Ikka väga pissed off

Tänaseid tähelepanekuid. Ma jõudsin äratundmisele, et ma vist ei kirjuta kunagi (või vähemalt tükl aega) sellist raamatut, nagu pool aastat tagasi ilmus. Kõik vahepealsed tekstid on kõigest administratiivkroonika ja lähiümbruskonna ning inimeste ja nende tegemiste kirjeldused. Seal ei ole erilist draamat ega hoogu, kuna kas ma enam ei suuda ettetulevaid sündmusi piisava traagikaga võtta, sest olen vanemaks ja kogenumaks saanud või on autobiograafiliste jutustuste kirjutamine oma uudsuse võlu kaotanud. Seda, et ühtegi tegelast ma välja mõelda ei viitsi, kuna maailm on täis täiuslikke karaktereid, olen ma alati teadnud. Kurat, ma ei viitsiks neile isegi nimesid otsida!
Seega lähen täielikult üle päevikuvormile.
Niisiis, tänane päev. Esimene tähelepanek on pärit varasest pärastlõunast, kui olin Konteinerisse jõudnud ja avastasin kohaliku kunstiajakirja uue ja uuenenud numbri. Minu kureeritud näituse kohta kirjutatud artiklit polnud sees. See rikkus loomulikult tuju, kuid nagu T ütles, pole see adekvaatne põhjus kriitikaks. See, et ajakiri on kaotanud oma suure trumbi, kakskeelsuse, seda minu arust on. Ma tahaks näha võõrkeelset inimest, kes ajaks näpuga järge ja rahulduks väikeses kirjas ingliskeelsete ühes jorus eraldi lehekülgedel esitatud lühikeste refereeringutega kõigist artiklitest. Teiseks, taas oleme jõudnud olukorrani, kus kajastatakse ainult näituseid, mis on trajektooril Vabaduse väljak - Harju tänav -paar tänavat vanalinnas. Kolmandaks --erakordselt mõttetu kujundusega erinumber. Ja miks peaks kedagi huvitama, kuidas noor maalikunstnik intervjueerib väga mitmel leheküljel keskealist blaseerunud kunstikriitikut, kes on tema näitusest mitte üdini positiivse ja paari peaaegu -faktiveaga artikli kirjutanud. Otsige endale elu.
Käisin elus esimest korda Hurda küünis ja tassisin koos M-ga (ameerika skulptor) 50-kiloseid kipsikotte trepist kolmandale korrusele, mis oli mõnevõrra tüütu. 25 kg inimese peale jaotununa ei ole palju, aga kipsikottidel pole just eriti toetuspunkte. M tahab ära osta R skulptuuri -- mõnel veab.
Siis läksin kohtumisele feministlikku üritust ja näituseprojekti korraldava kuraatoriga, mis oli positiivne. Sattusin näituseavamisele, mis kinnitas mu arvamust, et neist tasub eemale hoida. Inimesed jäävad täis ja ajavad loli juttu, mingid keskealised alkohoolikud ahistavad, midagi huvitavat ei toimu. Aktivapoolele jäi purjus ajakirjaniku artikliettepanek ning J, aga viimast näeb ka meie üritustel. Ja järjekordne Noor Aktiivne Inimene, kes rääkis, millega ta tegeleb ning keda seni teadsin vaid nägupidi.
Tõin Vabadussamba jalamilt ära meie kapsa, mis nägi välja närbumisohus, üksik ja õnnetu. Potti oli keegi toppinud kimbu rukkililli -- las jääda väetiseks.
Käisin vaatamas Scorsese filmi Rolling Stonesist, mis tekitas veendumuse, et see akrobaatikava, mida Mick Jagger oma vanade hittide taustal esitab, on täiesti mõttetu. Samas tundub mulle nende story jätkuvalt intrigeerivam kui kõik need noorelt surejad. Aga neil võib endal ikka üsna tüütu olla. Kinosaalis oli peale minu veel kolm inimest -- üks vanapaar ja K, minu "naabritüdruk", kellega kogu seansi juttu ajasin. K teab tohutult palju muusikast ja popkultuurist, nii et huvitav oli. Võtsime põhjalikult läbi ka kohaliku kunstiajakirja fenomeni. Ja K oli nõus, et Mick Jagger, olgugi mõttetu, on iga nurga alt ülesvõetuna väga ilus inimene.
Koju jõudes lugesin oma blogi kommentaari, mis pani mind ennast lõplikult feministina defineerima. Kuni minu kultuuriruumis* on inimesi, kes leiavad, et kureerimine ja "mõttetute piltide maalimine"** on naisele sobilik tegevus kuni sobiva mehe leidmiseni, kellele pühenduda, koju jääda ja talle lapsi sünnitada, olen ma nõus end radikaalseks naisõiguslaseks tunnistama. Aga kommentaarist inspireerituna tunnistan siinkohal, et ma kasutan selle blogi pealkirjades popkultuurireferentse, paljudele tundmatute laulude pealkirju ja parafraase minu arvates piisavalt kuulsatest filmitsitaatidest ja raamatupealkirjadest. "Minu naine New Yorgis" -- see oli parafraas Graham Greene`i romaanile "Meie mees Havannas". See tähendab, et C on minu lojaalne ja toetav kontaktisik NYC`s. "Naine mehe kehas" tähendab, et ta oleks õigupoolest pidanud sündima mehena. Seda juhtub vahel, armsad traditsionalistid ja shovinistid.
Ja selle kohta, et kas oma blogis võib kirjutada mida tahad -- teate seda väljendit: "You have yet again caught your eye on the obvious"?


* Moslemid tehku, mida hing ihaldab. Ma olen veendunud, et ka feministina pole mul õigust selles asjas sõna võtta ja et burkade keelustamine oleks sigadus. Õigus ennast katta on samasugune õigus nagu miniseeliku või võrksukkade kandmine. Olen kuulnud vägagi alternatiivseid seisukohti moslemi naiste valikute kohta. Seda kaasmaalastelt, kes on islamiriikides pikemaid ajavahemikke elanud ja kohalikega koos töötanud. Ja mulle tundub ebaõiglane, et islamikogukond on ainus inimgrupp, kelle suhtes on lääne inimesel õigus olla ebatolerantne. Meenub kohe O, muidu poliitiliselt ülikorrektne inglise intellektuaal, kes seletas mulle poolteist kuud tagasi Londonis, et talle tundub, et üleni mustas islami naine solvab teda oma riietusega ja et need inimesed talle kohe üldse ei meeldi : " It makes me feel like I was a sexual predator."

** Ma pole siiani kusagilt kuulnud ega lugenud arvamust, et näiteks Madonna "esitaks mõtteid poplaulukesi", sisustades oma aega, otsides oma elu armastust (viimast ta ajakirjanduses ilmunud artiklite põhjal kahtlemata teeb). Mis kõik kokku kinnistab päris lõplikult mu arvamuse, et kunst on kõige alahinnatum ja muusika (igasugune selline, Arvo Pärdist Bob Dylanini) kultuurivaldkond üleüldse.