And we all shine on (instant karma`s gonna get you)*

Eelmise nädala lõpul sain kokku, lõppude lõpuks, oma fänniga. "Tauno Kaks Krooni" -- see on tüüp, kes mulle regulaarselt helistab ning sõnumeid saadab, sest leidis aasta alguses kusagilt Harjumaa baarist kahekroonise, mille peale oli kirjutatud minu nimi. Ja muud kontaktid. See oli improviseeritud nimekaart kellelegi, kes lubas seda kahekroonist kindlasti teistest eraldi hoida.
Nüüd ta helistas jälle -- ja mina mõtlesin, et vaataks tüübi üle. Ta kutsus mind lõunale. Ja Lõuna-Eestisse järgmisel päeval.
Viru keskuse sushikohas (minu valik, mitte tema) nägin kõige täiuslikuma Iowa väikelinna redneck`i stilistikaga kauboikaabuga tüüpi. Punetava näoga, 47-aastane, just kinnisvaraäriga kõrbenud. "Poogen, tooge meile mingit kala! Savi, millist...", ütles ta venelannast ettekandjale ning snooblikus kohas teenindati meid edaspidi ilma mingi aupaklikkuseta.
"Ma tahaks sind veel näha, sa oled väga huvitav inimene. Kas keegi peale minu on veel öelnud, et sa oled huvitav?" Vastasin, et jah, see on umbes sama nagu mõnele öeldakse kogu aeg, et ta on väga ilus ja mõnele teisele, et tal on hea lauluhääl. Yep, I get it all the time.

Siis kohtusin Tartu bändi, kes on minust laulu teinud, solistiga. Liidriga. Guruga, nagu ta mind parandas. Umbes 75% jutust puudutas tema initsiatiivil tuntud sünteetilist hallutsinogeeni, mida bioloogiharidusega bändimees fetisheerib. Ta andvat selle mõju all ka kontserte, pidades siis erandkorras viisi ning lugedes inimeste mõtteid. Ta avaldas mulle omal moel tunnustust, et ma ilma sellise dopinguta hakkama saan. Nende loomiseks vajalike transpersonaalsete kogemustega.

Üleeile müüsin baaris kontserdi ajal õlut või siis pigem ei müünud(E ameerikalik turundustrateegia -- pakkuda õlut kõrrega kilekotist -- ei tööta üldse; inimesed pigem loobusid alkoholist või jõid oma jooki -- jah, see näeb omajagu rõve välja ja ainsa valikuna baaris ei ole hea mõte) ning lugesin läbi teise poole Mihkel Raua bestsellerist. See on päris hästi kirjutatud. Kuigi aegajalt tundub mulle, et autor hindab tugevalt üle selle maailma, kuhu ta post-punk bändi alaealise kitarristina kuulus, suurust ja glamuursust. Kui rock`n`roll on juua Kirde-Eesti kolhoosi sööklas viina jahukastmega kartulite kõrvale või olla mäluaugus ETV stuudios? Ja poseerida eesti popmuusikute grupipildil koos sinna meelitatud John Lydoniga, kes nädal hiljem su riiki ülemaailmses meedias mõnitab? Sisuliselt vägistada vaimse alaarenguga gruupit, kes reageerib nimele Änimäl (Mihkel Raua kirjapilt)?
Taustaks mängis varakeskealiste inetuvõitu soome meeste bänd, kelle taset ma ei osanud muusikahuvi puudumise tõttu hinnata. Fat, white and blod. Nad segasid raamatusse keskendumist natuke, aga olid samas sellele suurepärane soundtrack. Mihkel Raual oli kahtlemata oma 16-aastase alkohoolikust kitarristi eluperioodil rohkem publikut kui bändil nimega Lizard Dance, aga sügavamat vahet tõepoolest ei ole. Olen ma järjest enam veendunud. Rock`n`roll suri ega jätnud endast järgi ilusat laipa.

Eile assisteerisin M-i õrnalt etnograafilise laste work-shopi läbiviimisel äärelinna hotellis. Ma teenisin selle eest natuke raha.

Ja ma ei käinud eilsel endast tehtud doki esilinastusel (kuhu ma inimestele kutseid ei saatnud, sest mulle tundus ja tundub siiani vale promoda endast tehtud filmi, mis mulle väga ei meeldi -- seal on päris kindlasti puudu rezhissööri visioonist ning lihtsast tegemise rõõmust), vaid saatsin sinna M-i ning oma vanemad. Minnes ise varem kokkulepitud kohtumisele. Afterpartyle Kukus jõudsin küll, õigemini juba varem kinno seansile tagasi, kus näidati Tartu videokunstnikku portreteerivat dokki. Ta mõjus seal üleloomulikult asjalikult. Palju asjalikumalt kui mina endast tehtud dokis. Mis vist ei näita kuigi heast küljest kumbagi rezhissööri.
Sõbranna ütles, et Kuku on evil. Ongi, eriti kui seal toimub samal ajal ka suhteliselt äsja surnud klassiku avamise järelpidu. Matusemeeleolu oli. Kuna mu kokkusaamine filmi ajal oli Kunstihoones, nägin, kuidas avakõne ajal nuttis surnud kunstniku ema. Ja kuidas klassiku võitluskaaslane luges ette surnud sõbrale pühendatud seitsmeleheküljelise sentimentaalse luuletuse.
Õhtu kulminatsiooniks jõudsime sama sõbrannaga, kes Kuku kohta evil ütles, minu juurde. Taksojuhile kahtlasest erataksost jäime viisteist krooni võlgu, see loopis mulle killustikutüki järele -- tabas pead, aga valus ei olnud ning sõbranna unustas oma rahakoti sinnasamasse nimetusse taksosse.

Ja nüüd lähen Eesti edukaima rezhissööri filmi statistiks, millega teenib kolm kuni neli korda rohkem kui lastework-shopi assisteerides. Aga võtted toimuvad Narvas ning mul jääb ka täna kirjutamata essee teemal "Minu põhimõtted õpetajana", mille tähtaeg oli eile. Ma mõtlesin selle üles ehitada oma tuttava ning kolleegi kunagi välja käidud mõttele, et kui tema keskkooli õpetajaks läks, polnud tal muid põhimõtteid kui kaks: mitte ilmuda kooli tundi andma joobes peaga ning samuti vältida seksuaalsuhteid õpilastega. Sõbranna ütles, et tema tsiteerimisest tuleb veel mingi jama ning et ma peaksin lihtsalt "mingit iba ajama".


* John Lennon