Kodus

Saun oli loomulikult success.
Festival ise suur -- lisaks selle öö üritustele olid kümned ajutised näitused Riia kesklinna tühjaks jäänud poepindadel. Noorem põlvkond, põhiliselt video ja installatsioon, aga ka konteptuaalne supiköök ning taaskasutatud riiete disainerpood. Mulle tundub isegi, et nägin seda kõike piisavalt, et kasvõi kusagile kirjutada.
Ja ma avastasin just, et pole viimase rohkem kui kahe nädala jooksul olnud kodus rohkem kui kaks ööd ja terve päeva. Augusti viimasel päeval sõitsin Tartusse ning kui sealt kolm päeva hiljem Tallinna jõudsin, otse sauna mahavõtmisele eelnevale peole, avastasin, et mu lennuk ei lähe mitte ühe päeva pärast, vaid loetud arvu tundide pärast varahommikul. Sealt tagasi, oli ülejärgmisel päeval Riiga sõit. Ja siin ma nüüd olen. Ma arvan, et kasutan võimalust, minna koos A-ga nüüd maale.
Avastasin ka, et mul on aastaid järjest olnud just sel aastaajal seletamatult, kuid südantlõhestavlt kurb olla. Mitte loomulikult püsivalt, vaid pigem hooti. Üsna ühemõtteline eksistentsiaalne masendus. Ja et see on äkki seotud sellega, et suvi lõpeb ära. Et äkki see täpselt nii lihtne ongi.