kolmapäev, juuli 12, 2006

Aurora:
Jäin sharlatanlusega vahele. Philippe Starck tegi mulle ära. Maailma kõige ilusamal ja stiilsemal viisil.
Ja iga aus sharlatan teab, et iga tõeline professionaal tunneb ta silmapilk ära. Ja siis ei ole vaja end ohvrina tunda või süüdistada, vaid olukorraga leppida. Sest tegu on kogu maailma iroonia ja maeiteaveelmille kontsentratsiooniga. Nagu LSD-d teinud hipid ütlesid: the great cosmic joke. Ilusamaid hetki sinu elus. Sinu elu lugu -- nagu Casanova oma mälestustele pealkirjaks pani. Ja Giacomo peale mõtlesin ma nüüd küll. Ja temaga juhtus niisuguseid asju kogu aeg. Mõnikord jäi kohe vahele, mõnikord natuke hiljem. Ja elu lõpuks oli ta persona non grata kogu Euroopas. Ja ta ei olnud üks sitt sharlatan, vaid arvatavasti üks parimaid üldse. Ja professionaalne, aus sharalatan teab tegelikult väga hästi, et vahelejäämine ongi tegelikult vaid aja küsimus. Ja tänu sellele naudib ta iga hetke enne seda. Ja on selleeest kogu aja lõpmata tänulik. Ja alandlik. Ja tänu sellele võib-olla üks paremaid ja moraalsemaid inimesi üldse. Omamoodi pühak.
Ja minuga läks samamoodi. Mul oli võimalik raha teenida kõige professionaalsemas sisustusajakirjas üldse. Läks nii. Sõprussuhted. Ma pidin käima mööda sisustussalonge. Ja vahendama ajakirja lugejatele uusi ilusaid asju. Käima korra kuus läbi kõik olulisemad Tallinna sisustussalongid ning valima välja uued ilusad asjad. Iga kuu eri teema. Seekord oli teema plastmassmööbel.

Kommentaare ei ole: