Siit igavikku

Aurora:

C perfokas toimub suure roosast riidest kasti sees, mis on installeeritud keset galeriid sammaste vahele. Kasti keskel on ümmargune laud, asetatud otse laes oleva kaamera alla, mis näitab publikule mustvalgest telekast pilti. Roosa kasti sisse esialgu keegi ei näe. Seal oleme: K, R, L ja mina, K ja R värvitud valgeks, L ja mina mustaks. Meie vasakud käed on laual. Enne sreitame üksteist kaamera all. (See on see võte, kanda enne inimesele õli ja siis spreid, ma ei tea, et viimast peab pihustama paarikümne sentimeetri kauguselt, muidu ajab spreivool värvi maha. L-l on jalad värvimata, ainult ülakeha, mina olen üleni must, oma jalgu katan ma värviga samuti liiga lähedalt. Järgneb mürgitus, aga ainult L-l.)
Väljaspool kasti mängib must mees saksofoni, ma kohtusin eelmise õhtu peol küll ka musta gospel-lauljaga, kes tahtis meie perfokas osaleda ja kes oleks võinud laulda, käsi väristada ja "Appreciation!" teha, aga paraku ei ilmu tütarlaps kokkulepitud ajal kohale.
Siis toob V külmkapist küüliku. See jääb kaadri ja ka laua keskele, meie käte vahele. Ja siis valab V kuuma parafiini peale, nii et küülik jääb kaetuks ja tuline vedelik voolab ka meie sõrmedele, kleepides need laua külge. Kohati on see taluvuse piiril valus, samas ville ei jäta.... inimesed näevad küll äärmiselt kannatavad välja, eriti L. Siis lõikab V boksi noaga lahti, me istuma publiku silme all veel natuke aega, siis tõusevad K ja L, et L saaks voodisse heita ja K tema jalataldadele vastavalt Cnopt ja Rock N Roll tätoveerida oma uue aparaadiga. R hakkab Eesti rahvustoitu karrikartuleid tegema ja mina lähen lihtsalt dushshi alla.
Pärast peol räägin muuhulgas kohaliku juudist kriitikuga, kes väidab, et ei saanud toimuvast absoluutselt aru ning Filipiinidelt pärit naiskunstnikuga. Viimane küsib, kuidas me looma tapsime. Kui pidu on sisuliselt läbi kell kolm öösel, tellib J, galerist, takso. Kolmekesi, M ja mina ka, sõidame Hudsoni jõe äärde. Küülik on pappkastis, millega ta poest tõin, mis on täis ka parafiinitükke. Kile ümber teibitud. Pean jõeäärsetel kividel ingliskeelse matusekõne ("It was a finest represantiteve of it`s species I have ever met. It had a short but fulfilling life with a true meaning.....etc") ja viskan karbi vette. See ei lähegi põhja, vaid hulbib vooluga kaasa. M ütleb, et ookeni poole suundub see jõgi. Taustaks on Manhattani siluett, täiskuu, tulede kuma jõeveel ja kõrvalkivil amelev paarike. Mina nutan vist paarkümmend minutit järjest. Millal ma enne seda nutsin, ei mäletagi.
Siis läheme tagasi galeriise. J ostab mult ühe näitusel olnud väikse foto ja maksab rohkem, kui küsisin. Ja annab taksoraha. Hommikul vaatan, et rahakotis on oluliselt rohkem raha kui varem.
See kulub ära, sest kui olen järgmisel päeval oma asjad kokku pakkinud ning C-ga intervjuu teinud, avastan, et kell polegi üks, vaid hoopis kümme minutit kaks läbi. F ütleb, et kell neli väljuvale rahvusvahelisele lennule jõudmine on võimatu. Ometi see nii pole.
L-l on spreivärvist mürgitus, V ütleb, et kuna mina selle idee, inimesed kostüümide asemel üle värvida, seekord välja käisin, oli ta kartnud, et me ära sureme. Mulle tegelikult karmanaljad enam üldse ei meeldi. L oksendab, tal on külmavärinad ja palavikutunne koos peavaluga. Mina ei tunne midagi. Sündmustest ette rutates -- lennukis tellin Becherovkat ja punast veini ning paari tunni pärast hakkab ka mul halb. Kõik kohad valutavad, eriti intensiivselt pea ja süda on paha.

Ja nüüd olen tagasi ja mõtlen, et peaks New Yorgi loomakaitseorganisatsiooni kontaktid otsima, et neile see neetud loomapood üles anda. Muuseas -- kui mainisin kellelegi, et "meil Euroopas" koeri ei kastreerita, küsiti mult, kas olen loomaõiguste aktivist...

Kõik, mis vahepeal toimus, tundub ebareaalne.