomik tegi nalja oma esimese tüübi insuliinsõltuva diabeedi üle (mul on hüpohondria ja haigused ühtaegu käidavad mind ning hirmutavad tohutult) -- aga muidu oli tore õhtu. Huvitav kohalikke olusid arvestav detail: kahetunnise ürituse jooksul ei müüdud baarist tilkagi alkoholi, öeldes, et see segaks esinejaid. Sellest hoolimata segasid osad purjus noored vahele. Aga selline keeld tundus mulle ekstreemne -- nad astusid rahva ette ikkagi baaris...
2. veebruar, kolmapäev.
Hommikul Pärnusse oma saate võtetele. Pärnu Kunstnike Maja. AJ. JB. P. Intervjuud ateljeedes. B-d, kes käis saates eelmised kevadel, üritan pigem "hoida" põnevamate teemade jaoks, mitte "raisata" kui ühte Pärnu kunstnikku. MB-d intervjueerisin juba varem tema näitusel Tallinnas.
Z jääb välja, kuna sellest hoolimata, et operaator ning kaamera pidid mu käes olema sel päeval kl 9-22, saab operaator kõne, et teda vajatakse Tallinnas juba pool seitse. Pärnus on -24. Ühtlasi tuleb välja ,et operaator ning autojuht on ühtlasi ühe väga haruldase ameti pidaja, millest võib perfokate juures palju abi olla.
3. veebruar, neljapäev.
Hommikul olen helistuudios, lugemas sisse hääli E animatsiooniprojekti jaoks. Eestindatud õppefilm intellektuaalse omandi ning autoriõiguste teemadel. Kuna mulle tundub, et ma siiski ei suuda kahte häält erineva intonatsiooniga sisse lugeda, olles iseendaga justkui dialoogis, kutsun ka J.
Edasi: teen endale grimmi ning kiirustan siis Sh ja ta naise stuudiosse Viru tänaval. Pean kaamera ees arutama SF magistritööd ning tulevast näitust. Olen SF juhendaja. Viru ärikate teema. Sh ja tema naine teevad SF-st dokkfilmi.
Edasi: Tallinna TV. Edasi: MK näitusele. Intervjueerin teda oma Pärnu kunstnike teemalise saate jaoks ning ühtlasi saan ülesandeks teha näituse avamisest uudise .Elus esimeset korda telereporteri rollis. Tagasi Tallinna TV-sse ning uudis valmis, lähen J juurde. Idee oli arutada ühist stand up`i Tartus 7. märtsi Globalil, paraku tundub, et J ei ole selleks ajaks veel oma töölt KK filmi võtetel Inglismaalt tagasi jõudnud. Kuna on jätkuvalt haruldaselt külm ilm, ei õnnestu taksot saada enne poolt kahte öösel.
Kohalik mainstream stand up comedy õhtu. Koht: Drink bar. Kestvus: 2 tundi. Esinejaid: 6. Päritolumaad: Austraalia (korraldaja on sealt). USA. Holland (hindu). Eesti (venelane). Eesti (eestlane). UK. Hind: 5 eurot.
Kokkuvõte: austraallasest korraldaja oli kõige parem. Tema edgar-savisaar-murdis-jalaluu-tihaseid-toites-mart-laaril-pole-internetis-ruumi-naljad olid täitsa naljakad. Samuti olid head tema anglo-ameerika külalised. Ka nemad tegid nalju Savisaarest ja Laarist... Samuti noor venelane... Eesti tüdruk,pean tunnistama, oli kõige kehvem. Äkki polnud hea mõte, et kogu programm oli inglise keeles? 6 esinejast 5-l oli see emakeel, eestivenelasel mitte, eesti tüdrukul samuti mitte -- aga temani jõudes olid ausalt öeldes kõik naljad teemal "Savisaar murdis jala, pannes tihastele pekki. Mart Laaril pole internetis ruumi!!!" juba totaalselt kulunud. Miks kõik inglise keeles? Publik oli valdavalt eestikeelne -- seda sõna otseses mõttes puupüsti täis Drink baris. Välismaalastele pole see Savisaare tihaste toitmine ja Mart Laari otsalõppenud ruum Facebookis vast kuigi naljakad...
Korraks hakkas mul väga õudne -- briti koomik tegi nalja oma esimese tüübi insuliinsõltuva diabeedi üle (mul on hüpohondria ja haigused ühtaegu käidavad mind ning hirmutavad tohutult) -- aga muidu oli tore õhtu. Huvitav kohalikke olusid arvestav detail: kahetunnise ürituse jooksul ei müüdud baarist tilkagi alkoholi, öeldes, et see segaks esinejaid. Sellest hoolimata segasid osad purjus noored vahele. Aga selline keeld tundus mulle ekstreemne -- nad astusid rahva ette ikkagi baaris...
2. veebruar, kolmapäev.
Hommikul Pärnusse oma saate võtetele. Pärnu Kunstnike Maja. AJ. JB. P. Intervjuud ateljeedes. B-d, kes käis saates eelmised kevadel, üritan pigem "hoida" põnevamate teemade jaoks, mitte "raisata" kui ühte Pärnu kunstnikku. MB-d intervjueerisin juba varem tema näitusel Tallinnas.
Z jääb välja, kuna sellest hoolimata, et operaator ning kaamera pidid mu käes olema sel päeval kl 9-22, saab operaator kõne, et teda vajatakse Tallinnas juba pool seitse. Pärnus on -24. Ühtlasi tuleb välja ,et operaator ning autojuht on ühtlasi ühe väga haruldase ameti pidaja, millest võib perfokate juures palju abi olla.
3. veebruar, neljapäev.
Hommikul olen helistuudios, lugemas sisse hääli E animatsiooniprojekti jaoks. Eestindatud õppefilm intellektuaalse omandi ning autoriõiguste teemadel. Kuna mulle tundub, et ma siiski ei suuda kahte häält erineva intonatsiooniga sisse lugeda, olles iseendaga justkui dialoogis, kutsun ka J.
Edasi: teen endale grimmi ning kiirustan siis Sh ja ta naise stuudiosse Viru tänaval. Pean kaamera ees arutama SF magistritööd ning tulevast näitust. Olen SF juhendaja. Viru ärikate teema. Sh ja tema naine teevad SF-st dokkfilmi.
Edasi: Tallinna TV. Edasi: MK näitusele. Intervjueerin teda oma Pärnu kunstnike teemalise saate jaoks ning ühtlasi saan ülesandeks teha näituse avamisest uudise .Elus esimeset korda telereporteri rollis. Tagasi Tallinna TV-sse ning uudis valmis, lähen J juurde. Idee oli arutada ühist stand up`i Tartus 7. märtsi Globalil, paraku tundub, et J ei ole selleks ajaks veel oma töölt KK filmi võtetel Inglismaalt tagasi jõudnud. Kuna on jätkuvalt haruldaselt külm ilm, ei õnnestu taksot saada enne poolt kahte öösel.
kolmapäev, veebruar 01, 2012
Araabia mees. Kiri sõbrannale täna
J kutsus eile õhtuks külla. Nimelt on siin tema maroko sõber, noormees, kellega oli tal umbes aasta tagasi seal kuuajasel reisl käies suhe ja kellega ta siiamaani kontaktis olnud on. Maroko mees M oli Euroopat avastamas, külastanud juba Shveitsis elavat venda ning teel läbi Barcelona ja Helsinki Touluouse`i arsti juurde. M sattus nimelt pool aastat tagasi vägagi eluohtlikku mootorrattaõnnetusse Indoneesias, oli koomas, tema näo vasak pool sai tõsiselt kannatada ning mingid luud on tal asendatud terasplaatidega.
J kutsus külla, samuti näitas M-i oma kolleegidele vanalinna käsitöökojas, kuna ta oli temast nii palju rääkinud ja enamus suhtus sellesse afääri negatiivselt. Et kahtlane moslem...
"Ta nägu on moondunud!", oli J mulle eelnevalt kurtnud. Ei olnud moondunud midagi, oli mingi kerge ebasümmeetria silmade ja põsesarnade piirkonnas ning mitte kuigi märgatav arm. Esmapilgul ning lugu teadmata poleks see kuidagi silma hakanud ning pigem oleksin arvanud, et see on kaasasündinud kerge ebasümmeetria näos. Kuna enne õnnetust oli M töötanud Marokos ka modellina, on ilmselgelt tegemist üle keskmise ilusa inimesega.
Niiisiis: õhtu 28-aastase araabia mehega. M suhtus J-i väga hoolitsevalt, tegi lolli nalja (oma osa oli ka selles, et tema emakeel on araabia, esimene võõrkeel prantsuse ning inglise keel mitte just suures asi), valmistas tohututes kogustes tõesti väga head Maroko rohelist teed, rääkis ka usust ("Kas sa usud Jumalat? Mis mõttes sa ütled, et see on raske küsimus, millele pole kindlat vastust? Vastus on kas ei või jaa!"), soovitas erinevaid religioone uurida ja valida endale sobivaim ("Aga islam on parim!"), kasutas ingliskeelse teksti sees araabiakeelseid väljendeid ("Inshallah (Kui Jumal lubab)!" "Agda`(Ja nii edasi)..."), küsis minu käest ootamatult vägagi isiklikke küsimusi ("Kas sa oled abielus?", "Kas sulle meeldivad lapsed?") ning oli üldiselt isegi natuke lapselikult rõõmsameelne. Oli ostnud suure koguse riideid Kristiine keskusest, mida ta pidas odavaks; küsis, kas ma soovitaksin käia korraks Helsinkis või Stockholmis. Tegi Jagna elutoas oma õhtuse palve, mida oli ilus kuulata. M oli pärast eluohtlikku õnnetust uuesti õige musulmani kombel viis korda ööpäevas palvetama hakanud.
Ma ei teagi, mida sellest kõigest arvata. Või kas peabki kõigest midagi konkreetset arvama?
Pean ka tunnistama, et see oli mu esimene niigi sügav kokkupuude moslemiga. Seni on asi piirdunud pinnapealsete vestlustega juhuslikult kohatud inimestega reisidel. Näiteks istusin ühe mälestusväärse Euroopa-sisese lennu teel Ameerikasse kõrvuti Iraanist pärit kirjanikuga ning ostsin soojad kindad ja tellisin takso ühe islamisse pöördunud, egiptlasega abiellunud ameeriklanna poest Albanys.
Igal juhul oli kummastav vaadata sedasama Euroopa kardetud tulevikku, islami enda kehastajat araabia keeles Jagna elutoa põrandal palvetamas. Lubas paluda ka selle eest, et nii J-l kui mull äheks kõik hästi.
Ei olnudki nii hirmus... Korraldame suures osas koos J-ga sel aastal kultuuritehase festivali ning võibolla mahub eelarvesse ka Maroko kokk. Läheb kokku ju alkeemia-workshopiga? Mis on juba programmis olemas lisaks ööturu ideele ja traditsioonilisematele (antud kontekstis traditsioonilistematele) kunstiüritustele.
Homme olen varahommikust hilisõhtuni võttel Pärnus. Ülehomme loen hommikul ühe sõbranna animatsiooniprojektis hääli sisse ja saan selle eest natuke raha ka. Siis on järgmine filmimine : topeltasi omomoodi. Nimelt kohtun oma magistritöö juhendatava S F-ga, kellega arutan asju. Mida omakorda filmivad mu filmiprodutsentidest sõbrad, kes võibolla kasutavad seda materjali ära nende ja S F valmiva koostöö, Viru ärikatest jutustava dokkfilmi enda juures. Siis on reedel veel üks võte M K näituse avamisel Linnagaleriis.
Lisan juurde: insallah!
J kutsus külla, samuti näitas M-i oma kolleegidele vanalinna käsitöökojas, kuna ta oli temast nii palju rääkinud ja enamus suhtus sellesse afääri negatiivselt. Et kahtlane moslem...
"Ta nägu on moondunud!", oli J mulle eelnevalt kurtnud. Ei olnud moondunud midagi, oli mingi kerge ebasümmeetria silmade ja põsesarnade piirkonnas ning mitte kuigi märgatav arm. Esmapilgul ning lugu teadmata poleks see kuidagi silma hakanud ning pigem oleksin arvanud, et see on kaasasündinud kerge ebasümmeetria näos. Kuna enne õnnetust oli M töötanud Marokos ka modellina, on ilmselgelt tegemist üle keskmise ilusa inimesega.
Niiisiis: õhtu 28-aastase araabia mehega. M suhtus J-i väga hoolitsevalt, tegi lolli nalja (oma osa oli ka selles, et tema emakeel on araabia, esimene võõrkeel prantsuse ning inglise keel mitte just suures asi), valmistas tohututes kogustes tõesti väga head Maroko rohelist teed, rääkis ka usust ("Kas sa usud Jumalat? Mis mõttes sa ütled, et see on raske küsimus, millele pole kindlat vastust? Vastus on kas ei või jaa!"), soovitas erinevaid religioone uurida ja valida endale sobivaim ("Aga islam on parim!"), kasutas ingliskeelse teksti sees araabiakeelseid väljendeid ("Inshallah (Kui Jumal lubab)!" "Agda`(Ja nii edasi)..."), küsis minu käest ootamatult vägagi isiklikke küsimusi ("Kas sa oled abielus?", "Kas sulle meeldivad lapsed?") ning oli üldiselt isegi natuke lapselikult rõõmsameelne. Oli ostnud suure koguse riideid Kristiine keskusest, mida ta pidas odavaks; küsis, kas ma soovitaksin käia korraks Helsinkis või Stockholmis. Tegi Jagna elutoas oma õhtuse palve, mida oli ilus kuulata. M oli pärast eluohtlikku õnnetust uuesti õige musulmani kombel viis korda ööpäevas palvetama hakanud.
Ma ei teagi, mida sellest kõigest arvata. Või kas peabki kõigest midagi konkreetset arvama?
Pean ka tunnistama, et see oli mu esimene niigi sügav kokkupuude moslemiga. Seni on asi piirdunud pinnapealsete vestlustega juhuslikult kohatud inimestega reisidel. Näiteks istusin ühe mälestusväärse Euroopa-sisese lennu teel Ameerikasse kõrvuti Iraanist pärit kirjanikuga ning ostsin soojad kindad ja tellisin takso ühe islamisse pöördunud, egiptlasega abiellunud ameeriklanna poest Albanys.
Igal juhul oli kummastav vaadata sedasama Euroopa kardetud tulevikku, islami enda kehastajat araabia keeles Jagna elutoa põrandal palvetamas. Lubas paluda ka selle eest, et nii J-l kui mull äheks kõik hästi.
Ei olnudki nii hirmus... Korraldame suures osas koos J-ga sel aastal kultuuritehase festivali ning võibolla mahub eelarvesse ka Maroko kokk. Läheb kokku ju alkeemia-workshopiga? Mis on juba programmis olemas lisaks ööturu ideele ja traditsioonilisematele (antud kontekstis traditsioonilistematele) kunstiüritustele.
Homme olen varahommikust hilisõhtuni võttel Pärnus. Ülehomme loen hommikul ühe sõbranna animatsiooniprojektis hääli sisse ja saan selle eest natuke raha ka. Siis on järgmine filmimine : topeltasi omomoodi. Nimelt kohtun oma magistritöö juhendatava S F-ga, kellega arutan asju. Mida omakorda filmivad mu filmiprodutsentidest sõbrad, kes võibolla kasutavad seda materjali ära nende ja S F valmiva koostöö, Viru ärikatest jutustava dokkfilmi enda juures. Siis on reedel veel üks võte M K näituse avamisel Linnagaleriis.
Lisan juurde: insallah!
Külm. Sisekujundus. Füüsiline ilu. Vaesus. Kiri sõbrannale Pariisi kaks päeva tagasi
Õhtust,
siin on olnud varsti nädal peaaegu kakskümmend miinuskraadi. See on vahelduseks omajagu meeldiv. Ma olen alates 2009.a. detsembris toimunud Miami-reisist, kui käisime saunaga sealsealsel kunstimessil, leidnud viisi, kuidas külma ilma enda jaoks talutavaks muuta. Sõitsime kaks otsa autodega ning tagasiteel olin mina eestlastest üksinda meie galeristi autos, mis kaotas leviaugu tõttu kontakti telefoni teel teise autoga. Kus oli lisaks mu kaaslastele kohver koos mu kõigi riietega. Nii jõudsin New Yorki läbi lõunaosariikide ja Põhja-Carolina hipikommuuni oma ainsas riietuses: pikas puuvillases suvekleidis ja sandaalides. Autos oli soe, bensiinijaamadesse pidin minema järjest külmemas kliimas, mis viimaks jõudis New Yorgi lähistel miinus viieni. Mäletan mõtet: "Külm on kõigest sauna negatiiv!". Nii suhtun asjasse siiamaani.Mitte, et ma ühtlasi ei viriseks külma pärast, eriti põhjusel, et kanged miinuskraadid muudavad riiete ja jalanõude valiku võrdlemisi piiratuks ja spetsiifiliseks...
Tegelen enda kohta maksimaalsel, tegelikult minimaalsel määral sisekujundusega. Kuna mu orjad on mind maha jätnud, koristan seekord ise, sorteerin asju, pesen põrandat... Sain endale diivani, mida J mulle sisekujunduselemendina väikse akna alla soovitas. Ta nimelt käis mul mõni aeg tagasi külas ning hakkas ideesid pakkuma, kuidas seda kõike kodusemaks muuta. J-l endal on Kristiine keskuse vastas imearmas korter, nii et on küll tegemist inimesega, kelle soovitusi tasub tõsiselt võtta. On küll tore, kui nii ise kui külalised kusagil istuda saad..
Eile sattusin sõitma paar peatust Kopli trollis. Polymeris toimunud rahvusvaheline performance`i- ja maketiworkshop hõlmas nimelt ka jalutuskäiku Stroomi randa. Läksin pärast trolliga Kopli kaudu Balti jaama. See kõik tekitas veel mõtteid vaesusest: ma nägin nimelt seal trollis küllap kõige ilusamat inimest, keda elus olen kohanud. Ta oli umbes meievanune mees, kes nägi välja nagu kreeka ja viikingite jumalate ühine poeg. Ausalt. Mõtlesin, et ta oleks täiuslik, et tema visuaalse kujundi kaudu reklaamida ükskõik mida ükskõik kellele. Lihtsalt üks erakordselt ilus inimene. Samas oli ta ilmselgelt vaene, elas arvatavasti Taga-Koplis ning oli koos oma inetuvõitu naisega ning umbes kaheksa-aastase tüdrukuga, kes oli väga nähtavalt emasse. "Loodusel on süda ja silmad", tuli mulle meelde ühe tuttava lause, kes on veendunud, et tema lapsed on pärinud mõlemalt vanemalt parima. Seekord loodusel silmi ei olnud. Või olid need inetuvõitu näojooned, mis tüdruk oma emalt oli pärinud, edasi antud komplektis koos geenidega, mis kaitsevad teda aastakümnete pärast näiteks Alzheimeri haiguse eest? Ja nagu näha selle mehe üldisest olekust, ei aita silmatorkav füüsiline ilu tingimata elus edasi. Üldiselt mõjus ta nagu töötu ehitaja. Mõtlesin kõigi nende asjade peale ja ei julgenud seda perekonda enam rohkem vaadelda. Nende kõrval istus umbes kuuekümneaastane ümmargune vanahärra, kes oli vajalikuks pidanud kasvatada omale pikad valged hülgevuntsid,nende otsad patsidesse punuda ja need omakorda lehvidega kinnitada.. Järgmine inimene, keda tähele panin, kandis samu Swarovski kristallidega kaetud ülehinnatud sukkpükse, mille ostmist olin edasi lükanud, kuna sukkpükste kohta olid need ilmselgelt liiga kallid. Ma pole neid siiani pakist välja võtnud, vaid hoian näiteks mõne sisevõtte jaoks.
See naine Kopli trollist kandis neid millegipärast pühapäeva varasel pärastlõunal koos garderoobi ning saabastega, milletaolisi müüakse Säästumarketis viie euroga.
Siis jõudis troll Balti jaama, ma tulin maha ning olin lõplikult veendunud ,et vaesus on kõige üldisemas mõttes teema, millest tasub kirjutada.
siin on olnud varsti nädal peaaegu kakskümmend miinuskraadi. See on vahelduseks omajagu meeldiv. Ma olen alates 2009.a. detsembris toimunud Miami-reisist, kui käisime saunaga sealsealsel kunstimessil, leidnud viisi, kuidas külma ilma enda jaoks talutavaks muuta. Sõitsime kaks otsa autodega ning tagasiteel olin mina eestlastest üksinda meie galeristi autos, mis kaotas leviaugu tõttu kontakti telefoni teel teise autoga. Kus oli lisaks mu kaaslastele kohver koos mu kõigi riietega. Nii jõudsin New Yorki läbi lõunaosariikide ja Põhja-Carolina hipikommuuni oma ainsas riietuses: pikas puuvillases suvekleidis ja sandaalides. Autos oli soe, bensiinijaamadesse pidin minema järjest külmemas kliimas, mis viimaks jõudis New Yorgi lähistel miinus viieni. Mäletan mõtet: "Külm on kõigest sauna negatiiv!". Nii suhtun asjasse siiamaani.Mitte, et ma ühtlasi ei viriseks külma pärast, eriti põhjusel, et kanged miinuskraadid muudavad riiete ja jalanõude valiku võrdlemisi piiratuks ja spetsiifiliseks...
Tegelen enda kohta maksimaalsel, tegelikult minimaalsel määral sisekujundusega. Kuna mu orjad on mind maha jätnud, koristan seekord ise, sorteerin asju, pesen põrandat... Sain endale diivani, mida J mulle sisekujunduselemendina väikse akna alla soovitas. Ta nimelt käis mul mõni aeg tagasi külas ning hakkas ideesid pakkuma, kuidas seda kõike kodusemaks muuta. J-l endal on Kristiine keskuse vastas imearmas korter, nii et on küll tegemist inimesega, kelle soovitusi tasub tõsiselt võtta. On küll tore, kui nii ise kui külalised kusagil istuda saad..
Eile sattusin sõitma paar peatust Kopli trollis. Polymeris toimunud rahvusvaheline performance`i- ja maketiworkshop hõlmas nimelt ka jalutuskäiku Stroomi randa. Läksin pärast trolliga Kopli kaudu Balti jaama. See kõik tekitas veel mõtteid vaesusest: ma nägin nimelt seal trollis küllap kõige ilusamat inimest, keda elus olen kohanud. Ta oli umbes meievanune mees, kes nägi välja nagu kreeka ja viikingite jumalate ühine poeg. Ausalt. Mõtlesin, et ta oleks täiuslik, et tema visuaalse kujundi kaudu reklaamida ükskõik mida ükskõik kellele. Lihtsalt üks erakordselt ilus inimene. Samas oli ta ilmselgelt vaene, elas arvatavasti Taga-Koplis ning oli koos oma inetuvõitu naisega ning umbes kaheksa-aastase tüdrukuga, kes oli väga nähtavalt emasse. "Loodusel on süda ja silmad", tuli mulle meelde ühe tuttava lause, kes on veendunud, et tema lapsed on pärinud mõlemalt vanemalt parima. Seekord loodusel silmi ei olnud. Või olid need inetuvõitu näojooned, mis tüdruk oma emalt oli pärinud, edasi antud komplektis koos geenidega, mis kaitsevad teda aastakümnete pärast näiteks Alzheimeri haiguse eest? Ja nagu näha selle mehe üldisest olekust, ei aita silmatorkav füüsiline ilu tingimata elus edasi. Üldiselt mõjus ta nagu töötu ehitaja. Mõtlesin kõigi nende asjade peale ja ei julgenud seda perekonda enam rohkem vaadelda. Nende kõrval istus umbes kuuekümneaastane ümmargune vanahärra, kes oli vajalikuks pidanud kasvatada omale pikad valged hülgevuntsid,nende otsad patsidesse punuda ja need omakorda lehvidega kinnitada.. Järgmine inimene, keda tähele panin, kandis samu Swarovski kristallidega kaetud ülehinnatud sukkpükse, mille ostmist olin edasi lükanud, kuna sukkpükste kohta olid need ilmselgelt liiga kallid. Ma pole neid siiani pakist välja võtnud, vaid hoian näiteks mõne sisevõtte jaoks.
See naine Kopli trollist kandis neid millegipärast pühapäeva varasel pärastlõunal koos garderoobi ning saabastega, milletaolisi müüakse Säästumarketis viie euroga.
Siis jõudis troll Balti jaama, ma tulin maha ning olin lõplikult veendunud ,et vaesus on kõige üldisemas mõttes teema, millest tasub kirjutada.
Tellimine:
Postitused (Atom)