22.-23. juuli

Ma ei jõua enam öösel koju ning täna ostsin endale Kristiine keskusest uue pidzhaama ning viisin kleidi, millega vahepeal kipsi valasin, keemilisse puhastusse. Ööbin juudi toas. Juut ise on Vilniuses kunstnike reality show`s.
Kips. Silikoon.
Lisaks helistas vana klient, kes tahtis peale kolme aastat taas minu juures orjaseisust kogeda. Ma käskisin tal tulla siia koristama ning hoiatasin, et on ka teisi inimesi. Käskisin pornopoest maski osta. Ja ehituspoest silikooni. Akvaariumisilikooni. Ja osta veel tänase Ekspressi. Ja Coca-Cola Lighti. Ori tegigi seda kõike, tõsi küll, kümne-viieteist tuubi silikooni asemel sain kõigest kaks. Ta helistas mulle ja kurtis, et kallis on ja et tema ei saa seda endale lubada. Ja et ta peab mõtlema, kas seda kõike täna teha või mitte... See oli sisuliselt väljapressimine. Aga mis teha -- helistasin tagasi ja ütlesin, et toogu niipalju kui võimalik. Parem varblane pihus...
Ta tahtis olla alasti ning koerakaelarihmaga. Ta koristas ära ülemise galerii ja ühisateljee, pesi ka põrandat ning ma ei lubanud tal poole pealt, pärast paari-kolme tundi lahkuda. Ta tegi head tööd.
Vahepeal käisid alasti koristavast orjast mööda soomlannad, kellest üks teeb majalistest fotoseeriat -- sellist üsna tüüpilist palju-toredaid-inimesi-zhanri kuuluvat. Inimesed oma kultuuritehase ateljeedes tööd tegemas. Mind pildistas ta eesti kunstiklassika hulka kuuluvalt pronksskulptuurilt silikoonvormi võtmas, jalas võrksukad ja punased tikkkontsaga kingad ning taustaks alasti mees harjaga, koerarihm kaelas. Lisaks veel umbes viis inimest, kellest keegi eriti teist nägu ei teinud. Ori omakorda küsis: "Ma loodan, et ma kedagi väga ei shokeerinud?"
Kui viimane oli lahkunud, küsis omakorda E: "Kas see koeralõhn käib vanaga kaasas või?" Et kas perverdid, kes koerarihm kaelas, alasti teiste inimeste ateljeedes koristamas käivad, ostavad pornopoest vastavat märja koera lõhna meenutavat parfüümi... Pidin talle pettumuse valmistama -- see ootamatu aroom tuleb hoopis K pooleldi krunditud lõuendist.