Amatöörraamatupidaja

Ma olen paberile kleepinud ja kokku arvutanud praeguse seisuga 60 000 - 70 000 tshekki. Avastasin, et kortsus selliste triikimine pole hea mõte -- tint sulab laiali.
Nii ongi -- valin endale hommikul ilma ja tujuga sobivad riided (eile: must valge kraega kleit, kuldsed sukad, kõrge kontsaga kingad, uus roheline ruuduline mantel; täna: sama kleit, peene musta-beezhi võrguga sukad, valge läikiv jakk) ja lähen tshekke sorteerima, arvutama ja enda jaoks heaks kiitma või siis kõrvale lükkama. Loomulikult on mul oma süsteem tekkinud. Mõtlen, et kas raamatupidajatöö võib professionaalsel tasemel seda tehes rahuldust pakkuda -- et palju väikseid võite iga päev... Lood ja kontrollid süsteemi. Ma mõtlen, et järsku ei oleks ma üldse halb raamatupidaja -- kui muidugi eksperiment kuuma triikrauaga välja jätta. See kõik oleks tavaline, rutiinne tegevus, juhul kui, juhul kui... mind ei oleks ära ehmatanud lõppsumma suurus ning parasjagu tuttavatelt kuuldud jutud, et nüüd suhtutakse aruannetesse palju karmimalt kui varem.
Artikli asjus olen katsunud seda lihtsamat varianti -- väidetavalt alati easy`t meediakriitikat, läbi viia. Paraku, kui ma kodus olen ajal, kui telekas veel teoreetiliselt midagi näitab, ei tule sealt midagi huvitavat ning need saated, mida hea meelega vaataksin (Selgeltnägijate tuleproov, Naistevahetus), magan maha. Kui telekat ei vaata, siis meediakriitikat ei tee.
Viimase asemel vaatasin eile linnas näituseid ja kino. Järgneb lühihinnang neile.

1. Kunstihoone kogud Kunstihoones: suurepärane. Jõudsin ära oodata aja, mil mu kunagiste maaliõppejõudude ning nende põlvkonnakaaslaste looming tundub lahedam kui kunagi varem. Väga võimalik, et 1970ndad, 1980ndad olid eesti absoluutne maali kõrgaeg. Sorry, tüübid, kes te vanu pallaslasi või Maarit Murkat ostate. NB! Juunis nägin New Yorgis mitmeel näitusel ameerika noorte kunstnike töid, kes maalised nagu Ludmilla Siim, Miljard Kilk või Tiit Pääsuke anno 1980.
2. Heikki Leis galeriis Aatrium: väga hea. Maniakaalne iseõppinud joonistaja, kes samas valdab varju-valgust ning kompositsiooni, portreteerib kohalikke kuulsusi. Neid hommikul peegli ees juukseid harjamas, hambaid pesemas, vinne pigistamas, meikimas... Halb näituseruum, aga sel ei õnnestu tappa ülidetailsete pliiatsijoonistuste mõju.
3. Stuart Brisley Linnagaleriis: mittemidagiütlev. Väidetav briti klassik on tulnud üsnagi mütsiga lööma. Kõige hullem on läbikukkunud kindlapealeminemine.
4. Fideelia Signe Roots: nõutukstegev. Tugevalt fotoshopatud pildid meesaktidest looduses mõjuvad kaugelt päris hästi, aga lähedalt segavad ebaloomulikes poosides modellid. Vähemalt mulle ei mõju see taotluslikuna, vaid pigem sellest tulenevana, et juhuslikud modellid ei suuda kaamera olemasolu unustada. See, et kõik mehed ei tahagi edu ja karjääri ja et soorolle võib ka ümbermängida -- sõnum, mida video ja fotod edastavad, tundub liiga pedagoogiline ja otseütlev. Ja üleekspluateeritud.
5. Riho Kall ja keegi tüdruk Hobusepea galeriis: segane, laialivalguv ning igavavõitu. Alumine korrus oli tunduvalt parem kui ülemine. Video põhjal otsustades on tegu "kenade noorte inimestega". Nagu mu ema ütleks.
6. Lylian ja Katarina Meister Hop-galeriis: ei teadnud, et see seal on.
7. Nikolai Kormashov Kunstihoone galeriis: ei jaksanud minna kohe pärast Kunstihoone positiivset kultuurishokki.
8. Film Woodstockist Coca-Cola Plazas: kahjuks ei olnud see midagi säravat. On üritatud näidata tuntud sündmuse teist poolt: kuidas NYC-ilähedase väikelinna juudi motellipidajad said pururikkaks, kui nende poeg selles kohas suure hipifestivali korraldamise enda kätte võitis. Ometi on tulemus üsna tuim ja ilmselgelt on katse Woodstocki 40. aastapäeva rahaks teha läbi kukkunud.