Harku narkovangla

Seda kirjutasin ma kohapeal igavusest märkmikkusse:

Eesti edukaima rezhissööri uue filmi näitlejaskonna moodustavad Ida-Virumaal läbi viidud konkursi kaudu leitud kohalikud vene kaunitarid, pooltuntud ning väga tuntud eesti näitlejad (pean tunnistama, et mina ei tea kohati, kust jookseb see piir -- teatris ei käi ja seriaale ei vaata), noored seltskonnakaunitarid, Linnar Priimägi, Peeter Ristsoo ja mitte enam nii noored seltkonnakaunitarid. Viimaste hulgas on paar üheksakümnendatel aastatel siinmail tuntud olnud modelli ning ainsa eesti supermodelli narkoäri eest vangis istunud õde. Ma ei jäta igaks juhuks oma käekotti kusagile vedelema.
Oleme Narva eeslinnas, kuhu on kohale toodud bussitäis inimesi. Mind ja V-d kutsus osalema A, stilist ja castinguagentuuri omanik. Sellega peaks teenima raha. Ma tean ka juba, et enamus ülejäänutest ei saa midagi. See on see müstiline faktor, mis inimesi filmitööstuse juures tõmbab -- segu edevusest ja püüdest end igavikku jäädvustada ja staaridega koos hängida ja tunda end hästitoimiva masinavärgi osana. Minu motivatsioon, olgem ausad, on raha. Ja võimalik absurdikogemus ka. Paari väikse filmi võtetel, kus olen grimmi teinud või sõpradele vastu tulles mingis kaadris figureerinud, olen saanud kogemuse, et aega läheb tohutult.
V, keda nagu mindki eraldi pisirolli jaoks telliti, on silmnähtavalt tujutu. Talle ei meeldi need inimesed, keda siin nii palju on. "Kõik on niiöelda lahedad inimesed! Nagu topitud inimesed. Top-p-pitud!", rõhutab V. "Neile on mingid asjad külge top-p-pi-tud! Külge monteeritud." V-l, nagu ka minul, on seljas omad riided, temal on sinised tupeeritud juuksed ja silmatorkav meik -- see on ta identiteet ja igapäevavälimus. Samas monteeritakse kohale saabunud vene baabale sulgi pähe. Tädi juuksed on silmatorkavalt rasvased.
Igav on, loomulikult. Filmivõtetel ongi igav. Enamuse ajast. Juhul kui sa oled kaadri ees.Ehk siis: sees. Su osa ongi põhiliselt oodata ja sotsialiseeruda. Juhul muidugi, kui sa kedagi piisavalt hästi tunned. Teine asi filmivõtetel on loomulikult alkohol, aga kui sinu jaoks on spetsiaalne osa välja mõeldud, ehkki pisikene ja arvatavasti sind keegi suurel ekraanil ei näegi, on igas mõttes kavalam sellest eemale hoida. Ma ei tea täpselt, mida ma tegema pean, aga kasulikum on teha seda täie teadvuse ja koordinatsiooni juures. Osa näitlejaid ja statiste on juba kergelt vindised. Mitte enam esimeses nooruses selstkonnakaunitaride tagumikele libisevad juba näitlejate käed.
"Ma ei saa aru, millest see film on?!? Kõik inimesed on nagu erinevatest ooperitest. Vaata, ossid naeravad mu üle! Tõesti, nii loll koht. Mis mõttes nagu??!! Näha, et mingi eesti värk, wannabe-glamuur! Top-pi-tud! Öko-öko-öko-öko-värk!", pomiseb V ja paneb siis kõik paika: "Mingi la-ba-ne! Kui ma kohe drinki ei saa, siis ma ütlen neile kõik välja, mis ma nende kostüümidest arvan!"
"Sellised olukorrad ajavad mind nii närvi, need tekitavad tunde, et tahaks ise olla see...see... S E E asi!" Kogu kahekümneaastase maailmavalu ja ebamäärane ambitsioon ühesainsas lauses.
Endine naisvang ja supermodelli kuulsusetu õde teeb endale meie kõrval meiki. V koperdab ta oma poolemeetriste taldadega palatvormsaabastega peaaegu pikali, kui ka peeglile lähemale astub. Kumbki diiva ei pane teineteist tähelegi.
Ma pole enam eriti kindel, oli see kõik ikka hea mõte.

Tunde hiljem, võtteplatsil. See on mingi lagunev sammastega kultuurimaja Narva servas, kuhu on ehitusprahi keskele ehitatud dekadentlik ööklubi. Filmi kunstnikutöö tundub väga hea.
Enamus näitlejatest ja statistidest on juba ammu väga purjus. "Ega sa Peetrit pole näinud?", küsib mu käest rezhissöör. "Kas ta püsib veel püsti?" See on inimene, kellele episoodilise rolli eest makstakse muljetavaldav summa -- ta ütleb seda mulle ise paar tundi hiljem. Sest tema on tema. Mul palus A kaasa võtta meigiasju, jalanõusid ning riideid. Umbes tund aega pärast võtteplatsile saabumist on ilmselgelt ära varastatud enamus mu kaasatoodust -- profikomeetika ning riided, kusjuures saapad ja kingad on alles, aga laiali loobitud. Ju polnud õige jalanumber.Ma otsin igaks juhuks oma puuduvat kotti igalt poolt, aga loomulikult ei ole seda kusagil. Kahju on vähemalt 6000 krooni. Alguses on kõik osavõtlikud, lasevad endale käsuliinis alluvatel stilistidel, assistentidel ning meikijatel ka ringi vaadata ja hiljem küsivad, kas leidsin üles. Loomulikult mitte. Me oleme Ida-Virumaal.
Filmitakse, nagu aru saan, napp kaader sellest, kuidas tuntud seksisümbolist eesti meesnäitleja* siseneb dekadentlikku klubisse, mis on rahvast täis. Selle kaadriga on ühel pool umbes kell pool neli öösel. Enamus inimesi, kes peavad olema kaadri ees ja mitte taga, on sügavalt purjus või mäluaugus. Selleks ajaks on A diivanile magama jäänud ega reageeri enam millelegi. V on kõigil ümbritsevatel inimestel näo täis sõimanud. Või, noh, peaaegu kõigil. "Linnar, miks sa räägid ainult ohutute naistega?"
Produtsent, keda ma tunnen, seisab seina najal napilt püsti ja ajab segast juttu. Kõik käperdavad üksteist. Noored ja vananevad seltskonnakaunitarid kõiguvad oma kontsadel ning kukuvad aegajalt pikali sel prahisel põrandal. Ma ei ole kindel, kas see on nii hea mõte, anda amatöör-ja profinäitlejatele meelelahutuseks kümme kasti viina. Aga, jumala eest, see pole minu mure ega minu film. Ma ise pole praktiliselt joonud, aga mu "partner" filmis on algusest peale väga täis. Assistent toob talle oma käega õlut ja muretseb, ega tal külm pole.
Mina vaidlen pärast võtet produtsendiga, kas nemad vastutavad varastatud asjade eest ning tõrjun V-d, kes üürgab üle saali: "Nad ei maksa mulle mitte munnigi!" V on asjadest natuke valesti aru saanud, aga A, kes meid sinna arranzheeris, magab jätkuvalt diivanil ja temast pole suurt abi. Soodom ja Gomorra, kurat küll. Produtsent ajab käed külge kõigele, mis liigub ja meespeategelane on uue kaunitari embuses. Ma olen kadunud asjade pärast väga tujust ära. Aga ma saavutan selle, et mulle lubatakse mingi summa, kui kott välja ei ilmu. Sest ma suudan sellele omavastutuse asjale vastu vaielda. Ega soovi politseile avaldust kirjutada -- see on juba sulaselge mõnitamine.
Ja siis ongi kõik -- buss läheb Tallinnasse, inimesed; need kes veel ei maga, joovad edasi, V sõimab korra kõiki veel ja mina joon ära pool pudelit veini ning kokteiliklaasitäie peaaegu puhast viina, mille V on kaasa haaranud. Siis ma otsustan ka natuke sotsialiseeruda. See on viga. Keegi kena tütarlaps ,kellega mul oli enne hea klapp, küsib, kas ma sain oma asjad kätte ja mainib, et tema arust ei ole produtsent süüdi. Järgmisel hetkel kuuleb ta, et on ikka küll, kui kutsub statistideks Ida-Virumaa venelased ning narkoäri eest vangis istunud Carmen Kassi õe. Kes vedas oma kehaõõnsustes kokaiini (ma tunnen sel hetkel mingit seletamatut, mäekõrgust moraalset üleolekut selle õnnetu Carmen Kassi õe suhtes) ja istus nimetatud teo eest viis aastat kinni. "Kolm aastat ainult", parandab mind üks noormees, kes ka selle hetkeni mu vastu sõbralik oli. Nüüd ei salli mind keegi. Vaese Viktooria De Luna mainimine oli kindlasti viga ja nagu ma äkki taipan, on see õnnetu naine vist poolte siinviibijate hea tuttav või sõbranna. Aga ma lasen edasi. "Harku narkovanglast saab veel odavamaid statiste! Täna viid narkot üle, homme varastad huulepulga!" See alkohol, mida ma bussis nüüd kiiruga jõin, töötab täiega. Ma laon veel välja, mida ma eksvangide ja nende moraalse usaldusväärsuse kohta arvan. Ma ei või vanduda, et ei puuduta ka mainitud De Luna mustanahalisi järglasi.**
"Ii-lus!", kommenteerib V. "Kuule, kas ma ikka saan raha? Ma mõtlesin, et äkki ei saa ja varastasin igaks juhuks krae ja kindad!"


* Taavi Eelmaa
** Esitan retoorilise küsimuse, kas neegriga ikka tasub keppida. Ja siis koos kokaiini üle piiri viia -- rikuvad lapsi, kurat. (Ma ei kontrolli oma teksti eriti, kui olen purjus ja vihane ning võin jätta väga rassistliku, antisionistliku ning homofoobse mulje, mis on tegelikult petlik.)
"Ma ei vasta retoorilistele küsimustele!"
Hanif Kureishi