Tagasi ja kohe edasi

Ma olen tagasi ja kahe tunni pärast lähen Kaliningradi bussi peale. Mul on selline tunne, nagu alati pärast kaugelt tagasi tulemist -- nagu kõik see (soojus, värvilised inimesed, oimulokkidega ortodoksetest juutidest alates Bedfordi avenüü internetipunktis, kelle pärast ma alati oma lahtisel käekotil põrandal silma peal hoidsin, miilegipärast ma hästi ei usaldanud neid..., palju ilusaid riideid, nii inimeste seljas kui poodides, Chelsea avamised (palju pretensioone õhus ja palju korralikku, aga igavavaõitu figuratiivset maalikunsti ja mõned naljakad skulptuurid, kuigi, pean tunnistama, ka erakordselt palju ilusaid kleite, Upper East Side ja minu teejuht K sealsel scenel; tuppa sittuvad chiahuad J kõrgete lagedega Brooklyni korteris ja mis kõik veel, kaasa arvatud teine K, see, kes on sündinud vales kehas ja kea hooldab rikkaid vanureid nagu viis aastat tagasi, kui Niinaga seal käies tuttavaks saimeja kellel oli taas kord uus ilus eesti naine ja kellega me poole ööni veini jõime, 6. avenüü korteris, koos 95-aastase akontaktse vanatädiga, kellele K vahepeal lusikaga süüa andis : "Good Lady!", mille peale see shokoloaadipudingit mu valge pluusi peale köhis -- ja ma mõtlesin, nagu juba viis aastat tagasi, kui oli sarnane situatsioon Times Square`i äärses korteris, kus K ning nüüdseks kodumaal tagasi olev teletäht hooldasid 100-aastast näitlejannat -- et mulle meeldiks kunagi kauges tulevikus olla muldvana ja omas maailmas, elades veelkord läbi oma elu nagu mu vanaema seda oma viimase viie aasta jooksul tegi, minu eest mu enda kodus hoolitsemas võõrtöölisest pühendunud professionaalne aid -- K rääkis, kuidas kaks aastat tagasi oli vanatädi haiglas hingamisaparaatide all ning kui need eemaldati, ootasid üksteisel käest kinni hoides nii hooldajad kui tädi tütred, kas see hakkab uuesti ise hingama ja elab või ei tee seda mitte ning nad saavad suure päranduse, kuidas käiku läks esimene plaan ja kui pettunud nägudega enamus kohalviibijatest olid, kuidas tütar ütles: "Mother, if you need to go, it`s fine!" ja kuidas tema mõtles, et mutt tegi ikkagi kõigile ära...; tagasi koju minnes tuli mulle pähe, et Harlemis polegi ma veel kunagi käinud, kuigi kunagi Niinaga hakkasime jalgsi kesklinnast minema ja 60ndate tänavateni jõudes tundus meile, et suured mustad tüdrukud, kes gängides seisid, vaatavad meid kurjalt ja üldse polnud peale suurte kortermajade palju midagi ja me jooksime tagasi kesklinna viiva bussi peale -- igal juhul sõitsin ma metrooga öösel kell kolm Ida-Harlemi, aga seal oli kõik tühi ja pime ja mingid mustad pakkisid midagi autosse ja mulle tundus, et A ostetud korralik fotoaparaat on vist liiga väärtuslik, et see kaelas, hakata traditsioonilises mustade elurajaoonis varahommikust jalutuskäiku tegema ja läksin "koju" tagasi viimast korda) on veel kusagil siinsamas olemas, paralleelses maailmas. Noh, mõnes mõttes ongi. Ja nagu alati, tuli mulle isa lennujaama vastu ja viis Mustamäele, kus, nagu alati, ma mõnes mõttes oma vanematele võlga tasudes, rääkides neile kõigest, mis neile huvi võiks pakkuda. See on omamoodi rituaal. Ka salviast rääkisin, ja vananevatest California hipidest, Burning Manist, Burnisng Manist, Burning Manist ja sellest, et nagu eelmine kordki, jõudsin ma viimasel minutil lennukile ja kuidas Euroopa mind Amsterdamis vastu võttis ja kuidas sealt tuleval lennukil omakorda olid Tallinna lennujaamas vastas narkokoerad, kes paar noormeest kohe kontrolli viisid.
Siin on uskumatult külm, üks akendest on vahepeal, ma pakun, et kaks nädalat tagasi või nii, tuulega lahti läinud (Seal kogesin muuseas keeristorm Gustavi kauget mõju, mis avaldus soojas troopilises paduvihmas, mis kestis terve päeva) ja mul on tõsiselt hea meel, et mu kohver lõpuks välja ilmus, oodates mind Newarki lennujaama American Airlines kontoris, kuhu mind oli avaldust vormistama kutsutud, kus oli ka mu kõige soojem kampsun (aga ma saan 250 dollari peale tsheki NYs ostetud riiete eest)). Ja mul on ka südamest hea meel, et K soovitatud, tema lemmikkaltsukas Brooklynis Beacon`s Closet (North 11th või 10th St) mõtlesin ma küll peaaegu pool tundi, kas päris karusnahast kollane kasukas on hea mõte, 125 dollari eest. Loomulikult ta oli -- see loogika juba, et ilus kollane mõjub ühtaegu kevadiselt/varasügiseselt ja ei tekita psühholoogilisi takistusi sooje riideid selga panemast kui mõjub ootamatult pimedas külmas talves -- ja see oli seal poes üks kallimaid asju. Ma üritan nüüd aasta aega mitte üldse riideid osta -- mitte, et seda seal nii palju teinud oleksid, vaid üleüldse. Mul on küll väike lisa oma garderoobis, seda muidugi. Ja loomulikult ei suutnud ma vastu panna mutikesele, kes Bedfordi avenüü pühapäevasel tänavaturul oma viiekümendate aastate kaelakeega kaubitses.
Ja nüüd on mul ainult poolteist tundi aega ja ma pean tõesti kohvrit pakkima hakkama.