Jumping Jack Flash (see pealkiri vist oli juba)

M ütles ühel hiljutisel peol mulle, et ma kirjutan väga hästi. Teravalt, nagu ta seda väljendas. Ta lisas aga, et talle tundub, et ma kirjutan liiga palju. M ütles veel, et olen üks ta lemmikinimesi, mis oli armas (vastan samaga).
Aga see liiga palju kirjutamine läks ikkagi hinge. See aktiviseeris mälestuse üle kümne aasta tagant, kui õppisin äsja keskkooli lõpetanuna ühe aasta Humanitaarinstituudis filosoofiat. Panin tähele, kuidas meie õppejõud, siis ja praegu ülitunnustatud intellektuaalid, avaldasid oma hetke loenguseeriate põhjal artikleid. Nad kirjutasid hetkel enda jaoks aktuaalse teema kohta väikeste variatsioonidega nii mitu artiklit nii paljudesse väljaannetsse kui võimalik. Võimalikult pikki artikleid, kus mõtted kippusid erinevas sõnastuses korduma. Olin kaheksateist aastat vana ja ma sain kohe aru, mis on selle põhjus -- raha.
Nüüd on nii, et peaksin enne Londonisse minekut või vahetult pärast tagasitulekut kirjutama artikli või kaks Vilniuse graafikasündmusest ning pika essee Päevalehe intellektuaalilisasse, mis on pühendatud eesti meestele. Teema, milles ma olen ekspert ja arvamusliider, eks ta ole. Avaldan empaatiat alfaisaste, kariloomainstinktide ja machode suhtes. Järgmises Ekspressis peaks nüüd ilmuma seksiostuteemaline vestlusring, millest osa võtan. Eelmine nädal seda ei avaldatud, sest suri ära teadagi kes...
Ja arvatavasti tuleb mul tahtmine kirjutada ka skulptuurinäitusest Londonis, mida seal kindlasti vaatama lähen.
Lükkasin tagasi ettepaneku pidada ettekanne kultuurirahastamis-ja kunstitemaatilisel konverentsil Tartus, ometi lähen seda ajakirjanikuna kajastama. See oli üsna kummaline -- kõigepealt saatis korraldaja nii mulle kui paljudele teistele ankeedi, kus ta palus vastata küsimustele, kust ma raha saan, kas oma kunsti müün ning mis mind mu ameti juures häirib. Vastasin, et häirib muu hulgas see, et minu tasuta töö on enesestmõistetav, heal juhul korvatakse enamus materjalikulusid. Kulutasin nende vastuste peale vist kümme minutit ja sain kutse konverentsile esinema. Mainiti, et sõidukulud kompenseeritakse. Mõtlesin, kas vastata midagi laadis: "Mida oligi tarvis tõestada!", aga otsustasin mitte tüli norida. Ütlesin viisakalt ära, tuues ettekäändeks oma hõivatuse muude asjadega ning pakkusin välja, et külastan nende konverentsi ajakirjanikuna.
Ja eelmisel nädalavahetusel Tartus käies külastasin ka oma kirjastajat, kes ütles, et peaksin loobuma kõigest muust ja keskenduma novellikogule. Mille pool materjali on valmis, aga pool mitte. (Samas on olemas kujundaja, äsja leitud, ning presentatsiooni-idee.) Kirjastaja ütles, et peaksin keskenduma ühele asjale. Et tema teisiti ei saa. Ma tean küll, et kirjandust nii tehakse.
Samas -- olen päris kindel, et novellid saavad tähtajaks (kindel kuupäev) ja nõutud mahus (kindel arv tähemärke) valmis.
Aga praegu kirjutan alfaisastest, mul on lahti nii MSN kui Youtube, ma loen läbi iga saabuva meili ning mul puuduvad igasugused süümekad selle suhtes, et peaksin tegema hoopis "päris" kirjandust, eraldama end ühiskonnast ja elama internetiühendusega metsas. Kui Londonist tagasi tulen, kohe lähen metsa või mõisa majordoomuseks nagu mu kunagine iidol Tõnu Õnnepalu.
Aga tegelikult -- mulle meeldib.