Päikesepaiste jälle

Ootan R-i, kellega leppisime kokku, et kohtume pärastlõunal, mitte päris hommikul. Tema päevaplaani tundes -- mitte enne kahte. Suure tõenäosusega umbes kell neli. Ma ei julge nimelt üksi positiivi valada.
Vahepeal olen kirjutanud ja meile vahetanud ja lugenud üheksakümendate mentaliteedi taasünnist isnpireerituna Mihkel Muti "Rahvusvahelist meest", mille sain Tartust 35 krooni eest.
Ja saanud vist päris olulistest asjadest aru -- kaasaarvatud oma elukutsevalik. Kui sa ikka oled sealsamas Raja tänava ateljees üles kasvanud ja su vanemate sõbrad on kõik oma elu loomingulises tipus olevad inimesed, kes iga päev tulevad oma ateljeesse tööle ja vahepeal su vanemate juurde kohvi jooma ja kõigil neil on tööd, mille eest makstakse hästi ja nad võivad teha, mida nad tahavad... (Olid küll väiksed kipsist Leninid skulptorite ateljeedes, mida ma oleksin väga tahtnud oma nukkudele monumendiks, aga ma ei julgenud küsida -- ma teadsin, et mind naeruvääristataks ja öeldaks, et venelaste propaganda ohver. Nagu siis, kui ma Brezhnevi surmast kuuldes nutma hakkasin -- paar kuud varem oli surnud mu vanaisa.)
Ja üheksakümnendate alguses, kui ma läksin keskkooli kunstiklassi ning laste kunstikooli Jüri Palmi kursusele, oli kogu see maailmakord koos sellise elulaadiga olemast lakanud liiga vähe aega tagasi, et keegi oleks uskunud, et selline pööre on lõplik. Ma teadsin, et kui ma hästi joonistama õpin ja Kunstiakadeemiasse sisse saan, läheb mul väga hästi. Täpselt nii, kuidas peabki minema. Ülejäänud alternatiivid polnud päris tõsiseltvõetavad: OK, reklaam ja semiootika olid äärmiselt trendikad, aga mitte nii huvitavad kui kunst ning filosoofia õppimisele mõtlevad kõik hilispuberteetikud. Ma tegingi seda ühe aasta.

Lisaks tuleb ateljeeruume vaatama rezhissöör, kes saatis täna ennelõunal kell pool kaksteist mulle sõnumi : "Olen jätkuvalt huvitatud. Praegu paraku jumala täis nagu siga. Ehk vaataks õhtul kella kuue paiku?"
Soundtrack : nostalgiline. Pink Floyd. "Shine on you crazy diamond" ja "Wish you were here."