Noored (ja mina olen vana)

Kõigist vahepealsetest sündmustest hoolimata ei ole mul maailmale hetkel midagi rohkem tuju öelda, kui mainida, et minu viimase aja kirjanduslik elamus on
Orkuti testimonial, mille L kirjutas Vle ja mis algab sõnadega:
"Sa oled hea nagu pudel viina..."
See kummitab mul terve päeva. See on nagu mingi kultusluuletuse algus.

Ja mu käest on korduvalt küsitud, kuidas ma suudan blogida. Ja ma ise ka ei tea praegu.
Vahepeal oli marsruut Tallinn-Pärnu-Saue-Tallinn. Ja ma käisin veelkord jääaugus ujumas. Ja mõtlesin välja graafikatehnika. Ja ma olen lõplikult aru saanud, mis on vananemise point. Ja eelis ka, kusjuures. Ja olnud kunstikeskkooli koolilaste moeshow zhüriis, ja näinud, kuidas maailm on vahepeal muutunud. Ja noorus on tõepoolest hukas -- ma mõtlen neid, kelle sünniaasta algab numbrikombinatsiooniga 199.... Selle põhjal, mis "moodi" nad tegid ja mida T pärast rääkis. Ja kuidas neil ei olnud piisavalt modelle (Jumal, kuidas "meil omal ajal" -- milline au see siis oli!)ja kuidas moeetenduse vahepeal oli Eesti otsib superstaari-tüüpi laulunumber, mida esitasid blond kiisu punases kleidis ja tiba lühem ning rinnakam kiisu kirjus kleidis koos nohikliku välimusega, aga muidu kena noormehega, kelle jalad lauldes värisema kippusid ... ja kelle pärast kiisud väga halvasti näideldes kaklesid seal lava peal....
Kusjuures -- mis mul eile seal keskkoolis pähe tuli -- see elava klassiku RMi statement, et kunstniku edu tunnus on see, kui ta ümber on noored, siis --thanks, but no thanks. Mina neid (neid eilseid, ma mõtlen) ei taha ja mida vanemana ma end ette kujutan, seda vähem. Ausalt.
Fucking indigod.

Ja siis veel seda, et ostsin endale Viru keskuse allahindluselt mustast lakknahast kõrge kontsaga kauboistiilis saapad. Mida olen nende kohta kuulnud : " Shikk!" "Super!" "Kas väga rõve või superluks...", viimast Alt, kes pole neid näinudki.
Back. To. Basics.