kolmapäev, november 26, 2008

Pealkirjata

Restauraatoriks ma ei hakka, ükskõik mis palga eest.
Mul on kahes sõrmes neli auku, need on paistes ja kanged, sest mingeid desinfitseerimisvahendeid polnud, kui ma seintelt kliistrit, puulehti ja pruuni tundmatut ollust, mille inglased kusagilt kätte said ja seintele kirjutamiseks kasutasid, kraapisin poole ööni.
"Sa saad veremürgituse! See pole naljaasi, sul amputeeritakse sõrmed!", vastas mu isa, kui just talle helistasin, et küsida, mis ravivahendeid sellisel juhul kasutatakse. Kuulsin, kuidas mu ema taustal sekundeeris: "Traumapunkti!". That`s the spirit.
K, hea hing, aitas seinu värvida.
E tuli, segas kõik 25 kilo tsementi liiga suure hulga veega ja kadus varsti. Ma pean ehituspoodi kah nüüd jõudma. Kuidas seda neetud auku parandada -- selle kohta on erinevatel inimestel erinevad teooriad.
Vahepeal küsis Päevaleht minult, mis oli mu jaoks aasta 2008 kõige suurem kultuurishokk ja riigi (kuri)kuulsaimad blogijad olid mu esitluse pressiteate oma blogisse üles pannud.
Minu ilus elu.

Kommentaare ei ole: