Kirjutan kokku projekti ja eelarvet, saatsin ära artikli. Olen läinud korra tülli selle mainstream/arthouse filmi produtsendiga, sest nad leidsid mu koti üles, aga kuna mina olen sunnitud olnud vahepeal juba asenduskosmeetika hankima, teen ettepaneku, et mulle natuke juurde makstaks. Et ma ei maksaks kõrgeeelarvelises filmis osalemisele peale, vaid jääksin vähemalt nulli. Miinus aeg, energia, frustratsioon selles seltskonnas viibimisest, pluss absurdikogemus ja natuke kirjutamismaterjali. Seda viimast ma ei maini. Produtsent muutub kohe bitch`iks -- kas kokkulepitud summa või mitte midagi ja lööb toru hargile. See on solvav ning ma otsustan temaga mitte enam suhelda. Õnnetuseks on mul uus telefon, kuhu numbreid pole salvestatud ning ma valin järgmisena sõbranna numbri asemel uuesti tema oma. Vastu saan pika ja mõnitava sõnumi. Teen järelduse, et filmitööstus toimibki suures osas bitchipoweri peal -- taolised sõjakad ja kõike ja kõiki paikapanevad naisterahvad ajavad asju, korraldavad ning manageerivad -- ja bitchivad omavahel, samal ajal kui mehed teevad "päris" tööd -- on rezhissöörid, operaatorid, helimehed ja valgustajad. Mul on hea meel, et mina ei ole sellises süsteemis tööl.
Hiljem loen ajalehest, et rezhissöör ei tea ka ise, millega ta film lõpeb( minu arust mitte kõige parem märk, aga mu isa ütleb, et nii tegi ka Bergman), selles on tegelane, kelle nimi on Meister (kahtlane) ning üldiselt on see sellest, kui raske on olla tänapäeval mees (no kuulge!).
Ja mul on soundtrack seoses viimase aja sündmustega, Youtube:
"Instant Karma" -- Lennon
"Mind Games" -- Lennon
"Living with War" -- Neil Young
"Starting Over" -- Lennon
Kohe otsin Tõnis Mägi videod üles.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar