Back to reality

Aurora

Lennujaamast lähen otse vanemate juurde, surudes taksos alla impulsi juhiga ameerikalikult lobiseda ("Hey, what s up, how you re doing!"). Mul on jänese matustelt saadud külmetus. Kui millalgi järgmise (2. sept) päeva lõuna ajal üles ärkan, on telefonis vastamata kõne. Keegi Tartust, kes on juba augustis mulle kutse saatnud. Näitusele, mis toimub novembris avatavas Tartu uues (nr 2 siis?) pilvelõhkujas, kataloog on ja rahaline auhind esimesele kohale. Teema : eesti maastik.
Mul tuleb idee, mis mulle endale tõesti meeldib. Ka A-le, kes seda täiendab ning lepime kokku Lõuna-Eesti reisi nädalavahetuseks. Jagame pooleks nii kulud kui võimaliku preemia.

Helistab naisteajakirja peatoimetaja. Artiklid nende seksieri jaoks.
Järgmisel päeval (3. sept)jõuan napilt viia oma kaks tööd Berliini suunduva auto peale. Otsin ühte oma tööd kolmveerand tundi ateljeest.
Käin linnas, kohtun H-ga. vaatan näituseid -- mitte midagi erilist. Tegelen laupäevase pildistamise ettevalmistamisega. Tänaval näen R-i, kellel on samal päeval näituse avamine. Minimalistlik, naljakas ja väga vähe inimesi. Aftekas on Levikas ja siis kommuunis.
A ostab mulle uued saapad, kuna neil, mis jalas on, tuleb tald lahti. Kingapoes saan kultuurishoki. Proovin jalga mingi nelikümmend paari, tahan midagi, mis oleks nahast, maksaks mitte väga palju üle tuhande ja võiks ka kuidagiviisi kantav olla ja miskitmoodi välja näha. Silme ette löövad NYCi valik ja hinnad ja väga valus on. Müüjale käin ma ilmselgelt närvidele, ta ütleb kohe alustuseks, et nii odava raha eest (kuni 1100!) midagi nahast on nõuda raske. Millal see juhtus, et enamvähem kenad jalanõud maksavad alates 2700-st? Silme ees hõljuvad kingad ja saapad, mis tundusid Ameerikas mõttetult kallid. 10 dollarit, 49. Nahast. Efektsed. Lõpuks leian midagi hinnapiirangu ülemisest skaalast, nahast, kantavad ja enam-vähem ilusad. Üdini neutraalsed, seda küll.

Täna tegelen näitusevideoga. Praegu. Ja Ameerika materjalide ümbervõtmisega. Kohtun I-ga.