Väike maailm* (täiendatud)

Üleeile ma jõudsin varahommikust saadik kestnud reisilt, mis algas sel päeval Austria mägikuurortist Bad Gleichenberg läbi Grazi, Viini ja Riia, vanematekoju. Andsin üle kingitused, millest tähtsaimad olid nunnakloostri aiast salamahti korjatud kiivipõõsa oksad koos viljadega. Mu emale maalimiseks. Veel kingitusi: kohalik spetsialiteet, musta värvi kõrvitsaseemneõli. Mitmeid spetsiifilisi toiduaineid -- mu isale ja A-le. Roosast metalsest portselanist väike aiapäkapikk K-le. Austria kirsiviin teistele K-s. See on seotud kerge, iseenesest põhjendamatu süütundega, et sümpoosiumile kutsujad maksid kõik mu kulud kinni ja lisaks veel ettekande eest väikest honorari. See on harjumatu ning tekitab kerget hingelist segadust.Ma tunnen ennast ... kuidagi millekski kohustatuna. Ma kasutan olukorda, viia kurssi end isetekkeliste institutsioonide ajalooga, artist run space`ide, kurssi ning kuulan kõiki ettekandeid. Millele aitab kaasa fakt, et enamuse ajast, kui Grazis olen, sajab paduvihma. Totaalselt. Ja ka see, et otsustan üritusest kultuurilehte artikli kirjutada. Mu trajektoor Grazis on nunnaklooster, kus elan - Shaumbad, kus sümpoosium toimub. 20 minutit jala keskväljakult, aga õnnetuseks ei asu see värske iseseisev institutsioon mitte eriti huvitavas linnaosas. Vaid sellises piirkonnas, kus on valdavalt hulgilaod ning algav traditsiooniliselt ebahuvitav uuslinnaosa. Selle seitsmekümendatest pärit madalalaelise büroohoone teeb seestpoolt huvitavaks hulk seinasuuruseid peegleid, mis ruumi tugevalt moonutavad. Ürituse ning maja perenaine on saavutanud diili kohaliku kunstihoonega -- sealsetest näitustest ülejäänud asjad jäävad neile. Kui korraldaja palub neil osalejatel, kellele ta pole ärasõidupiletid ostnud mitte kohe pärast ürituse lõppu, vaid järgmisel-ülejärgmisel viimased ööd ateljeedes veeta, valin magamiskohaks ühe installatsiooni, mis kujutab endast baldahhiinvoodit, mille lagi on samuti peeglist.
Üks kohalik kunstnik kutsub mind oma varsti avatavasse residentuuri -- sinnasamasse Bad Gleichenbergi, kuurortisse ja tervisevetesse juba Austria-Ungari keisririigi ajal. Ma olen kohe nõus, mis tähendab, et linna, kus ma olen kolm ja pool päeva veetnud, ma näinudki. Uus tuttav viib mu küll kohaliku kunstihoone juurde ning ütleb, et tuleb tunni pärast mulle järele, et siis maale sõita. Kohalik kunstihoone osutub huvitava arhitektuuriga uueks majaks vanalinna serval, kus on hetkel avatud üks üsnagi tavaline fotonäitus ja mille poes müüakse kitsh-aiapäkapikke.
Tagasituleku õhtul otsustan, et hakkan oma senise elu suurimat aruannet tegema. Hommikul otsin kokku tshekid ning võtan need siia, K-sse kaasa.
Ostan uue kalkulaatori, tshekkide rühmitamiseks läbipaistvaid kaasi, kaks markerit. Ja äkilsest eskapismitungist pataka naisteajakirju. Loen need kahe ja poole tunniga põhjalikult läbi ja hakkan siis oma meilboksist algset eelarvet otsima. Seda pole. Vahepeal alustan artikli kirjutamist. Õhtul joon koos teistega kirsiviina -- koos E, M, T ja korraks koos austerlasega.
Järgmisel päeval, see on täna, helistan fondi, mis mulle raha andis ning nad saadavad mulle skaneeritud eelarve. Avastan ka, et see polegi nii keeruline ja detailne, kui kogu aeg arvanud olin. Mulle tundub, et nagu mulle seni näis, mu pea kohal olnud must pilv hakkab selginema. Samas on homme algamas Riia-reis, mis kestab viis päeva ja tshekkide kokkuarvutamine ei tundu hetkel teema olevat. Ma tegelen kõige muuga, õigemini eriti millegagi -- kirjutan artikli lõpuni, loen natuke MA memuaare, mis ma oma emale tema palvel ostsin ja räägin T-ga mingitest minevikku jäänud konfliktsituatsioonidest erinevate inimestega -- asjadest, mis tuleks tegelikult rahule jätta. Või mine sa tea. Igal juhul kerib see jutuajamine korralikult ära -- hakkab tunduma, et hetkel on ka tekkinud keeruline konfliktsituatsioon seoses paari inimesega. Ilmneb, et see vist nii ei ole ikkagi. Mulle tuleb meelde mu teismeliseea lemmikraamat "Ohtlikud suhted" -- üks vähestest 18. sajandist kirjandusajalukku jäänud teoseid. Kiriromaan intriigidest.
Ja tassin koos teistega installatsiooni tükke veoautosse, mis selle Riiga viib. Mul on korraks tunne, et ma hakkan haigeks jääma, nagu E juba jäi -- isegi nii dramaatiliselt, et ta jätab Riiga tulemata. See osutub psühhosomaatikaks.
Rohkem ei viitsi.

* Mind täitsa huvitab, kas keegi saab sellest vihjest aru.