See on käes. See, mida õpetati kunagi magistratuuris subkultuuride loengus -- inimesed elavad oma pisikestest mullides, miniõukondades ja huvituvad sellest, mis neile meeldib. Keegi ei pea vajalikuks, et oleks ühine suur enamvähem kohustuslik taustsüsteem.
Seda kinnitab mu "uus noor sõber".* Loengud olevat ka sellised. Sa ei saa enam kellelegi üllatunult otsa vaadata -- et sa pole SELLEST kuulnudki! Loomulikult ta ei ole -- samamoodi nagu sina ei tea pooli asju tema teadmistest!
Näide 1: uskumatult palju düsgraafiat nooremate inimeste juures. Keegi seletas mulle kunagi, kui tema kirjavigu täis teksti kritiseerisin, et miks peab olema üks grammatika, mis on ainuõige. Et tema sellisesse asja ei uskuvat. Fair enough. Selle taustal mõistan toimetaja komplimenti endale paremini -- et tekstid olevat tavaliselt (grammatiliselt siis vist?) hirmsad.
Näide 2: kirjastaja, kes vist ei ole Dovlatovit lugenud. Mina üritan naiivselt tõmmata paralleele enda ja tema vahele -- või vähemalt viidata D-le kui oma eeskujule. Nagu ma aru saan, eelistab kirjastaja ulmet. ** Fair enough.
Näide 3 : enamvähem kogu jutt ja suhtumine, mis selle alt läbi kumab, Õpetajate Seminaris.
Mis võtab maha pingeid ja kohustust tunda uue kunsti, kirjanduse ja kinokunsti kõrval huvi uue muusika vastu. Ei huvita ja ei tunne mingit vajadust. Muusika ja kogu see bändivärk, ehkki fenomenidena huvitavad, on tegelikult üks ülehinnatumaid asju maailmas üldse. Masinavärk, mis vajab kohutavas koguses ainet, mida endast läbi lasta. Iga ajahetk lasevad miljonid raadiojaamad miljoneid uusi lugusid, mille põhiväärtus on see, et need on uued; muusika-ja klatshiajakirjad peavad kellestki kirjutama ja nii edasi. Ja millegipärast inimesed käivad jätkuvalt kontsertidel.
Ja mind ei huvita -- mul on mu Youtube ja plaadid, mida R aegajalt mulle kümne kaupa kõrvetab -- pooleldi omal valikul. Aga mitte enam CD-mängijat, mis läks katki. Niisiis ainult Youtube hetkel***.
* "Enam ei ole moodne olla väga moodne", seda ütles ta ka. Ilus!
** Ma loodan, et ta selle peale ei solvu. Ta kommenteeris, et kajastasin meievahelist "konflikti". Kirjastaja on kirjanduslegendi poeg ja näeb välja nagu õrnem ja blondim cover viimasest. Asjalik. Päris hea kergelt antikvaarse stiilitajuga.
*** Hetkel "Age of Aquarius/Let the Sunshine in" -- mulle meeldib temaatilisus. Pühendatud indigolastele. Ja vanadele hipidele.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
4 kommentaari:
Muusika "on üks ülehinnatumaid asju maailmas?" Ma loodan, et sa meelega provotseerid.
"Sturgeoni seadus", vana klišee juba, ütleb, et 90 protsenti kõigest on pask. See kehtib võrdselt nii muusika, kunsti, kirjanduse, teatri kui, ma ei tea arhitektuuri kohta.
Aga kuna muusikat tehakse kordades, isegi sadades kordades rohkem kui kunsti või kirjandust, on HEAD uut muusikat rohkem kui KOGU uut kunsti ja kirjandust kokku. Lihtsalt ära räägi asjadest, millest sa ei tea.
Vaevalt küll.
ma ei tea juba mitu aastat, mis on "uus muusika" ja ei tee enam mingeid pingutusi, et olla vanabii melomaanidele ja õigemuusika tarbijatele meelejärgi. kas on glämmrokist-protopungist midagi uut ja paremat?
sorri, aga meinstriim uus on peamiselt tuunitud vahakujud, esitamas tajuga manipuleerivaid sämpliseadeid.
something bad always happens to the music when you turn 35
;)
Postita kommentaar