Postfeministlik müstifikatsioon

Kunstifestivali afterparty viimane staadium. Kuurortlinna hüljatud varietee. Festivali üks toimumispaik ning ühtlasi nende, kes Tallinna minevale bussile pole jõudnud või tahtnud, ööbimispaik. Ega ööbida eriti kusagil ega millelgi ei ole.
Olen veetnud kolm viimast päeva idarannikul feministlikus suvelaagris ning sama päeva hommikul ühe uue tuttava autoga Haapsalusse jõudnud. Ideoloogiakoosolekud; agitprop-kava ürituse ainsalt mehelt, gayst soolise võrdõiguslikkuse võrdõiguslikkuse eest seisva riigiasutuse töötajalt ning harrastustantsijalt; presentatsioonid, peod. Olen esimesel õhtul läinud praktiliselt tülli ameerika feministiga, segaverelise naisega, kellel on oma raadiojaam Berliinis. Seda siis, kui jutt läks sellele, mis on vene kogukonna seisund Eestis ja kui talle seletama hakkasin, miks nemad pole täpselt analoogses olukorras nagu türklased Saksamaal või mehhiklased USA-s ning miks ma ei poolda teist riigikeelt. Kuulsin, et ma olen ksenofoob ja natsionalist ning et intelligentne inimene peab ikka mõtlema ka, mida räägib. Ta ei lase mul ühtegi lauset lõpetada. Oleme mõlemad purjus. Hommikul on ebamäärane tunne, et olen mingi jama korraldanud. Olengi. Päevasel koosolekul ütleb sama naine muuhulgas, et Euroopa Liit soodustab kultuuripärandi säilitamise programmide näol natsionalismi. Välismaalased, nii soomlased kui venelanna, esindavad seisukohta, et rahvus kui selline on iganenud mõiste, millest tuleks üle saada. Puhkeb äge diskussioon, kuigi ka eesti feministid, kunstikriitikud ning valvefeministi mainega sotsioloog ja ajakirjanik, räägivad, kuidas neid shokeeris selleaastase laulupeo populaarsus. Tunnen, et kui ütleksin nüüd veel, et käisin seal ja et lõpus tuli isegi pisar silma, oleksin lõplikult persona non grata. Olen vait. Peakorraldaja on silmnähtavalt närvis. Pärast saabuvad leppimised ja vennastumised. Ja järjekordne hommikuni veniv pidu. Tegelikult on nad kenad inimesed ja esindavad huvitavaid institutsioone. Näen muuhulgas alternatiivsete pornofilmide konkursi paremikku, mida näitab seda korraldav võluv itaallanna ning natuke kõhedusttekitavat, aga lõbusat inglise dokki imetavatest meestest. See kõik võtab läbi, eriti see, et ideoloogiakoosolekud kestavad suhteliselt varasest hommikust hilise ööni ning kõik see kokku moodustab omamoodi kestvusaktsiooni. Mu maailmapilt avardub mitmes mõttes -- aga mitte tingimata selles suunas, mida esindavad workshopi arvamusliidrid. Suvisel kunstifestivalil ma enam pidutseda ei jaksa.
Aga tagasi selle afterparty lõppu vanas lagunevas kalurikolhoosi varietees. Seltskonna moodustavad V, R ja M, kes on koos olnud mitmes kunstirühmituses ja bändis, tundmatu isik, kes magab saalipõrandal, noor blond tüdruk ja E, JT statist, ärakasutatav, friik ning õukonnaliige. M on täis, aga rahumeelne ja tema esinemisele bändi lauljana eelnes jõunumber suure kiviga ning kohalikku inventari kuuluvate nõukogudeaegsete toolidega, mida ta möirates purustas. JT, festivali kuraator, kontserdi ajal mulle: "Ma loodan, et nad rohkem toole ei lõhu. Ma pean need pärast kinni maksma. Aitab sellest küll..." M pärast kontserti minule: "Ma tahtsin seda kivi ka lavalt maha visata, aga ma kartsin, et JT ei maksa parketti kinni." Näiteid laulusõnadest : "Onaneerime kõik koos feministidele pähe!" ja "Ma olen paadunud kollektsionäär, ma kogun karmavõlgu."...
Ma olen just V-le seletanud, et E-d tasub vältida, ta on nimelt totaalne friik ning et V esmamulje sellest mehest kui asjalikust tegelasest, kuna ta kannab reeglina ülikonda, ei vasta just tõele. Nüüd tuleb E äkki minuga suhtlema. Ta küsib, kes ma olen ning ma ütlen oma nime. "Me oleme vist kohtunud... Mida sa teed?" Ma pole sellega Eestis enam nii väga harjunud, et inimesed üldse ei tea, kes ma olen ja ma juhin vestluse sellest, mida mina teen, hoopis temale. Pärast mõningaid minupoolseid küsimusi tekivad E-l omad kahtlused. "Sa küsid nii otse, mida sa peale kunsti veel teed?" -- "Olen uuriv ajakirjanik." See on nali, aga reaktsioon on ootamatu. "Oota, mis su perekonnanimi oligi, ega sa Sandra ometi O ei ole ?" -- "Olen küll." Sellenimeline ajakirjanik on olemas, hilises keskeas tädi, kes reeglina intervjueerib kohalikke nõidu ja sensitiive ja on vist töötanud Õhtulehes. See tundub ohutu teemalõpetus, kuna inimesed reeglina kollase meedia ajakirjanikke ei tunne ning mu tutvusringkonnas on seesama M ainus inimene peale minu, kes seda väljaannet avalikult loeb. Aga E on vapustatud. "Lõpuks ometi näen ma seda inimest! Lõpuks ometi! Pärast kõiki neid meile ja telefonikõnesid ja fotosid! Luba ma kallistan sind!" -- "Ei!" -- "Sõbralik embus!" -- "EI!!! Pole vaja!"
"OK. Aga fotol näed sa küll VÄGA teistmoodi välja..." Ütlen kiiresti, et kollases meedias töötades eelistan oma identiteeti varjata. Tuletan meelde, Sandra O on sügavas keskeas. Imelisel kombel läheb see hädavale läbi.
Edasi avastan end pikemast vestlusest, mille käigus saan teada, et olen E-ga mingi artikli kokku leppinud, luban ära kustutada E poolt minule saadetud pornopildid endast, teha mingist mehest oma paljastava artikli kaudu hakkliha, juhul kui E tema vastu oma kohtuprotsessi võidab. Vahepeal lahkub E ruumist ja ma teen ülejäänud seltskonnale kiiruga selgeks, mis olukorrast, mis rollist olen end just leidnud. "Sa oled tõeline kirjanik!", ütleb V.
E ütleb, et tema õnneks on talle antud välkkiire mõistus ning et tema energiakanalid on täna öösel lahti. Ta sai kohe aru, et mul on M-ga suhe. Ta isegi analüüsib seda suhet. Tunnistan omaks kõik, ka tema teravapilgulise suhteinterpretatsiooni. Lisan siinkohal, et mingitki suhet selle romantilises mõttes pole mul M-ga kunagi olnud. Ma olen küll temaga koos ühe perfoka teinud kolm aastat tagasi Peterburis ning tunnen teda aastaid.* Ma pole kunagi kohanud inimest, kellele oleks nii lihtne valetada kui E. Iroonilisel kombel valetan ma muidu äärmiselt vähe. Aga hakkan nüüd asja võlust aru saama. E pakub välja mu sünniaasta, eksides mitte eriti palju, aga mu õiget vanust kuuldes ütleb silmapilkselt , et see on Draakoni aasta. Tegu tundub olevat kirgliku müstikahuvilisega. Minu tähtkujuga paneb ta puusse, aga ma ei ütle talle seda. E ütleb oma kosmilist infopanka kasutades ka, et ta sai kohe aru, et olen JT-le silma heitnud, kuna ta loomingust niivõrd palju tean. E sai taipas kohe tänu oma välkkiirele mõistusele, et olen huvitatud salasuhtest JT-ga. Võtan ka selle kohe omaks. Kiidan E intuitsiooni ja loodan, et Sandra O ei saa mu tegevuse tagajärjel väga kannatada. Ja et väga hullu karmavõlga ei tule .. E satub hoogu ning räägib, et ta sattus kunagi teispoolsuses väga valesse kohta, et ta oli Kalamaja kunn (või oli see Kopli ) ja et tänu Õhtulehele kaotas ta näitlejatöö NO-teatris. Karmavõlg võib siiski tulla, kui vastan E hoolitsevale küsimusele, kuidas mul praegu läheb, et mind koondati hiljuti Õhtulehest, aga ma teen kaastöid ja möönan, et mul on praegu kooselus M-ga rasked ajad. Me teenime kahepeale kokku 10 000 krooni kuus. Vaene Sandra O! Ja vaene E oma laitmatult töötavate kosmiliste infokanalitega...
Öö saadan mööda, jagades väga kitsast kushetti koos M-ga, kes norskab mulle kõrva. On äärmiselt ebamugav. Vahepeal diskuteerime prostitutsiooni teemadel. Oleme mõlemad nõus, et see on üks väga rõve asi. Aga tuleks legaliseerida. Näen imelikke ebameeldivaid ja müstikaseguseid unenägusid ja mind külastab luupainaja. Üsna klassikaline selline. See on vana varietee kontoriruum, kus on laua peal veel paar väga stiilset ametiühingupiletit. Ma ei taha neid endale võtta, kuna mõtlen, et need inimesed on arvatavasti juba surnud. Seal on kergelt ahistav ning morbiidne atmosfäär.

* M oli EA perfokas eraldi ruumis, klaasi taga, mille alumises nurgas oli auk. Läksin lähemale ning vaatasin M-i tegevust. Ta ütles augu poole midagi. Tulin lähemale ja kuulsin kähinat: "Ma kepin su pooleks!" Soovitasin publiku hulgas olnud, mulle lähemal seisnud naistel, nende hulgas mõnel suvepäevakaaslasel-kaasfeministil lähemale minna, M-l on sõnum. Teglikult ütlesin neile sõnumi ära ka. Pärast kuulsin M-lt: "Ma ütlesin seda ju ainult sulle. Sa oled mu sõber ja ei solvu. Oleme ju sõbrad..?" Kuidas see eesti esi-naisõigusluskunstniku kunagise töö pealkiri oligi: "Nõnda me sünnitasime eesti feminismi"...