Tegin uute silikoonide kaubanäidiste ning keeva karamelliga katsetusi. Töötas küll. Testisin paar kuud tagasi spontaanselt second-handistostetud suhkruvatimasinat. Ei töödanud eriti ning efekti polnud üldse. Mõttetu ost.
Ma olen oma tehniliste oskustega kaaskodanike teenistuses. Eile tegin K fotoseeria jaoks nõukogudeaegsetele nukkudele veritsevaid arme. Kasutades M workshopis hiljuti omandatud oskuseid. Samuti lubasin paarinädalases residentuuris iirlannale, et võtan temalt esmaspäeval 700 ml verd, et ta saaks seda oma paberitegemises kasutada. See diil sai alguse üleeilse peo viimases staadiumis, kui meie vestlus käis umbes nii. Mina: "Mida sa muidu ise teed peale paberi?" Tema: "Ma lähen ühte Londoni haiglasse õdesid jälgima. Paar nädalat. Need õed teevad nii palju tööd ja nende panust ei hinda tegelikult keegi. Nad teevad kõike, võtavad verd, mõõdavad temperatuuri, kirjutavad kõik üles... Arstid käivad ainult korra nädalas visiidil. Ja neile makstakse sitta palka." Femininist minus on täielikult uinunud (või purjus sellest kahtlasest, kahte eri sorti ungari lahjast puskarist)ja ma seletan, et tema poolt öeldu ainult kinnitab, et on mõtet olla arst ja mitte mingit mõtet olla meditsiiniõde. Mis see siis ära pole -- ma võiks ise ka, kui ma tahaks... Nad ei oska mitte midagi, mida mina ei oskaks -- või ei suudaks kähku ära õppida. Iirlanna kuuleb, et ma oskan VÄGA professionaalselt verd võtta ja otsustab kasutada juhust.
Aga just nüüd lõpetasin arvamusartikli rumeenia literaadi BB surmast. "Politseiriigist ja privaatsest surmast." Meediakriitika, nagu nad ütlevad, läheb ikka loosi. Väga võimalik, et saan endale vaenlasi juurde. Aga ma PIDIN seda tegema. Südametunnistus, lihtsalt.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar