Peale mu Tartu esitlust tuleb tahtmine edasi minna. Mis variandid selles linnas on -- Zavood, mida säilitatakse hilisemaks võimaluseks ning Ujula tänava maja, mis on täis noorte kunstnike ateljeesid, kodupidu. Sinna kutsuvad M ja E. Jõuan sinna takso ning koos B ja viimase majandusajakirjanikust sõbra N-ga. Seal ateljees on OK. DJ ja kahekümneaastased trendikad noored fotograafid, kohalikud kontseptualistid ning ebamäärasema identiteediga inimesed. Osasid tean, enamusi mitte. Annan ühe kahest ülejäänud raamatust noorele sümpaatsele tüdrukule, kelle puhul tuleb välja, et ma tean ta töid. Ateljee ammendub mõne aja pärast ning minu tungival soovil läheme Püssirohukeldrisse -- ma ei maini praegu, mis põhjusel ma sinna minna tahan. Seal on pilet, B läheb märkamatult sisse, aga N-i, kes sama üritab, viskab venelasest turvamees välja. N on solvunud. Edasi tuleb Zavood, kus näen A-d, lauljannat ja teoloogi, kes saab südamliku pühendusega teise raamatu.
Siis sõidame taksoga N-i talusse 37 km kaugusel Tartust. N-i naine on vihane, et N ei jõudnud sel õhtul temaga teatrisse, vaid B-ga minu presentatsioonile. Ta ei lase N-i sisse, mille peale mina virisen, et külm ja uni on ja et mina ei taha kütmata saunas magada. Lisaks on mehhanisseeritud lambalaut. B heidab mulle ette vähest kohanemisvõimet. Lõpuks läheb nii, et N karjub tükk aega õues ja siis purustab köögi akna. Ja me ei ööbigi lambaalaudas, vaid ikkagi toas. Lapsed arutavad hommikul, kas päkapikud jätsid selle pärast tulemata.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar