17.-19.juuli

Sünnipäev.
Ma teen hommikust saadik catering`ining kuna see tekitab mõningaid pingeid ("Kas ma olen piisavalt hea?"), joon hommikust saadik kokteile, mille tegemise on A vahepeal suurepäraselt ära õppinud. K aitab.

Järgmisel päeval olen üsna väsinud, ilmselgelt võimetu midagi asjalikku tegema, sünnipäevapaiga koristamine välja arvatud (seal on tohutu kogus täispuhutud kummikindaid -- kellele see lapsik idee pähe tuli, ei tea; kummikindaid kasutasin maasikamargariitade tegemisel, vahetades neid iga kokteili järel nagu võtaksin mitmelt inimeselt järjest verd -- sest maasikalögast kleepuvad käed oleksid vastikud). A ja grusiin, keda olen korduvalt Tsurabi asemel Dzohhariks kutsunud, aitavad. Grusiin on järjekordne varjupaigatotleja/dissitentlik luuletaja, aga tema läheb Rootsis. R kommentaar, kes tema ja E-ga eelmisel õhtul baaridesse edasi läks: "Väga tore mees, aga tahab kogu aeg poliitikast rääkida. Ühe teema inimene."
On imeilus ilm ja tekib spontaanne mõte minna Pärnusse üritusi vaatama ja ennast tuulutama. Teengi seda.
Vaatan Z etendust, kuhu tulevad ka kaks inimest, kellega olen räiges tülis -- ja mitte ainult mina. Mul pole elus olnud palju tutvusi, mille lõppedes üksteisele isegi tere ei öelda. Veider situatsiooni -- lähen korra majja sisse, ning mu selja tagant kostab kõps-kõps-kõps. Vaatan üle õla tagasi ning näen silmanurgast tütarlast, kelle elu moto tundub olevat : stand by your man. Manan näole ilme, et tegu on võhivõõraga -- ja täpselt sama teeb tema.
Näen paljusid tuttavaid ja saaksin tasuta ooperisse, aga sinna ma ei jõuagi, kahjuks.
Ööd olen M juures, kuna oma Pärnu korteri võtmeid ei jõua ma mineku spontaansuse tõttu kätte saada, kus on ka B ja K. K räägib hommikul kella viieni hüsteeriliselt naljakaid lugusid piirivalvurite elust. Rock`n`roll, tõepoolest. K on oma karjääri selles sõjaväelise taustaga organisatsioonis lõpetanud, kuna ta sai ülikooli sisse ning temas on tunda inimese vabanemist, kes on mingi institutsiooniga lõpparve teinud. Ühtlasi on kadunud ka igasugune lojaalsus.
Hommikul hakkan M ja B-ga randa minema, kui saan kõne noorelt emokirjanikult (kaosamaagia asjatundja), kellele pean honorari ära maksma. Olen juba peaaegu rannas ning ära ostnud kahesajakroonise päikesekreemi -- kõige kallima, mida seal välilettidel müüakse. Lisaks olen M-lt laenanud pikkade käistega valge pluusi ja hõlmikseeliku -- asja point on end mitte ära põletada. B ja M lähevad ees naisteplaazhile ära ja mina ootan emot. Rand tundub juba päris karm. Palav. Tohutult inimesi. Varju ei ole kusagil. Kell on 12. Ma ei tea, et on nii selle suve kuumarekord kui mitme aasta inimesterekord Pärnu rannas.
Ma kannan sünnipäevast selga jäänud väikest musta õhtukleiti.
Emo saabub, aga Rannahoone pangaautomaat on rikkis. Jalutame kesklinna, kuhu jäängi. Rannaskäik piirdus sisuliselt päevituskreemi ostmisega -- umbes nagu J, kelle eluviiside muutmise katsed seisnesid apteegis sadade dollarite eest organismipuhastavate kapslite ja lahustuvate vetikajookide ostmises. Natuke kahju on, et ujuma ei saanud -- aga milleks siis Kalevi ujula ehitatud on.
Emo ütleb muu hulgas, et olen materialistlik inimene. Teda huvitab vaimne areng ja ta ei suuda kollektiivis töötada. Emo on armas. Ta on minust kümme aastat noorem.
Kui bussiga Tallinna poole sõidan, hakkab umbes tee esimesel kolmandikul paduvihm ja äike.
Käin M-ga Sõpruses filmi homoaktivistist vaatamas. Peategelane, ameerika juut, tuletab mulle oma kõnemaneerilt ühte teist sellist meelde, kes, tõsi küll, gay ei ole. Ilus moralistlik lugu, õpetliku lõpuga. Kui su elu eesmärk on LA linnavolikokku saada, et oma veendumusi propageerida ning sa selle eesmärgi viimaks saavutad ja sa korraldad oma peaaegu et sõbra sealt vallandamise, kuna tema on oma padukonservatiivsete vaadetega äkki gaysõbralikuks muutunud linnavalitsuses absoluutses vähemuses -- võibolla ei tasu siis niiväga imestada, kui see tüüp nii sinu kui linnapea maha laseb. What goes around, comes around. Mul õnnestub karjatust tagasi hoida, kui peategelast esimene kuul tabab.