Guru (toimetatud-täiendatud)

Hommikusöök sektis pärast riitust varahommikuses metsas. Viimasel olid omad hetked ja väga ilus tähendus.
On puust maja ja pikk laud ja Guru istub laua otsas. Tema ees on lill ja küünal ja kauss, kuhu õpilased paremaid palasid panevad. Lapsed näiteks kummikomme (mida nad küll vargsi, kui täiskasvanud ei näe, tagasi võtavad.) Tean seda, sest eelmisel õhtul, kui all köögis kohaliku raamatukogu , õigemini -riiuli, raamatuid lugesin, möllasid köögis ka kolm last. Sest üleval vaadati Guru ja tema õpilaste India-reisi videot. Ja nagu on ilmselge, pole võõraste inimeste reisimälestused just ülearu huvitavad. Esimest poolt küll vaatasin. Aga raamat, mille leidsin, oli suurejoonelisim paranoiateooria, millest olen kuulnud. David Icke. "Maatriksi lapsed." Tuleb välja, et maailma juhivad illuminaadid, salajane vennaskond nagu kurjad vabamüürlased. Taotlevad maailmavõimu ja ühisraha. Euro ja EU on selles kõigest esimene samm. Need on rikkad ja mõjuvõimsad suguvõsad, kelle liikmed on läbi aastatuhandete maailma valitsenud. Palju vallaslapsi, keda nad soosivad. Hitler oli näiteks parun Rotschildi abieluväline poeg, kelle juures tema ema teenijannaks oli. Bill Clinton on aga Rockefeller. Nende ja teiste suguvõsade vereliinid ulatuvad läbi euroopa kuningakodade ja aadlike tagasi vanade egiptlaste, rooma senaatorite (kellest üks mõtles välja Jeesus Kristuse ning kirjutas mitu evangeeliumit, ikka selleks, et inimesi orjastada), muistsete babüloonlasteni. Ja nende kaudu dinosaurusteni välja. Need julmad, salakavalad ja kurjad olendid on oma viimased omadused pärinudki roomajatelt. Icke nimetab neid reptiloidideks. Illuminaadid aga ohverdavad salamahti inimesi, ka lapsi, kasutavad veel viimaseid ära ja joovad laste verd. Neil on salajased doonoremad, kes sünnitavad illuminaatide kliinikutes lapsi, kes kuhugi kirja ei lähe. Icke väidab konkreetselt, et lapseohverdus-verejoomisriitustel on osalenud näiteks Al Gore.
Lisaks veel tavapärasem aspartaami-fluoriidi-vaktsiinide-paranoia.
Eat your heart out, Jüri Lina!
Aga tagasi hommikusöögilauda. Lisaks on Guru jalge ees kummuli kaks naist, indiapärases riietuses, nagu siin kombeks. Üks kummalgi pool Gurut. "Kes teie olete?", küsib Guru (umbes 45-aastane habemega mees) ühelt neist mõõdetud, dotseerival toonil.Ta räägibki nii -- ja kõik ülejäänud kuulavad hardunult. "Olen Annika (nimi muudetud, nagu ka ülejäänutel)". "Teate, Annika, te peate olema oma raevukuses õiglane." Kõrval istub äraseletatud näoga kena välimusega umbes 40-aastane mees rahvuslikus kampsunis. "Sul on vedanud. Sul ei ole konti. Sul ei ole iseloomu", kuuleb see ning vaatab Gurut nüüd veelgi äraseletatuma näoga ning klaasistunud pilgul. On pühalik vaikus. "Pille, mul on tunne, et sa peaksid käima trampides. See oleks sulle olemuslik." Pille, noor naine, üritab vastu vaielda, aga mitte eriti ning jääb loomulikult Gurule alla. Ning trambib siis demonstratiivselt jalgu. "Ei, mitte nii kõvasti!". See oli vist mõlemapoolne naljatamine -- aga kindlasti mitte puhas nali.Urmas, kahekümnendates noormees, kuuleb , et tema tunneb end koguaeg süüdi. "Tõstan selle tassi, oled süüdi, tõstan taldriku, tunned end süüdi!" Urmas noogutab mõtlikult, vaadates enda ette. Mulle tundub, aga võibolla ma eksin, et sellel, kes on sattunud Guru tähendamissõnade sihtmärgiks, on veidi piinlik, teised aga salamahti naudivad olukorda. Või olen ma lihtsalt rikutud. Mart kuuleb, et tema tahab olla hea ning ootab teiste kiitust. Teiste arvamusel on Mardi jaoks suur tähtsus. Aga mitte see ei ole oluline, nagu me kõik teame. Mardil, kes on teiste arvamuses nii taunimisväärselt kinni, on kahtlemata eriti ebamugav. Minul on ka. Tunnen, et peopesad kohvikruusi ümber tõmbuvad higiseks. Vaatan kramplikult aknast välja. Guruga katsun silmkontakti vältida.
Aga me puutume veel kokku. Esikus, kuhu olen vargsi köögist põgenenud. Guru asutab end minekule. "Aitäh!", ütlen talle. Olen ju viibinud tema sektis. "Õppida on palju veel!", tuleb vastus.