Ühendused I

"Lähme ülemisele korrusele.Kas te kolmekesi oletegi?" --"Kas panen ukse kinni?"-- "Jah." Lõuna-Eesti väikelinna kiirabitöötaja on tõsise näoga. "Ma ei tahtnud sulle enne telefonis öelda, aga see, mida sa õppida tahtsid, ei ole päris ohutu. Seda ei tohi kõik Ameerika kiirabitöötajadki teha, osadel ainult on litsents." Ma tunnen, kuidas külm jutt minust läbi läheb. See ei ole aga koht, kus käed värisema hakata võiksid. Ta vaatab mind tõsiselt ja tähelepanelikult.
Mul on kotis pudel kõige kallimat rummi poes -- viimasel minutil tuli meelde, et meedikutele viiakse alati midagi ja mu sisetunne, õigemini ebausk ütles mulle, et see ei ole nüüd küll inimene, kelle pealt kokku hoida tohiks.
Järgneb loeng antiseptikast, siis demonstratsioon ja ma üritan pingsalt meelde jätta, kuidas kõik süsteemid omavahel ühenduvad. "See on invasiivne protseduur", rõhutab kiirabitöötaja. "See ei ole see, mis sa enne õppisid, et lased lihtsalt välja." "Nii, ja proovi nüüd ise." Hingan sügavalt sisse ja avan pakendi. "Nii, see ei ole enam steriilne! Ei pane otsa laua peale! Suru tugevamini. Sealt läbi. Õige!" Ta ei tundu ikkagi rahulolev. Ilmselgelt ei arva ta, et see on hea mõte. "Äkki mõtled ikka midagi muud välja?" Bändi "guru" omalt poolt lisab, et jääks esialgu selle plaani juurde, aga katsuks ka midagi muud välja mõelda. Ja et tema õppinud bioloogina lubab seda enda kallal teha küll. "Meie bändi trummar on arst, ta võib aidata küll."
On näha, et see on asi, mis muudab kõik. Kiirabitöötaja leebub äkitselt, kuigi bändimees seletab edasi, et tema arvates olen ma sedasorti naine, kes peaks selle asja ka ise selgeks õppima. Selge, me teeme koostööd. Bändimees lisab: "Sandra küll ütles enne, et olgu ma parem vait siin..." Selle väljaütlemine ei jäta meist kui meeskonnast just kõige paremat muljet, aga tõsi ta on -- mind ehmatasid natuke ära bändiguru seisukohavõtud ning mõtteavaldused meie eelmisel kohtumisel. Et äkki ta küsib ka kiirabitöötajalt: "Ega sul LSD-d ei ole?" Aga siin on ta vägagi asjalik.
"Tegelikult on ka selle protseduuri juures kõige keerulisem punkteerimine", ütleb meedik ja mina tänan taevast, et ta pole mind kunagi näinud telekat DVD-mängijaga ühendamas. Või, kohati isegi, võtit uksega. Sellised ühendamised ei ole tõesti mu kõige tugevam külg, aga punkteerimisega saan üldjuhul hakkama. A on meie juttu kuulates paar korda nägu krimpsutanud. Mina topin antiseptika lühiloengut kuulates hajameelselt sõrme mulaazhi hingetorru, millel on väga realistlikud pehmest kummist suu, keel ja hambad. Keel on kaetud näsadega. Seda kasutatakse intubeerimiseks, oletan. "Kaks sekundit on aega ja hambaid ei tohi puruks lüüa!", tuleb meelde suvel kirjanike suvepäevadel kuuldud noorkirjaniku jutt. Viimane töötas kunagi samuti kiirabis. Nemad harjutasid laipade peal, aga nüüd on kõigeks mulaazhid. Neli aastat tagasi proovisin veenikanüüli paigaldamist kõigepealt shvammitaolisest materjalist kunstkäe peal, mille kunstveresoonte sees oli vesine punakas vedelik ja mis nägi üldiselt välja, nagu kuuluks see kehva koordinatsiooniga heroiininarkomaanile. Üleni kunstsinikaid täis.
Siis tuleb väljakutse ja kiirabitöötaja kiirustab minema, andes mulle enne kotitäie suuri ja väikseid steriilsetes pakendites esemeid. "Oota, ära nüüd nii avalikult ka!" Topin pluusi kõige peale. Rummi üle, mis on seitse aastat laagerdunud ja just mille ma mingist ebausust valisin, tundub tal olevat siiralt hea meel. Aga mulle mantlit ulatades mainib ta: "Sul on juuksed lahti. Vaheta lakki. Muidu oled ainus kiilakas nais-tegevuskunstnik." Ütlen vabanduseks, et ma pole seda mantlit nädal aega harjanud ning mõtlen teel Tartusse, et äkki tabas tema meditsiiniliselt koolitatud pilk mul mõne fataalse haiguse esmase sümptomi.
"Sa ennustasid oma eelmise aasta videos shamanistlikult Wall Streeti börsikrahhi ette!", teatab bändimees mulle äkki tunnustavalt.
-- "Mis krahhi? Millal?"