Töö ja lõbu

Kaks näitlikku päeva.

Üleeile lõikasin koos K-ga oma uue relakaga plastvormide ääri. Vahepeal hoidsin mina vorme paigal ja K lõikas, sest mulle tundus, et ma sellist tööriista kardan. Et ketaslõikur on ohtlik või nii. See hirm maksis kätte plasti ja eriti klaasvõrgu puru näkku lendamise näol, mis tekitas lööbe. Olin niisiis sunnitud relakaga lõikamise ära õppima, sest ise lõigates lendas kirjeldatud tolmpeen puru hoopis K suunas, kellel see ei tekitanud mitte mingisugust reaktsiooni. Siis katsin lööbe professionaalse kosmeetikaga (teatrisarja kuuluv jumestuskreem) ning läksime Kunstihoone avamisele. Jäime tund aega hiljaks. V ja L purjetasid ülikõrgetel kontsadel mööda Kunstihoonet, käevangus lahutamatust aksessuaarist homoseksuaalne noormees. Ja käitusid täpselt nii halvasti, nagu peavad seda tegema noor efektne kunstnik, kelle tööd on esimest korda suurel ülevaatenäitusel ning tema sõbranna, kes on eelmise enamiku tööde fotograaf.
V-l olid jalas kõige kõrgemad platvormid, mida olen eales näinud ning L sekundeeris sellele vastupandamatu kombinatsiooniga fuck me-stilettodest, mustadest sääristest ja lilladest sukkadest. Viimased, tõsi küll, olid mõne aja pärast juba katki. Tundsin, et olen vana ja korralik -- ja seda mitte halvas mõttes -- kandes halli hõbedaste vaevumärgatavate triipudega hõlmikkleiti (hiljutine leid ühe vanalinna itaalia butiigi allahindluselt) ja püütoninahast saapaid. Pean tunnistama, et mulle väga meeldivad suurte näituste avamised. Eeldusel, et mul on seal tööd väljas. Ja eeldusel, et ma ise olen nendega rahul. Põhjus on muidugi ülimalt lihtne -- kellele ei meeldiks komplimendid, millega parimal juhul kaasnevad ettepanekud, millest ei saa keelduda, näha vanu tuttavaid-sõpru-koolikaaslaseid ja korraks peomeeleolu saada.
Kuna noor räppar pidi meile peast võetava kordusvormi modelliks tulemise sel päeval üles ütlema --tal on nimelt tugev nohu -- läksime edasi jooma. K, I ja mina. Algul suuremas seltskonnas Kukus ja siis kolmekesi Buen Provechosse.
Eile läksime K-ga uuesti Raja tänavale, kus lõikasime veel ning panime kokku oma vorme, arutasime uusi plaane ning võtsime osa R-i (noor paljutõotav skulptor) sünnipäevast. Tsiteerides K-d: inspireeriv ja töine õhkkond nagu laboris. Saunapidu oli nõukaaegses luksussaunas (muuhulgas kaks kerist) ning eriti muljetavaldav on fakt, et uks sinna läheb otse kateedriruumist.
Ja täna hommikul ärkasime mõlemad sealsamas dushshiruumis madratsil, avastasime, et plastist liitekohad pole veel ära kuivanud, teipisime ülejäänud plastikjäsemed kokku ja mina läksin poole kaheteistkümneks Kunstihoonesse V fotode segamini läinud allkirju ümber vahetama. Ja vaatasin lõpuks ka näituse ära.