ISIKLIK / VERI JA AU

VERI JA AU



1.

Oli 2005. aasta kevad ja ma tundsin ennast väga halvasti.



Ma olin tagasi tulnud Uus-Meremaalt, kus olin olnud kuus nädalat külaslisstaari staatuses , teinud koos oma koostööpartneriga kaks väga edukat näitust ja invasiooni kohalikku meediasse. Ma oli saanud enam-vähem üle hirmust avalike esinemiste ees, pidades loenguid oma kunstist, niiöelda artist talke ehk kohtumisi publikuga. Ma tundsin end esmakordelt elus iseseisva inimesena need kuus nädalat, elades viimased kolm nädalat ihuüksi äärelinna kolme magamistoaga majas ja teenides ise raha. Ma olin üsna õnnelik, lisaks paradiislik kliima ja eksootilise olendi, Ida-Euroopa rahvusvahelise kunstniku roll. Ma poleks kellelegi tunnistanud, et tundsin nii mõnigi öö selles üksildases kohas, öösiti täiesti tühjas ülikoolilinnas parkimisplatsi servas asuvas puumajas surmahirmu, kuulasin maja naksumist, mingeid loomi katusel liikumas ja võpatasin iga heli peale poolunest üles. Mind häirisid troopilise arhitektuuriga kaasaskäivad maast laeni klaasaknad ja - lükanduksed; see kuidas puude oksad vastu neid koputasid; teadasaamine, et Uus-Meremaal on levinuim kuritegu öösiti majadesse sissemurdmine ja sealsamas nähtud film Mansoni "perekonnast".

Igal juhul oli nüüd see kõik selja taha jäetud, teisele poole maakera, väiksele saarele vastandlike aastaaegade ja osooniaukudega, kuhu ma vist elus tagasi ei jõua. Sinna jäi ka inimene , kes , väga võimalik, oleks natuke teise situatsioonis, natuke parema õnne ja ajastuse juures, olnud mu saatus ja elu armastus, nagu naisteajakirja artiklis. Ebaõnn tähendas temavanust, varastes neljakümnendates abikaasat ja kahte armast last. Abikaasa käele oli tätoveeritud sinine lind, mis mulle senitundmatu ebausu järgi pidi tooma õnne. Bluebird of happiness, öeldi seal. Tõepoolest, tal polnud õrna aimugi, et midagi oleks ta Uus-Meremaa täiuslikku pereidülli ohustanud. Mina keskendusin sellele, et mitte Marcust endale liiga lähedale lasta, et hoida distantsi ja päästa oma hing. Mis mul vist siiski päriselt ei õnnestunud, nagu mulle pärast kaht nädalat kodusolekut tundus.

Sest tagasi Eestis, saabus varsti loogiline ja etteaimatav masendus, identiteedikriis, rahulolematus ja rahutus.

Ma tundsin end kohutavalt ja mu süda valutas pidevalt, ja mul oli tunne, et tegu pole mitte füüsilise südame või vereringega.

Korra läksin Marcusega voodisse seal Uus-Meremaal , pool aastat pärast Eestis olnud põgusat afääri. Mis oli jätnud mu südame terveks, aga seda suure vaeva ja energiakulu tulemusena. Me olime koos lastega automatkal ja ööbisime pisikese Maoori küla motellis. Mäletan, et samas voodis magas sügavat und Marcuse viieaastane tütar, nagu väike haldjas. Mäletan, et ta kinnitas, et lapsi on küll raske magama panna, aga nad ei ärka midagi nii kergesti.... Kogu situatsioon tundus mulle päästmatult jube ja ma kaotasin sõna otseses mõttes teadvuse. Marcus oli mu peale hommikul väga solvunud ja vihane.

Ma mõtlesin, oli see nüüd nii hirmus... väike blond tüdruk ju magas tõesti.

Järgmiseks õhtuks jõudsime ikka koos lastega järgmisse idüllilisse Uus- Meremaa sadamalinna ja surfiparadiisi. Mäletan linna nime, Raglan, nagu kaheksakümnendatel moes olnud varrukalõige raglaan, mis arvatavasti ongi nimetatud mõne Vana Maailma kolkalinna järgi, mille uusasukad nostalgiast Uude Maailma kaasa võtsid. Seal olid sadamas kivitrepid, mida mööda võis sügavasse vette ujuma astuda. Ja imeilus vana park, kus jalutasid Uus-Meremaa pensionärid. Seal pargis tegi Marcus ettepaneku jääda veel üheks ööks , üürida motellis toa. Ma palusin ta pojal visata kulli ja kirja, inglise keeles oli see kuidagi teisiti. Kohaliku kopika ühel pool oli kiivilind ja teisel Inglise kuninganna profiil. Tuli kiri, kull, kuninganna või kiivi, seda ma ei mäleta, aga igal juhul otsustati minu eest ära, et peame sealt lahkuma. Öösel tõusis poisil palavik.

Ma hoidsin neid lapsi seal Aucklandis, kui Marcus oma naist välja tahtis viia. Tegin neile süüa, vannitasin, õigemini viisin dushshi alla, lubasin üleval olla ainult kella kaheksani, vaatasin, et nad omavahel tülli ei läheks. Mulle see omamoodi meeldis. Igal juhul eelistasin m lastega tegelemist üksinda oma äärelinnamajas olemisele.

Ma viiisin nad isegi Aucklandi loomaaeda, kus suslikute territooriumi alla olid ehitatud käigud inimestele ja suslikute kunststepi sisse olid paigutatud klaaskuplid. Aeg-ajalt ilmus sinna mõne jaapani turisti pea ja fotoaparaadi välgusähvatus.

Söötsime lastega loomaaia tiigis elavaid uskumatult suuri orazhe kuldkalasid, küpsiste, popkorni ja friikartulitega, kuni üks vanadaam, kelle lapselapsele olin süüdimatult "kalatoitu" vette viskamiseks pakkunud, meiega riidlema hakkas. Et tema on kunagi loomaaias töötanud ja nii ikka ei tohi. Naljakas, need paksud pärani suudega kalad sogases tiigivees ei tundunud üldsegi tõsiseltvõetavate loomaaiaeksponaatidena. Ja ma tõsiselt loodan, et need uskumatus koguses sisseahmitud

friikartulid ega popkorn ei tapnud ühtegi kuldkala...

Marcuse poeg peeldis mulle: seitse aastat vana, oli temas hästi palju kindlust, rahu ja ta tundus mulle juba selles noores eas üsna tark. Ta oli päriselt ja spontaanselt hea ja eetiline, vaatas sulle sügavalt silma sisse, kui sinuga rääkis ja meie kohalik koostööpartner , 32-aastane lillelapselik alternativmuusikastaar ja kunstnik, märkis,et kui Jesse ütles meile "Head reisi ! " või "Have fun!", siis mõtles ta seda täiesti tõsiselt. Ma arvan, et 10-20 aasta pärast on Jesse midagi vapustavat.

See oli naljakas reis. Ekskurss teistsugusesse, üsna turvalisse ja heakodanlikku maailma. Sain aimu, milline võib olla su elu, kui sa oled võõramaalane väga noores heaoluriigis, mis pole veel üle saanud süütundest põliselanike ees ega ka, samal ajal, alaväärsuskompleksist ja vihast Briti emamaa suhtes. Sain väikse ekskursi kodanlike hüvede maailma: positsioon, töökoht ülikooli juures, isegi põgusa sissevaate perekonnaellu, mis vist kõrvaltvaatajale paistis täiuslik. Maja oma kätega haritud aias, vaade linnale, kodused õhtusöögid sõprade ringile. Kerge klatsh ja kohalike kuraatorite ja kunstifunktsionärid kirumine. Soojad ööd ja kokteilid Aucklandi sadamapiirkonnas. Kallid, kanged ja Ameerika presidentide järgi nimetatud: meile palun kaks Nixonit, üks Roosevelt ja üks JFK...

Pangalaen ja kõrged maksud, korras teed ja mitte keegi, tõepoolest mitte keegi ei visanud prügi maha. Neil oli seal inimeste harimisega kolmkümmend aastat vaeva nähtud, korraldades kõikvõimalikke hoia-oma-kodumaa-puhas- tüüpi kampaaniaid.Visates kord autoaknast välja virsikukivi, tundsin endal reisikaaslaste vihaseid pilke.

Koju tagasi jõudes tundsin end mõne aja jooksul kurva ja äraeksinuna. Alati. kui sa lähed kuhugi ära ja kui su argielu kodus tundub ebarahuldav, tekib ju lootus, et kui sa reisil palju läbi elad ja tuled toime hoopis teistsugustes tingimustes, võttes vastu uusi väljakutseid , ootab sind kodus preemia. Sina oled muutunud ja sinu tavapärane keskkond peaks nagu vastu tulema, pakkuma uusi väljakutseid, uusi võimalusi, uusi inimesi. Ja milline pettumus see on, kui tagasi jõudes, pärast esmase eufooria möödumist , avastad, et kõik on sama. Asjad , mis sind enne äraminekut piinasid, on jätkuvalt kohal. Ja olles vahepeal näinud ja kogenud midagi muud, tunduvad vanad lahendamata probleemid veel palju kordi hullemad.

On ju see iga palveränduri lootus: muutes end ise, tuleb maailm sulle järele ja vastab sulle.

Ja milline pettumus, kui avastad, et maailm on täiesti samaks jäänud, et sina oled talle täiesti ükskõik.

Ma arvan, et sellepärast inimesed usuvadki Jumalat --- privileegi eest tunda end olulisena, isikuna, kelle hinge saatuse pärast kaklevad maised ja taevased jõud, hea ja kuri, taevas ja põrgu.

Mitte miski muu ei paku sellist egotrippi; arvan,et oopium on usu kohta väga leigelt öeldud.Mulle aga tundub, et me ei ole kuigi olulised. Ja see pakub mulle tegelikult rohkem lohutust kui pakuks tunne, et olen suurte jõudude võitlustanner. Viimane variant, usk kui selline, tundub mulle kunstlik õnn, kunstlik lohutus. Ma ei hakka ju heroiini süstima, kuigi olen usaldusväärsetest allikatest kuulnud, et see pakub meeldivamaid elamusi, mis sellel maailmal pakkuda. Oopium, tõepoolest.

2.

Pool aastat varem, 2004. aasta sügisel olin end tundnud umbes sama ebakindla, õnnetu , üksiku ja kogu oma isiksuses kahtlevana. Ma ei leidnud endale rakendust ja vihkasin oma koostööpartnerit, kellel, tuleb tunnistada, olid kohati väga vastikud ja hoolimatud maneerid. Siis leidsin väljapääsu, pakkudes end ajutiseks kasutamiseks Eesti tuntud radikaalsele kunstirühmitusele, soovides nende meditsiini-teemalistes etendustes halastajaõe rolli. Idee fixe, mis oli mul olnud juba paar kuud.

Tegelikult tahtsin näha toimivat institutsiooni seestpoolt, kõrvaltvaatajast statisti rollis, olla mittekeegi ja näha sellevõrra rohkem....omamoodi kunstialane tööstusspionaazh.Sündmustest ettejõudes, ma õppisin loomulikult palju, jõudsin oluliste järeldusteni rühmituse kui sellise ja strateegiate kohta.

Leidsin palju paralleele eduka bändi ja eduka kunstigrupi teadlikult skandaalse käitumise vahel. Ma olin ju tuuril koos Sex Pistolsi või Ramonesiga... Aga nagu arvata võis , ajasid Johnny Rotten ja Sid Vicious mul juhtme kokku.

Nad ütlesid, et võtavad mind oma Berliini-reisile kaasa, kui õpin ära veenist vere võtmise. Mida ma tegin, sõites Tartu kiirabisse tutvuse kaudu organiseeritud kiirkursustele, kaasas tuttavad vabatahtlikud, niiöelda patsiendid. Kes talusid minu alguses värisevate kätega veenikanüüli panemist, ühele neist kuus tükki korraga . Kui esimest korda nägin soonest purskavat tumepunast verd, tahtsin karjatada, aga hoidsin end tagasi. Kuidagi kohatu tundus, olin ju oma enesepakkumiskirjas rühmituse liidrile kinnitanud, et verd ma ei karda. Mis oli sulaselge vale.

Aga tulevikku ennustav vale -- nüüd tunduvad avatud veenid mulle lihtsalt ilusad, mitte enam instinktiivselt hirmsad.

Kui ma kunagi tõesti oma eluga mitte midagi peale ei oska hakata, võiksin minna meditsioonikooli ja siis Indiasse lapsi vakstineerima. Selline illusioon vähemalt.

Berliin oli kohutav ja ülev. Ma käitusin arvatavasti üsna halvasti, jõin liiga palju Eestist kaasavõetud viina ja pruukisin ülearu suud, ja tundsin end paranoilisemana kui kunagi varem elus. Ma kahetsesin nii paljut korraga oma minevikust ja vihkasin ennast südamest. Ma tundusin endale inetu ja samas olin füüsilisele ilule vastuvõtlikum kui eales varem. Ma olin kunstirühmituse liikmetesse vist kollektiivselt ja anonüümselt kergelt armunud, pea igaühte neist, soost sõltumata, ja võrreldes enda armetu eksistentsiga tundusid nad mulle väga targad, läbinägelikud ja kirgastunud, hoopis teises dimensioonis kui ma ise. Omaenda kahes kunstirühmituses kahtlesin ma tõsiselt. Enda ja kaaslaste võimes produtseerida pidevalt toimivat tegevuskunsti, selles kahtlesin veel eriti. Lisaks oli üks neist rühmitustest selleks hetkeks sisuliselt eksisteerimast lakanud, millest arusaamine oli värskelt mu südame murdnud . Ma olin üsna õnnetu ja reisi lõpuks needsin mööda linna käies oma sündimise päeva, nagu muhameedlased ütlevad. Päriselt ja täiesti siiralt.

Viimase päeva performance`i ajaks olin omadega täiesti läbi. Mäletan, et olin käinud tunde üksi mööda linna ja palvetanud, et tuleks mingisugune lahendus, rahu, kergendus.Kasvõi surm ülemaailmse tuumakatasroofi näol, mis tundus mulle eriti efektne ja kindel variant.Ma tahtsin , et kogu maailm sureks koos minuga, nagu vanad inimesed , kes ootavad apokalüpsist ja viimset kohtupäeva. Mu oma vanaema polnud mingi erand.

Kuni lõpuks sel üdini õnnetul novembrilõpu päeval Berliinis mu palvetele vastati. Korraga sain aru, et ma ei pea olema meeleheitel, ka siis kui mitu asja mulle korraga talumatut muret valmistavad. Et see, kas ma kogu objektiivselt võttes näruse olukorra juures õnnetu olen, on mu enda vaba valik. Et inimene võib igas olukorras ise otsustada , kuidas end tunneb, ka surm ei saa olla ülesaamatult hirmus, kui sul on hingerahu. Triviaalne, aga tõsi .Kõik see, mida Kunstiakadeemia magistratuuris zen-budismi loengutes väike tige lombakas vanamees oli rääkinud, see kõik oli tõeks osutunud. Ma olin kirgastunud, naljakas küll. Mäletan suurt sooja rahu; tunnet , et liigun koos väga suure, objektiivselt õiges suunas liikuva jõuga ja et kõik, mis juhtub, on ainult paratamatu ja õige. Ma mäletan , et olin sel hetkel täiuslikult õnnelik, ja et tegelikult ei olnud sel hetkel olemas asja nagu mu isiklikud probleemid. Ma olin osa suurest ja kiirgavast maailmast, kus asjad on nagu nad on ja keegi ei mõista kohut ja kõik on veel võimalik; igasugune muutus selles maailmas ja teistes.

Ma mäletan, et sellest hetkest, kuni galeriini jalutasin, oli hallidele tänavatele ja hallile valgusele lisandunud pehme kuldne kuma . Kõndisin, tundes, et käes on üks haruldasi täieliku kohaloleku hetkesid. Muidugi olin ka mina liiga palju filme vaadanud : Das Himmel Über Berlin, Far Away , So Close. Ka need olid tõsi.

Ootamatust, viimase hetke kirgastumisest hoolimata õnnestus mul performance`i ajaks, harjumatus olukorras ja poolvõõraste inimestega koos tegutsedes, täielikku paanikasse sattuda. Mu käed ja jalad värisesid , ma ei tajunud enam aega ning tundsin, et kaotan kohe teadvuse. Et käes on minu elu hirmsaim hetk: mu põrgu ja puhastustuli, mille olen vägagi ära teeninud.Kole kulminatsioon, mille poole olin oma sõgeduses juba tükk aege triivinud, pime eesootava katastroofi suhtes. Et ma rikun kohe ära midagi suurt ja olulist, vastutan selle eest täielikult ja kõik vihkavad mind selle eest täie õigusega. Et ma olen eelneva nädala jooksul kohtunud kõigi oma isiklike deemonitega ja neile kõigile järjest alla jäänud. Et ma olen üleüldse ümbritsetud deemonitest, kes näevad mind läbi ja mõistavad kohut mu mineviku pattude üle.

Paanikas küsisin ühelt rühmituse liikmelt, natuke kurja ingli välimusega noormehelt, mida ma pean tegema. Mitu korda. Mis oli loomulikult viga. Ta üles vaikselt, et peaksin ootama ja inimestele veeni kanüüle panema ükshaaval ja aeglaselt, vahet pidades. Millega alustasin. Katsuge verd võtta ingellikult olevuselt, kellel , nagu mulle siis tundus, oli jalustrabav, jumalik, ebamaine välimus. Blondid lokid, kreeka skulptuuri nägu, rockstaari keha , iseloomulik suujoon ja tumedad silmaalused. Ta oli tundunud mulle vapustav kogu selle nädala aja, ma kartsin teda ja tundsin tema juuresolekul end vääritumana ja ebakindlamana kui kunagi muidu. Mulle tundus, et tema naeratusest läheb ruum valgemaks.Rühmituse kunstiteemalistel nõupidamistel , kuhu mind kutsuti, üritasin tema poole mitte liiga silmatorkavalt vaadata ja igal juhul olid mul tema füüsilisest kohalolekust tingitud keskendumisraskused.

Mulle tundus, et tal on käes relv; automaat, millega ta võib mu iga hetk sõelapõhjaks lasta, olenevalt oma hetke tujust ja heatahtlikkuse astmest. Ja tema heatahtlikkuses ma seal oma paranoias ja ebakindluses just veendunud ei olnud.

Ühesõnaga, inglile või deemonile on äärmiselt raske veeni kanüüli saada. Kes tahaks vigastada ebamaist olevust? See tundub üdini vale, nagu lõhkuda midagi väga hinnalist , kalli antiikeseme näiteks.Või haruldase lille.

Ma tegin seda siiski . Kolmandal katsel sain vere kätte.

Haavatud ingel ronis redeli otsa, ja sirutas oma kanüüliga käe põrandal oleva roostes vanni kohale. Ta nahk oli kuldne ja ta veenist südamelöökide taktis alla voolav veri kraplakpunane. Hiljem fotodel nägi ta välja nagu märter või ristilt maha võetav Kristus.

Järgmise inimese , armsa kahekümneaastase puhul läks protseduur veel kohmakamalt. Torkasin tal suure käesoone läbi ,nii et veri voolas suure muhuna naha alla, enne kui lõpuks teises kohas kanüüli enam-vähem sisse sain. Ma tundsin end kohutavalt, pidasin vahet, nagu ingel mulle nõu andnud oli.. .et saada jõhkralt sõimata rühmituse liidrilt, kes kogu üritust filmis. Tema ütles, et tempo on vale ja lõpetagu ma asi kohe ära. Ma olin veendunud, et mu elu on täiesti asjata elatud, et ma olen petnud absoluutselt kogu maailma ootusi enda isiku suhtes, kaasa arvatud mu sünni hetkel ametisse astunud kaitseinglit, ja et ma peaksin end kohe tapma. Panin kolmandale inimesele kanüüli, seekord ilma igasuguse desinfitseerimiseta ja räpasel laual, ja lahkusin publiku sekka ,needes taaskord oma sündimise hetke.

Pool tundi hiljem , pärast rühmituse performance`isse sujuvalt sulandatud, algselt mu enda kunstigrupi piimapritsimisaktsiooni, seisin mahajäetud tehase viienda korruse rõdul , vaatasin kuidas Eesti kunstnik laseb kubemest ilutulestikurakette ja olin absoluutses, kristallselges veendumuses, et ainus õige tegu oleks sealt rõdult alla hüpata. Ja viivitamatult. Et see tegu ei päästaks enam pärast eelnenud fiaskot mu au ega eneseväärikust, küll aga lõpetaks talumatu valu ja süütunde.

Mäletan, et millalgi veel seal tehase küsisin ingellikult noormehelt, kas ta vihkab mind. Ta raputas oma blonde lokke, naeratas, ruum lõi veel korraks valgeks (temaga sel nädalal kaasaskäiv eriefekt ainult minu silmadele) ja ütles, et ma peaksin rohkem harjutama improvisatsioonilisi situatsioone. Miski ei oleks võinud olla rohkem tõsi. Inglid ütlevadki ainult õigeid asju.

Kolm nädalat järjest pärast seda reisi, pärast viimasel hetkel välja mõeldud toimivat näituseideed, tundsin end tõeliselt hästi. Rahulikuna, ilusana (sest Berliini närvipinge ja viinajoomise tulemusena olin paar kilo alla võtnud), enesekindlana, valmis täiesti uuteks väljakutseteks.Täiesti uuteks. Mis, paraku küll, jäid tulemata.

Pärast Uus-Meremaalt tagasijõudmist nägin seda noormeest uuesti. Seda jalustrabava füüsilise ilu laetud relva tal enam kaasas ei olnud. Ta oli kena ja armas, aga täiesti tavaline. Ei tuletanud meelde ei kreeka skulptuure, klassikalisi rockstaare , ingleid , deemoneid ega muid üleloomulikke olendeid, kes elavad surelike eest nende unistusi.

Ma sain aru, et olin kogenud midagi harvaesinevat ja ilusat , mille eest tasub tänulikkust tunda. Seda ei juhtu ju iga päev, et mõni situatsioon ja inimene koosmõjus panevad su sõna otseses mõttes värisema ja hämardavad teadvust. Võimalik, et seda juhtub vaid loetud korrad elus.

Igal juhul tõstavad sellised kogemused lati intensiivsete elamuste suhtes tohutult kõrgele, mis teeb edasise elu jälle natuke raskemaks.

Sa lihtsalt vajad uut doosi. Iga järgmine kord kangemat ja rohkem, pole midagi parata.

Igal juhul on mul kusagil alles Berliinis selle etenduse juures kasutatud helesinine meditsiiniline lina, mis on kaetud otsekui roostepuruga. Pulbriks kuivanud inimveri. Omamoodi reliikvia. Nagu ka paar kanüüli mu meigikohvris.

Ja jälg minu alateadvuses ja füüsilises mälus. Pingelistel hetkedel hakkavad mul nüüd käed värisema.Ja iga selline moment viib mind korraks tagasi sinna räpasesse tehasesse Ida-Berliinis, seisma meditsiiniliste instrumentidega kaetud laua taha, silmsidemesse mu isikliku deemoni maise kehastusega. Jumal, ta oli nii ilus ja nii hirmus.