Arvamusliider my ass

Teel tagasi Tallinna helistas ühe lehe arvamustoimetaja. Et nad tahaksid, et ma neile artikli kirjutaksin. Avaldaksin arvamust millegi kohta. Aga mille? Ta pakkus välja kaks teemat, mille peale oli minuga seoses mõelnud. Teema number üks: omamoodi järg mõni nädal tagasi ilmunud arvamusloole, et töötus olevat Eestis mehe nägu. Ja et mina kirjutagu omamoodi positiivse programmina uutest, pehmetest mehelikest väärtustest."Nagu Skandinaavias neid juba viisteist aastat tagasi promoti?" -- "Just!" Et kui töötuna kodus oled, ei pea ainult telekat vaatama ja õlut jooma. Sel ajal kui naine tööl on ja raha teenib. Vaid on olemas alternatiiv. Pehmed, aga siiski mehelikud väärtused.
Ma tundsin, et mul pole selle kohta mitte midagi öelda. Kust mina tean, mida keskmine töötuks jäänud eesti mees teeb. Ma ei tunne neid. Vist. Mina ei tea, mida nad teevad. Oma külas, alevikus või Lasnamäel. Tehku mida tahavad.
Arvamustoimetaja pakkus teise teema: "Naistevahetuse" uus hooaeg. Meediakriitiline artikkel sellest, miks ei ole saadet "Meestevahetus". Mõtlesin, et kust mina tean. Ma pole seda "Naistevahetustki" näinud. Ma pole pool aastat sisuliselt telekat vaadanud. Või siis olen -- aga mitte üle kahe korra ning see teine kord oli üleeile Lätis.
Jäi nii, et toimetaja helistab tagasi. Ma ei pea tingimata esinema kui feminist, ütles ta... Ja et mina vahepeal mõtlen. Seda ma tegin -- ning ei suutnud mõista, kuidas see on võimalik, et mul pole kogu Eestimaa rahvale mitte midagi öelda. Ma veedan tunde, rääkides inimestega. Inimestega nagu mu isa, A, T, K, I, I, M, I, T ja kes kõik veel. Mul on tunne, et mul on neile midagi öelda. Ja vastupidi ka. Kuskohast see tuleb, et ma näen ainult totaalset tühjust, kui mul palutakse kirjutada üleriigilisse lehte arvamusartikkel. Ja mulle tundub, et mu elu on liiga spetsiifiline, et selle põhjal mingisugunegi arvamusartikkel produtseerida. Et need probleemid, millega ma tegelen, on küll kõige laiemas mõttes universaalsed, kuid lähtepunktid, millelt oma üksikult-üldisele järeldusi tegema hakkama peaksin, ei ole just sellised, mis igale koduperenaisele ja sektretäritibile, töötule ehitajale ning müügiagendile tuttavad ette tuleksid -- erinevalt "Naistevahetusest". Et mulle pole juba üheksa kuud tulnud pähe ühtegi arvamusartikli teemat, mille baasil oma üldistusi kogu maailma kohta teha. Sest see kõne on omataoliste hulgas kolmas. Esimene tuli jaanuaris. Sellestsamas lehest, ainult et teine toimetaja. Siis varsti tuli teine leht. Ma lükkasin lugusid kaks korda edasi ja nii see soiku jäigi. Ja nüüd ma olen jälle samas punktis tagasi.

OK, teemad, millest ma olen inimestega viimase kuu aja jooksul palju rääkinud:
-- rahvuslik identiteet (eriti pärast feministlikku workshoppi)
Sellel teemal on palju alateemasid, kaasaarvatud rassism, Euroopa tulevik, lätlased (viimase nädala jooksul aktuaalseks muutunud teema), juudid, venelased, austerlased ja nende natsiteema (see sõltub ka alati välismaa kunstnikest, kes parasjagu residentuuris on)...

-- raha
Kahtlemata oleks vale strateegiline võte kirjutada praegusel ajal üks artikkel küsimusetõstatamisega, mille kuradi pärast olen mina ainus inimene, kellele tema erialase töö eest ei maksta.
-- eetikaküsimused kunsti ja ürituste korraldamisega seoses (see on selline meeldivalt chill, mitte kuigi teravaid vaidlusi või erimeelsusi põhjustav valdkond -- kujutan ette, et oleks tüütu koostööd teha inimestega, kellega selles asjas oleksid suured erimeelsused)
-- muusika (olen järjest enam veendunud selles, et tegu on absoluutselt ülehinnatud ja ületähtsustatud valdkonnaga)