Jälle

Tulin eile hilisõhtul Tartust. Ma käin seal nüüd koolis, 1-4 päeva kuus, tavaliselt 2 järjestikust, mis tähendab 7 tundi loengut või loenguid. Jaanuari lõpuni. Paar kirjalikku tööd (essee " Minu põhimõtted õpetajana"!) ja mul on käes kvalifikatsiooni tõendav paber ja natuke sotsiaalset kindlustunnet. Et ma põhimõtteliselt võiksin olla õpetaja üldhariduskoolis, kui ma seda tahaksin. Kuidagiviisi see võimalus, teoreetiliselt olemas elu lõpuni, lisab mainitud sotsiaalset kindlustunnet -- ja ma ei ole kindel, kuniks seda nii kergelt saab, seda paberit, kuna üldiselt ülikoolides läheb taoline asi magistriõppe alla ning kahte aastat pseudoteadustega tegeleda ma ei soovi. Sotsiaalse kompetentsuse arendamine -- see on mul nüüd läbitud, kuulates keskealist psühholoogi seitse tundi järjest (kohv ja tee korraldajate kulul) -- ta on essee jaoks inspireeriv, pean mainima. 'tuli tõesti ideesid pedagoogide ja moraalse põhimõttekindluse kohta -- ta andis selleks ainet läbi pisikeste fraaside. Ja miks tunneb õpetajad reeglina kohe ära? Ja miks mõjuvad enamus noori meesõpetajaid (neid oli seal vähe, loomulikult)klassikaliste nohik-friikidena? Mingid imelikud detailid stilistikas (ülipikk peen patsike nagu mu klassivennad kandsid 1988. a. paiku), üllatavalt, naljakalt mõjuv jäme hääl, ülikorpulentne figuur -- kõik see oli esindatud. Ja koolituse organiseerija, kena blondiin, mõjus klassitäie inimeste ees nagu lasteaiakasvataja või hooldushaigla õde -- ülipositiivne,natuke nunnutav, samas arvestav, et keegi teeb kusagil kohutava vea, mille likvideerimiseks ta juba ette valmistunud on.
Ööd olin oma sõbra ja tema elukaaslase juures (keda võib varsti nimetada nooreks sõbrannaks, ma arvan)ja kellele tegin tagasiteene kooli jaoks vajaliku referaadi näol. Kirjutasin inglise keeles Philippe Starckist -- irooniliselt.
Tartus aegajalt käimine on alati elu natuke paremaks muutnud -- selline meeldiv katkestus, kino on kaks korda odavam ("Ekraan") kui siin ja üleüldse...

Sain meili teel mind äärmiselt õnnelikuks tegeva ettepaneku, millest siin pikemalt ei julge, aga mis pani Tartu pooleks päevaks helgelt särama...
Ja nüüd loen lõpuni sada lehekülge noore ameerika-vene-juudi kirjaniku aasta parimaks (2002) loetud debüütromaanist "Russian Debutante`s Handbook" ja kirjutan siis artikli Kaliningradist valmis.