Elu läheb edasi

Eile oli naljaka vene bändi fotosessioon minu laval, minu näitusel. Varases keskeas diiva, kes on vist Vene Draamateatrist laenanud endale kostüümi ülaosa, täiendanud seda kuldsete ehete, liibuvate teksade ja ülepõlve latekssaabastega. Vanaldase välimusega kitarrist kannab kantrimehe kaelaehet, paljal ülakehal musta nahktagi ning helesiniseid teksaseid. Tal on pikad hallid juuksed. L, kes on bändiga seotud, ütleb, et see tüüp näeb välja nagu vana mees. Ma kannan ta näole kerge meigi. Diiva "makijaazhi" eest on juba hoolitsenud ta sõbranna, fotograafi rase pruut. Aga ma jäin hiljaks ka. Meik on ehedalt slaavilik, nagu kogu bändki. Nad teevad tavapäraseid fotosid -- valge seina taustal ning ka laval, kusjuures laest keti otsast rippuvat tilgutit hoiab fotograaf pildistades kaadrist eemal, vandudes seda "huinjaaks".
L laidab maha kõik mu stilisti-ideed, öeldes, et Venemaal need ei tööta ning bänd olevat seal juba ohtlikult, piiripealselt läänelik.
Kui koju lähen, räägib mu ema veel E-st, kes jättis talle presentatsioonil sügava mulje. Kena mees, ilus soeng, kohe näha, et New Yorgist. Mu ema loobus kunagi oma juudi lastearstist peigmehe abieluettepanekust, kes suunati Narva. Mu ema aga oleks loobuma pidanud Kunstiakadeemiasse õppima minekust ja päris kindlasti tuleviku kunstnikukarjäärist. Ta ohverdas viimase nimel armastuse, aga juutidega on vist sellest ajast saadik hästi läbi saanud. Tema isaisa oli juudi rändkaupmees.
Lastearsti nägi ta veel kaks korda -- Narva-Ivangorodi sillal ning veel hiljem Tallinnas, Nõmme turul, käeotsas väike tumedapäine tüdruk. Lastearstist sai hiljem suure haigla peaarst. Mu ema aga on suure osa oma elust huvi tundnud alternatiivmeditsiini, eriti ravimtaimede, aga ka punktimassaazhi vastu. Ametlikust meditsiinist teab ta oluliselt vähem -- esitluse ajal helistas ta mulle galeriist bändi kontserdi ajal: "Tule siia! Tule kohe siia!" Tulin. "Sa unustasid ühe poisi tilguti otsa!" -- "Ei, see peabki nii olema. See on madalal rezhiimil, võib kaheksa tundi järjest küljes olla." Mu ema jäi skeptiliseks: "Joote end purju ja unustate ta siia..."
Saan positiivset tagasisidet inimestelt, kes on mu raamatut juba lugenud. Sõnumeid, telefonikõnesid. M mainib oma telefonikõne teises pooles MT-d: "Sa tead ju M-i , S-i meest, kellega tal on laps... "Surnud, jah?!", katkestan sõbranna jutu äkilise impulsi ajel. On küll surnud, une pealt, aastatepikkuse joomise ning ebaõnnestunud alkoholismiravide järel. "Persse!" karjun telefoni ja küsin kohe selle järel: "Ega ma üle ei reageerinud?" -- "Ei, see ongi küllaltki dramaatiline", tuleb vastus.
MT õppis minuga samal ajal EKAs metalli ning teda peeti andekaks. Ta jõi ja oli väga depressiivne. M visati lõpuks koolist välja. S, sotsioloog ning etnomuusik, blond väliseesti kaunitar, korjas M-i rentslist üles, viimane läks uuesti EKAsse, sedakorda restaureerimist õppima. Töötas ja teenis raha. S sai temaga lapse ning jättis M-i lõpuks viimase joomise pärast maha ja nüüd on see surnud. Tema matused on homme, tema endise elukaaslase ja lapse ema sünnipäeval.

Soundtrack: "Suicide is Painless". Absoluutselt ilma irooniata.