Marina Abramovici kataloogi jaoks kirjutatud essee

KLASSIKUTE TRAAGIKAST

Who needs yesterday`s papers, who needs yesterday`s girls? 

-- Nobody in the world! The Rolling Stones

Neid trikke, mida Marina Abramovic esimest korda kunstiajaloos tegi, on pärast teda

kasutanud väga paljud kunstnikud. Rõhutatud otsese vaatemängulisuse puudumine,

lihtsad, pea alati sümboolsena mõjuvad kujundid, kehakeskus, inimkeha- ja vaimu piiride

katsetamine, teatav, suhteline staatlilisus... Need võtted ja suhtumine on praeguseks

tüütuseni tuttavad paljudelt performance`i festivalidelt ning kulumiseni läbimängitud

Marinast mõjutatud sadade, kui mitte tuhandete kunstnike poolt. Lisaks kõigele muule on

sedasorti performance`ikunst, mida mõnikord nimetatakse ka klassikaliseks lähenemiseks

sellele alale, reeglina ka suhteliselt odav ja lihtne teostada.

Osade puhul on see mõjutus kahtlemata väga otsene – ma ei tea, kui palju on Marina

Abramovicil olnud aastate vältel õpilasi, aga isegi mina olen näinud ühte neist, hiina

päritolu naist, performance`iga esinemas. Samamoodi nagu ma tunnen New Yorgi

galeristi, kes käis mõni aasta tagasi Marina Abramovici sünnipäeval -

-samal peol, kuhu mu eesti kunstnikust sõber ja  kolleeg ajapuudusel minemata jättis.

Sama sõbraga, kes on muuseas olnud kümme aastat seotud Non Grata, eesti tuntuima

performance`irühmitusega, olen mainitud galeristi Williamsburgi korteris Abramovici

MoMa näituse kataloogi juures praeguse hetke seisuga mõned kuud tagasi kunstiklassiku

üle pikalt ja intensiivselt vaielnud – tema ründas ja mina kaitsesin vaest Marinat. Kas

Abramovic ikka oli ja on hea kunstnik või oli kauaaegne performance`ipartner Ulay

tegelikult olulisem,kui meile nüüd meeldib mõelda? Kunagi olid nad kunstnikena koos

tegutsedes võrdsed, nüüd aga on Marina üks kunstimaailma suurimaid staare, avalikkuse

eest kadunud Ulay`d võetakse aga kui Marina Abramovici kunagist sidekick`i. Mu

lähemas tutvusringkonnas on isegi Ulay otsene õpilane, üks noor saksa kunstnik. See

maailm on tänapäeval tõesti väikseks muutunud.

Aga tagasi Marina Abramovici epigoonide juurde. Ja epigoonide teema juurde laiemalt.

Võibolla on see klassikute elu ja loomingu kõige suurem traagika üldse. On nad

ju kunagi oma kunstiga maailma muutnud, demonstreerides kunagi enneolematud

võimalusi ning värsket ja põhimõtteliselt uut suhtumist kunsti laiemalt. Ja siis sööb

seesama maailm nad ära, lahustades nende kunagi innovaatorliku pärandi epigoonide,

plagiaatorite ja lihtsalt siirate järgijate loomingus . Pärast paljude epigoonidega tutvumist

ei ole ka originaal, see klassikuks saanu, tavaliselt enam kuigi mõjus. Tema jõudu

võib vastu võtta läbi mõistuse, aga tunded jätab ta tavaliselt puutumata. Omamoodi

kurb, aga samas absoluutselt paratamatu ja õige. Täpselt samamoodi on minu jaoks

raske vastu võtta näiteks Andrei Tarkovski või Andy Warholi loomingut --- nad on

liiga otseselt mõjutanud liiga paljusid nende järel tulijaid, et nende, samuti kassikute,

originaallooming enam positiivses mõttes jahmatada suudaks.

Kunst on ala, kus keskpärasust peetakse surmapatuks --- võrdluseks võib kujutleda

olukorda, kus keskkooliõpetajat, diplomaati, keevitajat või juuksurit nimetataks

keskpäraseks. Mitte midagi hullu, vaid täitsa tubli keskmine, eks ole? Seevastu öeldes

maalija, skulptori või performance`ikunstniku kohta keskpärasus, antakse hävitav

hinnang tema isiksuse ja loomingu kõige sügavamale olemusele. Klassik Abramovici

on paljudel kunstnikel põhjust kadestada – tunnustus ning absoluutse klassiku staatus

juba hiljemalt keskeas, esinemised ning näitused maailma kõige mainekamates

institutsioonides, küllap ka jõukus, ajalehtede ning isegi moeajakirjade esikaaned,

popstaaride kiitus, performance`ikunsti vanaema enda võetud tiitel... Ta on isegi ühes

“Seksi ja Linna” episoodis oma performance`iga esinenud.

Samas on vähemalt praeguse hetke seisuga tema looming tähendustest tühjaks

imetud ning epigoonide poolt ära lahjendatud. Olles kunstiajalooliselt nii oluliseks ja

möödapääsematuks kuulutatud, ei ole ta tegelikult enam üldse oluline. Tema kunstist

mõjutatud olemine on kunstniku jaoks kindel loominguline ummiktee. Ta on ebahuvitav

nagu eilsed ajalehed või lähisajalugu. Nagu tegelikult kõik suhteliselt värsked klassikud.

Mis ei tähenda, et Abramovic oleks ebahuvitav kui kunstnik – seda kindlasti mitte.

Lihtsalt tema enda loomingu mõju kunstilajaloole – ja tema siiamaani püsiv laeg kaasajas

on sellesama loomingu praeguseks hetkeks mõnes mõttes tapnud. Kuidas see oligi – kas

revolutsioonid õgisid oma lapsi või oma vanemaid? Mis ongi minu jaoks klassikute ehe

traagika. Nende endi võimas mõjujõud tapab nende teoste võime anda vahetud impulsse

vaatajale, kellel pole enam õnne võtta neid vastu puhta lehena.

Vaene Marina.