Stripibaar

Nojah. Mingil ajal oli vaja A ruumist välja saada. Mina olin eelkõige mures oma värske kipsvormi pärast ja tema ülejäänud käitumisega purjus peaga juba kümme aastat (ühine magistratuur!) harjunud. Ta räägib, et teeb minust midagi...Kunstimuuseumi direktori või midagi taolist; tema tekst on segane, aga üldiselt naljakas ja kohati asjade olemust tabav.
A purjusolekus ei puudu eneseiroonia, aga seda peab tunnistama, et tüütuks see mingi hetk läheb ja et naisi kipub ta ahistama. Viimasega said need välismaa naised hakkama vastavalt oma enesekindlusele ja temperamendile. Ja kultuuritaustale. Ameeriklanna võttis A ülevoolavad komplimendid vastu naeratades ja sõbralikult nagu debütant ballil -- aga kui tihti sa kuuledki, et oled nagu kreeka jumalanna. Aga käratas ka, et teda ei puudutata ja oli siis jälle sõbralik edasi. Juut-- tõsi küll, mitte välismaa naine, oli viril ja irooniline. Soomlannad naersid vaikselt -- kuni asi neid eriti isiklikult ei puudutanud.
Olin teises ruumis ja ajasin K-ga juttu, kui tuli teine ameeriklanna, hädise olekuga. "Su sõber kiusab A-d! Järsku sina saad ta kuidagi sealt minema..." A kõikus ümber arvuti taga istuva hapu näoga soomlanna ja korrutas, et selle perse on selle tüdruku kohta liiga seksikas. "Sinu sõber rikub peo ära...", virises E. A oli talle natuke varem teatanud: "Heil Hitler, E!", samuti valinud Youtube`ist saksa sõdurilaule ning omaette saluteerinud. Ja öelnud E tüdruksõbrale inglise keeles, et see on seksikas ja näe kui hästi tal läks -- leidis endale välismaa mehe-- mehe New Yorgist...
Ei, tõepoolest, oli aeg A enda ja K-ga kaasa viia. Lisasin E-le, et see on nüüd ka tema uus naaber ja lisaks sellele minu vana sõber.
Statoili juures üritasin taksot tellida. Nagu arvata võis, ei olnud A sellest huvitatud. Lisaks hakkas ta kaineks saama ja tundus üsna nukker. "Lähme Stiletto stripibaari!" Ta oli enne rääkinud, et käib seal aegajalt ja et tema sõber ja ülemus, sakslane, ei taha kunagi kaasa tulla. Ei taha maksta, kooner...

Noh, selles stripibaaris võis näha üsna hirmsat inimese ekspluateerimist inimese poolt. Tänaval maja ees seisev vananevat Mefistot meenutav uksehoidja kasseeris meilt 150 krooni nina pealt ning juhatas siis selle Harju tänava maja kolmandale korrusele. A nägi välja tavaline, K oli korralikult riides, aga mina kandsin suvekleiti ja pitsretuuse, millega olin just kipsi valanud.
Me olime ainsad kliendid. A-d tervitasid striptiisitarid: "Sa oled tagasi!" Meie käest küsiti, mida juua tahame. A soovis Red Bulli, K siidrit ja mina Coca Lighti jää ja sidruniga. Meie lauda tuli noor kaunitar. "Saame tuttavaks! Mina olen Anu. Kas te olete esimest korda sellises kohas?" Tahtsin just vastata, et viis aastat tagasi otsisin tööd ja kandideerisin striptiisiklubi manageri kohale ( Ma pääsesin vestlusvooru ja sealt edasi mitte, aga enne seda tehti mulle ülesandeks vaadata nende klubi kogu programmi ühel õhtul ja seda siis analüüsida), kui saabus järgmine neiu. Kes pakkus A-le "privaati". "Kui palju see on?" -- "600 krooni minut" -- "Paneme 1000 täis!"
"Kas sa midagi juua soovid? Kohvi?". Neiu vastas, et ta ei joo kohvi. "Õlut?" Neiu ütles tehtult tagasihoidlikult, et sellest ta samuti ei hooli, aga shampust ju võiks... "Kui palju see maksab?" -- "Ah, kes seda kõike meeles pidada jõuab!"
A kadus koos kahe striptiisitariga ning meie K-ga jäime üksi. Märkasin laual hinnakirja . Seal olid järgmised pakkumised : kommikarp 500 krooni, Moet& Chandon 2500 krooni. Dom Perignon 4500. Taamal vaidles A baaridaamiga : "Aga võtaks väikese pudeli!" Oli ilmselge, millest jutt käib.
Mõtlesin, kas võiks paluda neil muusika kinni panna või seda vahetada ja kui palju see üks käeliigutus maksta võiks. Samas tuli keset ruumi oleva posti juurest paar pahvakut suitsu ja ümber posti hakkas väänlema päevitunud kehaga blondiin. Tema ilme oli seda tehes täpselt niisama tuim ja tülpinud kui stripiklubi töötajatel, kuhu kunagi manageriks kandideerisin. Tüdruk tuli meie laua juurde ning hööritas tagumikku meie poole. Mõtlesin, et peaaegu ainus raha, mis mul on, on arvel ja mitte käekotis ning et see on pealegi täpne summa, mille pean varsti trükikotta kataloogi eest ära maksma. Lisaks polnud mul mingit tuju sellele tüdrukule sajalist pükste vahele toppida. Ta ei mõjunud mulle kuidagiviisi ja kõrvalruumis tehti minu vana sõpra rahast lagedaks. Mõtlesin, et vähem kui 12 tunni pärast kohtun feministidega, kes võibolla korraldavad meil suure rahvusvahelise konverentsi. "Meie sõber tuleb kohe tagasi, tule siis!", vabandasin tüdruku ees ning see suundus teise laua poole. Vahepeal olid klubisse juurde tulnud keskealine mees ning noor naine, paarina.
A-l läks aega. Kui ta tagasi tuli, küsisin, kas katsuda võib. "See oleneb su nahaalsuse astmest... Natuke võib." Ta tundus väsinud ja kurb.
Sinna ta meist maha jäi, keeldudes otsustavalt ära tulemast. "Ta läheb tavaliselt ise ära ", lohutas baaridaam. Kell oli pool kolm öösel, see urgas lahti veel kolm ja pool tundi. Tundsin kerget õudust, mõeldes kõigile neile "privaatidele" ja shampanjapudelitele, mis ähvardavalt õhus hõljusid, ohustades just sel päeval A arvele saabunud puhkuserahasid (ta tuli ainult korraks Konteinerisse enda poolt kuu aega tagasi lõhutud ukseklaasi üle mõõtma,kaasas kaks lahjat alkohoolset jooki -- sest, nagu ta ütles, võlgu tema ei jää ja puhkuserahad kanti üle 29ndal). Ja A läbisaamist oma naisega. Kes on kahe väikse lapsega kodus. Kellel ei ole väga palju raha. A töötab kahel kohal, üks neist majahoidja oma; varem isegi kolmel korraga. Paha oli olla. Ma kujutasin ette, kuidas A ütleb : "Võlgu mina ei jää!" -- ja maksab ükskõik missuguse arve.
"Sellest tuleb vist karmavõlg", ütlesin K-le, kui trepist alla läksime. "Jah -- kohe!".
"Kuule, ärme jätame teda siia, ma ütlen, et tulgu meiega kaasa ja et ta võib sinu jalgade juures magada!" -- "Ma ei tule, mul on piinlik. Mine sina!". K tormas tagasi ja tuli siis sama targalt, ainult et nukramalt trepist alla.
"Ta ütleb, et tema on mees ja tema on seal, kus ta on. Ta ütleb, et katsuda meid niikuinii ei saa."