Luule ja feminism

Olen eile ja täna käinud kahel kirjandusüritusel. Poetry slam ja poetry battle snooblikus restoranis ning luuleõhtu Kultuurikatlas. Mida ma sellest õppisin? Mind jätavad külmaks vanema põlvkonna klassikud, kuigi nad esitavad oma luulet kahtlemata väga professionaalselt ja harjunult. Sama kehtib kuulsa poetessi ilusa tütre kohta. Verinoored luuletüdrukud kannavad oma loomingut ette kas publikut võrgutada püüdvalt (juhul kui nad on silmatorkavalt ilusad) või siis kohmetult (juhul kui nad oma füüsilises atraktiivsuses nii kindlad ei ole, isegi kui nad on tegelikult peaaegu sama kenad), poisid keskenduvad rohkem sellele, mis on nende luuletuste sisu. Keskmise põlvkonna klassikud lähevad kindla peale välja. See on: on üsna populistlikud. Esitavad luuletusi, mis käivad euroametnike pihta või oponeerivad parajasti võimulolevale erakonnale. Nad saavutavad sellega oma eesmärgi -- odava populaarsuse. Ja mõned on lihtsalt väga head. Näost kergelt närtsinud tunnustatud poetess esineb jätkuvalt sellise piinatud ilmega, nagu kõrvetataks tema jalgu elava tulega.
Paar päeva tagasi ütles feministlik kunstikriitik, et miks ei ole ma oma kirjandusürituste esinejate nimekirja pannud ühtegi naist. Et mul olevat üsna radikaalne seltskond valitud. Ta vastas sellele küsimusele ise -- selliseid naisi pole olemaski ja Eesti kirjandusringkond olevat vägagi meestekeskne. Lisaks on neil meeskirjanikel olemas gruupid -- ja seda ei ütle mitte tema, vaid mina. Aga tõepoolest -- kes käseb neil poetessidel olla nii lüürilised, meeldidatahtvad ja pehmed. Ma ei mäleta juba praegu nende poolt ettekantust mitte ridagi...