Ülejäänud kolm päeva

1.
a) R läheb hommikuti vara Brixtonisse tööle. Mis mul üle jääb -- lähen ka kõigepealt temaga sinna kaasa ja siis edasi linna peale. Brixton osutub Brooklyni britipäraseks, Põhja-Aafrika, Kariibi mere ning Lääne-Aafrika-mõjuliseks variandiks. Lahkun sealt 2 x 5 m etniliste kangaste, sallide ja suure hulga muude aksessuaaridega, endale ja kingiks, mis maksavad hämmastavalt vähe. Peatänava kaubakeskused tunduvad pärast seda mõttetud.
b) Madame Tussault`vahakujud. Otsustan neid professionaalsest huvist vaadata -- tõesti hästi on tehtud. Avastan, kuidas neid on värvitud. Käin närvidele suurele osale ülejäänud publikust, sest vaatan ja pildistan kujude detaile. Olen seal vist ainsana üksinda. Mitte nagu nemad, kes teevad oma valdavalt koledate ja rumalate pereliikmete ja vahakujudega pilte. Neile tundub, et ma ei hooli nende soovist saada oma perekonna fotoalbumisse foto: mina ja Churchill, mina ja Johnny Depp, minu mees ja biitlid. Stiilinäide: ameerika pereema küsib paaniliselt üldsuselt, pildistades oma meest koos Jimi Hendrixiga: "Who is it? Somebody please tell me, who is it? Is it Lenny Kravitz?"
Vaese Jimi käed on laiguliseks käperdatud, nagu ka Hitleri kael, kellega prantsuse tatikad pilte teevad, Führerit ise kägistades. Saksa tatikad hoiavad targu eemale. Hetkel ebapopulaarsemad kujud on degradeeritud kohvikusse või treppidele.
Mingil momendil on muuseumis nii palju inimesi nagu metroos tipptunnil. Tunne tekib, nagu aetaks karja läbi aedikute süsteemis. Satun kaks korda läbima kineetilist installatsiooni nimega "Spirit of London", mis koosneb liigutavatest, isegi silmi pilgutavatest vahakujudest ja muudest atraktsioonidest ning kust tuleb väikse rongiga läbi sõita. Teisel korral märkan veel nutikaid detaile. Lahe ja inspireeriv, kuigi äärmiselt rahvalikule maitsele suunatud.
c) Avastan uue kunstikeskuse ning mõjuva näituse seal.
d) Pärast viimast lähen teed jooma kõrvalmajasse, mis osutub kveekerite kirikuks. See on täis lärmakaid, aga sõbralikke ameeriklasi. Joon oma teed ning korraga lendab läbi vana maja kitsaste koridoride noor hall tuvi. Tuvi jõuab naiste tualetti. Kus ma teda järgneva tunni koos kirikutöötaja ning ühe abiks tulnud väikse tüdrukuga püüan. Ma pean seda tegema, sest tuvi peksleb vastu klaasist laeakent ning hingeldab, nokk pärani. Inimesed käivad tualetist läbi, vaatavad, teevad mõne liigutuse (haaramisliigutuse näiteks, või ahhetavad, või loobivad vaest lindu leivaga ning teevad seejuures kulu-kulu-kulu...) See ei tööta. Nad lahkuvad üksteise järel, mainides, et las keegi teine tegeleb asjaga ning et kindlasti on kogudusel olemas tuvivõrk. Lõpuks tuleb koguduse töötaja, käes kummikindad ning kaasas mopp ja hari. Ta helistab kuhugi. Selgub, et võrku neil ei ole -- mida võis arvatagi... Järgneva pooltunni veedame kolmekesi-- väike tüdruk ka -- tuvi püüdes. Kogudusemees balanseerib ruumi keskel oleval laual, käes minu moslemisall (loe täpsemalt altpoolt) ning mina ja tüdruk mängime otsekui sulgpalli, ühel käes mopp, teisel hari. Pall on tuvi, mida me küll ei puuduta, aga üritame kumbki rätiku poole saada. Viimaks jõuab mulle kohale, et kui tuvil vahepeal kabiiniustel puhata ei lase, hakkab lind väsima ning aeglasemalt lendama. Lõpuks ei jaksa ta enam üldse õhus püsida ning üritab jalgsi meie eest põgeneda. Saan ta kätte. Lind kogub end varsti ja rabeleb end mu käest vabaks. Aga me saame ta uuesti kätte. Viin salli mähitud, end ülikiiresti koguva ning kogu jõuga vastu rabeleva tuvi kirikuhoone uksest välja ning viskan õhku. Mul on salahirm, et ta saab südamerabanduse, nagu paljud inimesed väikeste loomade ja lindude kohta kardavad. Seda ei juhtu -- tuvi lendab otse kiriku katusele, puhkab seal väga napilt (kõige rohkem kümme sekundit) ning tõuseb siis kõrges kaares õhku. Ta kaob teadmata suunas. Väga ilus tuvi on -- noor ja habras ja suurte säravate pruunide silmadega. Ma tean küll, et Londonis on neid liiga palju ja et neile pannakse mürki.

2.
a) Galeriiring. Tänav umbes 15 olulise kunstigaleriiga. Avastan ühe installatsiooni, mis mulle meeldib. Selle galeristiga tekib kontakt. Aga muidu -- tundub, et briti kunsti tõusulaine hakkab otsa saama. Enamusel töödest on juures kommertsi hõng -- ja punased täpid muide ka. Ennustan, et viimaseid ei jätku enam mitte kauaks.
b)R on vaimustuses filmist "Party Monster" ning kaheksakümnendate lõpu, üheksakümnendate alguse dekadentlikust klubiscene`st. R on 24. Ta on välja nuhkinud "polüseksuaalse" peo kusagil homoklubis. Bussis teel sinna näeme täpselt "Party Monsterist" välja astunud seltskonda -- kirjeldada neid olevusi hetkel ei viitsi. Igal juhul astume nende järel bussist välja, eeldades, et nad lähevad samale "polüseksuaalsele" peole. Lähevadki, aga enne mingist baarist läbi. Ise olen teemale lähenenud alternatiivselt. Kuna mul on Londonis kaasa sisuliselt ainult seljasolevad riided, kannan ümebr pea rätti. Täpselt nagu mosleminaised seda teevad. Olen selle triki avastanud eelmisel päeval -- kiirustasime välja, mul olid juuksed niisked, haarasin rätiku kaasa... Seda, et minusse teistmoodi suhtutakse, sain aru, kui süüdimatult araabia poodidest Koraani CD-d otsisin. Vanemad moslemi mehed naeratasid mulle heatahtlikult ja peaaegu vandeseltslaslikult, kuulsin küsimust, kui kaua olen muhameedlane olnud ning paar korda isegi : "Salam aleikum!".
Noh, klubis kuulen korduvalt hoopis : "Bloody Hell!" ning küsimust, kas mu usk narkootikume lubab. Kuigi näen välja nagu pöördunu, saame hiigelpikast järjekorrast mööda tänu oma uutele sõpradele. Need peoloomad, niisiis. Näitlik mõtteavaldus ühelt neist: "Mu välimus on mu eneseväljendus. Ma ei kanna kunagi sama kostüümi kaks korda järjest. Mul tavaliselt ei ole nii kõrgeid kontsi. Sa oled mu lemmikinimene siin klubi! Fabulous!"
Kui sisse saame, oleksin nagu külma dushsshi alla sattunud. Ehk siis: vähe õhku, palju testosterooni, higi ja paljast meheihu. Alastus on lubatud, mille tulemusena on umbes kaks klubi kõige koledamat ahvi end paljaks koorinud ning tekitavad minus iiveldust. Enamuse klubis oldud ajast olen sisehoovis. Tutvun kahe asjaliku olemisega fotograafiga. Ühe asjalikkust ei suuda peita ka totaalne üleslöömine.
Koju jõuame varahommikul.
3.
a) Päeval veedan aega, minnes uude kunstikeskusse tagasi, viibides seal ja nende muuseumis pikalt.Meditsiiniteema on valdav, kunstikeskus ja muuseum baseeruvad ühe eelmisel sajandivahetusel elanud ja ootamatult rikkaks saanud inglise juudi kollektsioonil. Uue maja ehitasid vanavanaisa arstiriistade, muumiate ja muu sellise kogule nüüd hiljuti ümber tema kokku aetud varanduse eest tänulikud järeltulijad. Ostan populaarteadusliku raamatu meditsiini ajaloo suurimatest vigadest.
Õhtul ja öösel olen lennujaamas.