Minu arvamuslugu tänasest EPL-ist (29.09. 2009)

Smells Like Teen Spirit*

Sandra Jõgeva

kunstnik, kunstiruumi Art Container koordinaator

Ajal, kus eelkõige kultuur on väga paljudest oma toetusallikatest ilma jäänud ja majandus elab läbi langusaegu, tekib praegu tohutult juurde kõikvõimalikke loomelinnakuid, kultuuriruume ja alternatiivseid seltsimajasid. Mõnevõrra üllatav, kas pole. Vastavatud Rotermanni loovala ja Baltika Loomeinkubaator, samuti hiljuti alustanud Telliskivi Loomelinnak, Uue Maailma seltsimaja, kultuuriruum EAST Pikal tänaval, Tartu Kultuuritehas, Sänna mõis. Rääkimata Kultuurikatlast ja viieaastase staažiga Kultuuritehas Polymerist – olen kindel, et mu nimekiri ei ole täielik.

Eriti on selline tegevus Tallinnas ja Eesti suuremates linnades -- aga mitte ainult -- hoogustunud viimase poole aasta jooksul. Kui väidetavalt läheb meil kõigil halvemini kui kunagi varem.

Läti on Eestist ees nii majanduslanguse kui mõnes muus asja poolest ning Riia kesklinnas olidki septembri keskel suure festivali Balta Nakts alaprojekti Survival Kit raames avatud ajutised kunstigaleriid südalinna tänavatasandi äripindadel. Pankrotti läinud butiikides, ilusalongides ja isegi kasiinos tegutsesid kümned kaasaegse kunsti galeriid, kontseptuaalne supiköök, taaskasutatud riiete disainerpood ning erialaste raamatute müük. Vähemalt kaks-kolm korda sama palju oli samadel tänavatel lihtsalt tühje poeruume. Tavapärane mudel, et kunstnikud kolivad sisse linna halvamainelisematel äärealadel asuvatesse lagunevatesse tööstushoonetesse ning tegutsevad seal seni, kuni majaomanikust kinnisvaraarendaja parema diili leiab, oli asendunud millegi muuga. Võiks isegi öelda, et lausa vastupidise mudeliga. Chanel ja Armani kaovad parimast kohast linnas, jätavad järele tühja maa ning kunstigaleriid tulevad asemele.

Ilmselgelt pole asjad nii lihtsad, et majanduslikult rasketel ja igas mõttes ebakindlatel aegadel hoiavad inimesed rohkem kokku, ühendavad jõud ja hoolivad millestki muust kui koheselt tulevast ja materiaalselt mõõdetavast kasust. Ega ka nii lihtne, et kui poeomanikul kedagi butiiki pidama leida ei ole, laseb ta sisse noored kunstnikud, kellel varem polnud võimalik kesklinna klaasakendega ruumides oma loomingut näidata. Neil pole kunagi olnud palju raha, küll aga palju ellujäämis-ja tegutsemiskogemusi ilma töötasuta ning sisuliselt nulleelarvega. Mingisugune evolutsiooniline eelis antud olukorras, kui nii võib öelda. Kui kauaks nad sinna jäävad ning mis üleüldse edasi saab, seda ei tea loomulikult keegi.

Tundub, et keerulistel aegadel on majandusliku ja kultuurilise kapitali omavahelised suhted ning transformeerumised ühest teiseks ebaselgemad ja raskemini määratletavamad kui muidu. See, mida teha on kasulik ja mida mitte, ei ole enam nii lihtne. Olen minagi veetnud ühe õhtu seltskonnas, kus tippärimehed tundusid olevat halvasti varjatud paanikas ning õhus oli ehedat hirmu tuleviku ees. „Te ei kujuta ette, mis toimub praegu panganduses!“, kordas mõjuvõimas pankur. See juhtus umbes kolmveerand aastat tagasi ja ma mäletan väga hästi oma tollast mõtet: äkki olen ma siiski teinud oma elus mingeid õigeid valikuid. Kogunud varandust, mida koi ei söö ja rooste ei hävita. Kui ma oleksin oma senise elu pühendanud rahateenimisele, oleksin arvatavasti pankrotis. Selliseid võimalusi, nagu selsamal tipp-pankuril, poleks mul niikuinii olnud. Olles minust umbes viisteist aastat vanem, oli ta üheksakümnendate esimesel poolel just õiges vanuses. Siis, kui kui kogu senine ühiskonnakorraldus asendus millegi uuega ja kui korraga oli õhus palju ootamatuid võimalusi ootamatutele inimestele.

Täielik restart

Olen viimasel ajal korduvalt kuulnud arvamust, et õhus on üheksakümnendate hõngu. Kui jätta kõrvale esimesena pähe tulev küüniline mõte, et retromood käibki kahekümneaastase intervalliga ja et seitsmekümnendatel ihaleti viiekümnendate aastate moodi ja muusikat, kaheksakümnendatel omakorda kuuekümnendaid, üheksakümnendatel seitsmekümnendaid ja viimati kaheksakümnendaid. Ja et viimane kümnend on nüüdseks juba rohkem kui lõpusirgel ja käes on viimane aeg leida endale uued inspiratsiooniallikad.

Ei, üheksakümnendad tähendab hetkel midagi kaugelt rohkemat kui spagetiõlapaelte, Doc Martensite, reivide ning grunge peatset ja üsna vältimatut naasmist. Üheksakümnendad Eestis (ja loomulikult mitte ainult siin) -- see oli absoluutne restart. See, et vanad hierahiad ja jõuvahekorrad enam ei kehti, senised ühiskondlikud kokkulepped vaadatakse uuesti üle ja et osad neist tunnistatakse sama kehtetuks kui nüüd pensionifondi üks sammastest. Ja et mõnda aega annavad inimesed endast parima – või alternatiivselt, halvima – olles suures osas teadmatuses sellest, mis saab edasi. Ootamatutel inimestel läheb halvasti ja sama ootamatutel läheb hästi. Selline olukord on enamaltjaolt raske, kohati vihaleajav ja ebaõiglane. Aga peab tunnistama, et tulevikul, millel on justkui loor ees, on oma võlu. Küllap ootasid paljud tulevat pikka, kogu ühiskonda haaravat kinnistumisperioodi, mitte uusi murranguid, mitmete seniste saavutuste ja võitude kehtetukstunnistamist. Samas ka uusi võimalusi ootamatutele inimestele. Üsna üheksakümnendate vaimus. Smells Like Teen Spirit, nagu kõlas selle dekaadi – äärmiselt ootamatu – suurim hitt.

*USA rokkbändi Nirvana lööklaul aastast 1991.