Trans-Eesti 2

Tartu. Kohaliku kultuuritehase ruume üle vaatamas koos selle töötajate ning bändi kitarristiga, kes reageerib nimele Jimi Hendrix.
Pärast viin oma meditsiinilisele mentorile ja spirituaalsele giidile raamatu. Ta küsib iga kord, kuidas mul läheb, nagu see huvitaks teda päriselt (vt ka: kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi). Ta kontor on täis meditsiinilist inventari, meedikutele ikka ja alati tänulikelt patsientidelt toodavaid produkte ning väljaprinditud aruandeid. "Sa shokolaadi tahad? Selle tähtaeg ei olegi läbi. Aga energiajooki?" Samas tuleb väljakutse ning mu mentor peab sõitma Kesk-Eesti haiglasse, et sealt ära tuua antibiootikumidest shokireaktsiooni saanud inimene. "Elupäästmistööle...", kommenteerib ta isem poolirooniliselt.
Shokolaadikarbi viin K-le, kelle juures ööbin. Ja nagu alati, on mul sellest meditsiiniasutusest lahkudes kott täis asju, mida muidu väljastatakse ainult haiglatele. Tartu on lumine ja kümme kraadi külmem kui Tallinn ning ma veedan aega, kuni K koju jõuab, kasiinos raamatut lugedes. Sealne personal ei julge midagi öelda, sest on õhkõrn lootus, et ma hakkan mängima.