DRAAMAPUNKT

Olen sõbrannal kaasas traumapunktis. Tegelikult pidime minema ootamatult saadud tasuta piletitega jazz-kontserdile Estonia kontserdisaalis, aga vahetult enne uksest välja istumist muutub sõbranna näost lubivalgeks, ütleb, et tal on päev läbi pea valutanud, ibukas ei mõju ja et tal on tegelikult olnud juba paar kuud põskkoopapõletik, mida antibiootikumid vist välja ei ravinud. Nüüd ei tunne ta oma paremat jalga, mis vist on migreeni tagajärg. Lisaks on peavalu muutunud talumatuks. Sõbranna võtab veel ühe tableti, mida ta peab ibukaks. Varsti ei suuda ta lauseid lõpetada -- tablett osutub pikatoimeliseks rahustiks, mis on talle kirjutatud unehäirete raviks. Sellega on autojuhtimine tegelikult rangelt keelatud.
Keskhaiglasse jõuame siiski kohale. Linn on täis politseinikke, sest on pronksiöö aastapäev. Sõbranna kardab oma naelkummidega vahele jääda, aga ta on Xanax XR-i toimel väga rahulik. Keskhaiglas pole nina-kõrva-kurgu arsti valves, mina küsin, ega ma ei saaks natuke kipssidet, mind saadetakse traumapunkti, kust kohe sünkroonse eesti-ja venekeelse sõimu saatel välja visatakse. "U nas patsientõ!", lajatab arst ja õde sekundeerib: "Pange uks kinni!". Sanitar on vait ja vaatab mind etteheitva pilguga, sama teevad patsiendid. Seda kipssidet, mida ma vajan rühmituse C rändauhinna restaureerimiseks, saab ametlikult hulgilaost osta alates kahest kastist.
Mustamäe haigla vastuvõtuosakonnas on mul kohutavalt igav ja aegajalt õudne kolm-neli tundi järjest, samal ajal, kui sõbranna käib mööda röntgeneid ja erinevaid arste. Küsin sealt ka kipssidet ja mind saadetakse traumaosakonna kabinetti nr 1. Venelannast õel läheb ikka aega, et aru saada -- ma ei kavatse kellelegi lahast tegema hakata. Ütlen, et olen skulptor -- see on hea ja üldarusaadav seletus. Toimib. Pääsen kabinetti sisse, kus mu suureks õnneks pole ühtegi patsienti. Arst kuulab mu ära (olen skulptor, eks ole!) ja käseb õel mu lattu viia. Millist ma tahan ja kui palju? Lahkun kümnekonna rulli eri mõõtu kipssidemega. Õde on südamlik ja naeratav, aga ütleb, et ma koti igaks juhuks kinni paneksin. Mõtlen, kas oleks midagi muud ka vaja -- seal on ilusat intensiivset rohelist tooni kummikindaid mitu pakki, ma vaatan neid ihaldava pilguga -- aga ei julge liiale ka minna.
Tagasi ooteruumis, avastan, et ka mul võib vere nägemisest süda pahaks minna -- juhul, kui see immitseb niredena läbi ühe vanatädi vati ja marliga polsterdatud näo. Tädil on sõbranna kaasas. Näen veel paari katkise näoga naist ja üks inimene tuuakse kanderaamil ja hapnikumaskiga teadvusetuna sisse. Ülejäänute hädad on oluliselt vähem silmatorkavad. Mingi hetk hakkab väga igav. Loen läbi patsiendi meelespea ning Päevalehe äri-eri.
Sõbrannal on aga kaks eraldi haigust korraga -- kopsuklamüüdia, mille ta sai juba aastavahetusel Berliinist ning migreen. Kaks kanget valuvaigistit ning soovitus perearstilt neuroloogi saatekiri küsida.
Mõtlen, et kontsert oleks kahtlemata olnud meeldivam -- aga seda kaasaegset muusikat ei tea ka kunagi, muidugi. Vähemalt olen oma kipssidemega plussis.