Üks vaenlane juures

Millalgi suhteliselt ammu, võibolla kuu tagasi, aga arvatavasti juba rohkem, viisin kultuurilehte lepingu ära. J, kirjandustoimetaja, ulatas mulle enne sealt lahkumist suureformaadilise fotoalbumi. "Mulle tuli mõte. Kirjuta selle kohta arvustus!" See oli ootamatu, aga meeldiv. Kauplesin tähtaja suhteliselt kaugele, sest sel perioodil oli üsnagi palju muid asju. Ja lugesin raamatu nädala pärast läbi. See oli kallil paberil ja kõvade kaantega, aga sisu ja idee poolest läbinisti mõttetu. Korruptsioon kirjanduses par excellence, mis oli seda hämmastavam, et autor oli suhteliselt noor, peaaegu debütant. Mõtlesin, et kas kirjutada, mida ma teosest arvan (ikkagi esimene tellitud raamatuarvustus sinna lehte), saada uus vaenlane, keda ma isegi ei tunne või siis alternatiivselt olla hea, eetiline inimene ning mitte öelda midagi, kui midagi head öelda pole. Mu parem mina võitis. Toimetaja vastas mu äraütlemisele (ajavaruga enne kokkulepitud tähtaega): "Kirjuta siis millestki muust!"
Ja mulle tundus, et olen lahendanud olukorra diplomaatiliselt ja delikaatselt.
Kuni täna õhtul sain järgmise sisuga meili:

hmm, kuulsin, et sa ei tahtnud teha sirpi arvustust, et mitte järgmist vaenlast leida. põhjendus tundus mulle algul päris naljaks, aga siis leidsin su raamatud ja filmid plogi ja olen nüüd üpris traumeeritud.

et mis värk on? kunstnikud teevad kogu aeg midagi äärmiselt kahtlast ja jäledat, lasevad kristuse võtmes aadrit, põletavad märke, situvad purki jne, hmm.

aga kirjandus peab alati olema kandva narratiiviga ja söödav ja rahvale meeldima. kus on õiglus? miks on dialoog mõtetu? miks hale, kui tegelikult tegin ma kõike sedasama mida keskmine kunstnik... --- portreteerisin tüüpe, ärritasin lugejat, ütlesin midagi jne... kui isegi vorm ei eruta, mis siis üldse erutab?

hm,
k

Tõepoolest, kui isegi läikival paberil populaarsete näitlejate pildid ei eruta, peab inimesega küll midagi tõsist lahti olema.
Äkki on tegemist siiski tõsise publiku alahindamisega?

Igal juhul, rahvahariduslikus mõttes vastasin noore kirjaniku meilile natuke pikemalt (see on: kirjutasin natuke pikemalt lahti, miks ta raamat ikka nii vilets on) ja nüüd on üks vaenlane ikka kindlasti juures. Samas: mul endal ei tuleks pähegi minna tüli norima inimesega, vähemalt võõraga ning distantsilt, kes oleks kirjutanud oma blogis märkme vormis, et talle tundub see, mis ma teen, mõttetu. Ma saaks aru veel, kui ta tuleks mingil peol mulle jaurama, et mida ma ta kohta ütlesin. "Nõrk!", nagu ütleb L.
Võimalik muidugi, et kirjanduses toimub just praegu see, mis kunstis vist juba mõni aeg tagasi -- et ala piirid muutuvad piisavalt laiaks/häguseks ning hindamiskriteeriumid omakorda raskestidefineeritavaks, et kõrvalseisjatele hakkaks tunduma, et äkki on vähemalt kohati tegemist sharlatanlusega. Et ma võiks ise ka midagi sellist teha. Kirjuta sellise raamatu, maalida sellise pildi. Suur pettus. Ja võimalik, et antud kirjanik on oma ala positsiooni languse esimene pääsuke. Omamoodi negatiivne avangardist.