Draamapunktid (ja trauma-)

Olen Tartu Katoliku kooli I A klassi kunstitunnis. Lapin oma kahte mädanevat näppu. Mul on iga minut arvel -- seitsme tunni pärast on minu esimese raamatu presentatsioon 230 kilomeetrit siit eemal.
Aga on ka alternatiivkooli vaatluspraktika, üks kolmest pedagoogikakursuse absoluutselt kohustuslikust asjast. Siin ja praegu. Kerin räpaseks muutunud sideme lahti -- see on kleepunud ühe neljast august külge, mis on mu kahel sõrmel. Pihustan antiseptikumi peale ning kannan peale uue kihi joodisalvi. Sis tuleb side. Palun kõrvalpingi poisil selle lahti lõigata. "Kas sa sõlme oskad teha?" Poiss ei oska.
Kaaspraktikandid vaatlevad mind varjamatu hämmastusega. Mul on seljas riided, millega olen viimased poolteist ööpäeva nonstop tööd teinud. Teksad on värvised, kampsun plekiline ja ma lonkan, kuna üks saabas on mu jala katki hõõrunud. Eelmisel ööl olen maganud kolm ja pool ning üleeelmisel null tundi.
Veel võiksin mainida, et mul õnnestus läbi põletada soojaõhupuhur, nii et tööd tuli teha kütmata galeriis -- eriti jubedaks läks hommikupoole ööd, kui avastasin, et ma vappun aegajalt kontrollimatult. Selle vastu aitas koos K-ga, kes mind aitas ning isegi E poolt unustatud augu seinas kinni lappis, üleval ahju kõrval enda soojendamine ja kaks pitsi E puskarit. Viimane on hägune vedelik, mis lõhnab hapukalt ning mille pinnal hõljub õline, vikerkaarevärvides kiht, mida vähemalt mina pean puskariõlideks. 52 kraadi alkoholi.

Oma elu ajaloolisel päeval ärkasin Tartu hotellis Dorpat (öö 960 krooni) -- jõudsin napilt eelviimasele Tartu bussile ning öömaja kellegi juures ei õnnestunud nii kähku saada. K ja M kodu aga hallitab, mis põhjustab mul iga kord astma-ataki, ma kasutan paar korda öö jooksul inhalaatorit ning olen iga kord järgmise päeva väsinud, poolhaige ning hingeldav. Täna ma ei saa seda endale lubada.
Öösel Tartusse jõudes avastan, et mu kaks sõrme on paistes ja üks ei kõverdu. Valutavad ka. Mul on vaja hotellis kindlasti dushshi all käia -- aga kindlasti mitte ilma kummikinnasteta. Hotellis Tartu (600 krooni) neid ei ole, hotellis Dorpat aga küll. Kuna sõrmed tunduvad ka kergelt lillakad, ei julge ma äkki traumapunkti vahele jätta. Ma ei suuda end käsitsi hotelli sisse registreerida oma parema käega. Kuna pean seletama, miks mul neid kummikindaid nii vaja on, soovitab südamlik vastuvõtu neiu mul tingimata arsti juurde minna -- võivat väga hulluks mina.
Taksojuht räägib emalikult, et tema vanem sugulane suri üldisesse sepsisesse, mis sai alguse lõunamaises rannas jalga astutud kivikesest. Minu sõrmed läksid hullemaks pärast seda, kui küll kummikinnastes, aga ohtra sooja veega, mis kinnastesse tungis, inglastest maha jäänud mädaneva kliistri ämbrit pesin. Ja sisuliselt keeva veega pruuni ollust seintelt maha nühkisin, mis üllatus-üllatus! osutus karamelliks.
"Te peaksite kindlasti perearsti juures vereproovi tegama, et poleks mingeid antikehasid või nii... Mustus võib verre minna!" , korrutab emalik taksojuht. Karjatan: "Teil on keskaegsed väljendid! Defineerige palun sõna mustus? On see bakterid? Kas te mõtlete veremürgitust või trombi?"
-- "Mõlemat... Ega ma paha pärast... Mu sugulane oli kuu aega kodus haige ja arsti juurde ei läinud. Lõpuks teda sunniti, ja arst pani ta kohe haiglasse. Aga selle päeva lõpuks teda enam ei olnud. "
Mulle soovitatakse joodisalvi ja antiseptikut. Vett ei tohi saada. Sidemes peab olema. Kutsun kena vastuvõtulaua tüdruku endale sidet tegema -- midagi peab ju oma raha eest saama. Lisaks hingematvale (hommikul olen korraga väga sentimentaalne) vaatele Emajõele läbi maast laeni hotelliakna. Ma otsustan, et jätan selle päeva meelde.
Tunnen alandlikkust ja tänulikkust.

Aga tagasi Katoliku kooli. Meile tutvustatakse vanamuusika õpetajat. Ta räägib, et see, mida ta siin teeb ja õpetab, antakse talle ilmutusena. Ja et see ilmutus rõhub. Mõtlen, et see on ikka hea kool. Nagu päris elu. Lapsed õpivad maast madalast, et on inimesi ühendavad ideoloogiad, erinevad ülemaailmsed võrgustikud ja kildkonnad. Nad puutuvad kokku fanaatikutega, kellega peab hakkama saama. Nad suhtlevad poola ja slovakkia päritolu nunnade ning Tshiilist sissetoodud naljaka preestriga. Nad saavad minna Itaaliasse vahetusõpilaseks. Nad peavad toime tulema sellega, et kusagil trennis ei pea alati ütlema, kus koolis nad õpivad -- sest välispidised võivad neid pidada usuhulludeks. Nad õpivad seda, et eelarvamused pole alati tõesed. Seal koolis on tegelikult ainult 10 % õpetajatest katoliiklased, kuigi jumalateenistused ja hommikupalvus on kohustuslikud, ka maausuliste lastele. Usutunnistust sisseastumisel ei küsita...
Siis teatab vanaldane põlevate silmadega muusikaõpetaja, et osa muusikast on saatanast -- nimelt kogu popmuusika. Tema jaoks on kindel märk see, et popkontsertidel ja -festivalidel tallatakse aegajalt inimesi surnuks.
Siis ma ei suuda enam vait olla. Ma olen saanud juba 10-12 kõnet Tallinnast. E õpilane L on ära kasutanud minu lavakatte oma installatsiooni jaoks tudengitööde näitusel. E pole talle midagi öelnud. L telefon on välja lülitatud. L oma ka -- tema pidi juba kella kümnest lava üles panema hakkama. Printimistöökojast öeldi, et nad ikka ei saa fotot oma autoga kohale saata. See, kas foto saab valmis, pole ka eriti kindel. Ma ei saanud neid kohe hommikul utsitama hakata, sest mu oma telefon ei helista välja. Kuigi ma just tegin selle probleemi vältimiseks ettemakse. Tele 2 esindusse ma enam ei jõua.
"Mõnikord ei ole tegemist saatana, vaid lihtsalt halva organiseerimisega", teatan vanamuusikule. "Inimesi tallatakse surnuks ka palverännakutel. Nii kristlikel kui muhameedlikel. Ka see tähendab, et inimesed ei peaks Mekasse minema? See on kõigest logistiline probleem!"
Fanaatiline katoliiklane vaatab mulle intensiivselt silma. "Kas te tõesti arvate nii?" Jah, ma arvan nii küll.
Kui ta hakkab rääkima, et Neeme Järvi rääkis laupäeaval raadios, kui palju peaksid palka saama Eesti muusikud, ta mõtleb interpreete, ma enam sõna ei võta. Ma ei ütle, et mulle kui maksumaksjale (siiski-siiski, ka mina maksan iga oma honorari pealt makse) on täiesti ükskõik, mis tasemel on Estonia viiuldaja. Mina peaksin teda kuulama minnes ikkagi pileti ostma. Aga ma ei lähe.(Hiljem ütleb R oma avakõnes, kui ta Konteineri liikmeid väga ausalt tutvustab, vastuseks bändi laulja küsimusele, millest siis ikkagi kultuurihuvi: "Kes on kunagi öelnud, et kellelgi meist on kultuurihuvi?")

Ja seitse tundi hiljem. Olen Tartust õnnelikult Tallinna jõudnud. M furgooniga, koos bändi, bänditehnika ning raamatutega. Olen ostnud asendussaapad Walkingist -- kampaaniatoode; hõbedasest nahast, pitsidega. Kontsakuju on selline, et kaob tasakaal ning ma liigun kergelt tuikudes... Lisaks itaalia disainerjaki Tartu Humanast. Ja ilusa pluusi. Need on mul nüüd räpaste riiete asemel seljas.
Polymeri kontoris on väga pehmelt öeldes närviline atmosfäär.
Kell on täpselt seitse, galeriis on näitus üleval ja publik saalis.
Trummar paigaldab bändi lauljale tilgutit. Trummar on ühtlasi arstitudeng. Mina hoian tilgutikotti üleval. Trummar otsib laulja veeni. Ei saa kätte. Mina ja R õpetame teda, mis trummarile ei meeldi. "Pane küünarveeni!" -- "Ei pane,sealt pole midagi näha? Ja mida sa üldse mõtled küünarveeni all?"
Kolm inimest teeb pilte. Trummar-arstile see ei meeldi. "Kui mu nägu peal on, teen ma end meditsiiniringkondades lolliks....", pomiseb ta.
"Kas see tüüp arvab ka midagi?" See on B. Atmosfäär läheb sellest fraasist veelgi hullemaks. Trummar teeb tilguti pakendist lahti ja ühendab voolikuga. Põrandale tilgub füsioloogilist lahust. M, kelle kontor see on, küsib närviliselt, kas vett tuleb veel. Kinnitan, et enam mitte tilkagi. Loomulikult valetan. Tilguti lahtikeeramine toob selle vältimatult kaasa, kui tahad olla kindel, et õhumulle ei ole. Vastuseks M küsimusele lahmab kontorilauale järgmisena umbes viiskümmend milliliitrit verd. "Taskurätikut!" Vaatan ringi -- pole. Trummar vannub vaikselt. Ta käed värisevad -- pool tundi tagasi avastas ta, et taldrikuid pole. Mina ütlesin, et enam pole midagi teha, tuleb ilma lavale minna. Põranda pühkimine on olulisem. Soundcheck`i katkestasin ka -- pole aega, tilgutid on olulisemad, way olulisemad. Keda see heli ikka huvitab, piisab kui mikrofonid ei unda ja laul tuntakse ära! L võlub kuskilt välja trummitaldrikud.
Lasen koti lahusega liiga madalale ja veri hakkab mööda voolikut ülespoole tõusma. Trummar käsutab mind kõrgemale hoidma ja veri jookseb bändi laulja vereringesse tagasi.
R on järgmine. "S on siit palju torkinud, siin on jämedamad", õpetab tema. "Siis tehku ise!" --"Õhku veeni ma küll ei taha!" Trummar teatab: "Sa kardad, et see on ohtlik, aga ise ajad endale pseudoefedriini sisse. Mina seda sinu asemel ei teeks!" R joob enda kõne jaoks konditsiooni ajamiseks apteegipudelitest vaheldumisi palderjanitinktuuri ning Sudafedi siirupit. Tema näost on näha, et sellist või analoogset epistlit on ta küll liiga palju oma elus kuulama pidanud.

Nüüd on kõik valmis ja me läheme galeriisse.