Tartu vana kool

Olen jälle Tartus. Kohtun K-ga. Lisaks A, M ja M-iga. Viimased kaks on omavahel tülis ning seetõttu on kohtumised nendega üksteisele järgnevad.
Olen ka kunstiteemalisel konverentsil kui ajakirjanik.
Konverents on OK, üllatavalt hästi korraldatud, on moderaator, kes vaatab, et kõik kokku üleaja ei läheks. Ma kahtlustan, et moderaator on näitleja. Põhienergia läheb tal kohaliku kuulsa kunstniku, hambutu vihase vanamehe talitsemisele. See võtab esimest korda sõna pärast seda, kui oma ettekande on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli rektor. "Aga öelge, mis siis oleks saanud, kui kooli nimeks oleks saanud 15 aastat tagasi Pallas?", esitab vanamees retoorilise küsimuse. "See on jesuiitlik küsimus", pareerib rektor. "Siis oleks koolist saanud midagi muud". Vanamees jätkab mõttekäiguga, et kujutav kunst on nagu meditsiin, mis tegeleb inimesega. Rakenduskunst on midagi muud". "See oli tore vabariik meil kakskümmend aastat...", jõuab vanamees veel öelda, enne kui ta sel konverentsil esimest korda katkestatakse.
Mõne aja pärast sekkub vanamees, kohalik kuulus kunstnik, publiku hulgast uuesti.
"Vaadake, Van Gogh müüs elu jooksul ühe pildi! Siin Tartus on auväärsed kunstnikud, kes elavad minimalistlikult... On kunstnikud, kellele kuuluvad kuulsus ja au ning kunstnikud, kes saavad raha..." Minus tõstab pead uuriv ajakirjanik, kultuurilehe korrespondent. "Aga kumba leeri te ise kuulute?" Moderaator tõstab keelavalt käed. On aeg programmiga edasi liikuda. ""Tule siia, räägime!" sisistab vanamees ja viipab mu poole kutsuvalt käega. Või siis raputab rusikat -- ma pole selles päris kindel. Mu vastas istuv Lõuna-Eesti edukas kommertsmaalija irvitab.
Peale kohaliku kunstimuuseumi esinadaja ettekannet röögib vanamees: "Minu käest pole Tartu Kunstimuuseum viisteist aastat mitte ühtegi tööd ostnud! Aga Miliuselt on ostetud vähemalt miljoni eest!" Tema viimane lause sel üritusel on lausa barrikaadidele kutsuv: "Tartu Kunstimuuseum tuleb muuta Tartu Kunstimuuseumiks!"
Ja kohaliku kultuurkapitali esindaja ettekandest tuleb välja, et vanamehele on antud viimase nelja aasta jooksul kaks kohalikku suurt preemiat. Nii raha kui au ja kuulsust. Ja mulle seletab konverentsi korraldaja natuke vabandavalt, et vanamees oli täna veel üsna heas tujus.