Väljasõit

"Ega sul mingit kanget rohtu ei ole?"
Seda küsib M, Tartu noorkunstnik.
"Ei, aga üks mu sõber soovitab juua kaks pudelit Sudafedi. Pseudoefedriin. Ainult nohuvastane, mitte see, mida köha puhul võetakse."
"Kust seda saada?"
"Apteegist, loomulikult."
Mõtlen, kas mainida sellesama sõbra teisi soovitusi -- sookailutee (pidi rikuma neerud), üks -kaks Xanaxit enne lahjat alkoholi, midagi oli veel... Lisaks tema rikkalikule teadmistehulgale tavapärasemast valikust.
Aga see Tartu noorkunstnik on, nii palju kui ma temaga kokku puutunud olen, ainult segast ajanud. Samas -- ma olen alati nautinud meditsiiniteemaliste populaarteaduslike teadmistega uhkeldamist.
Mulle tuleb midagi meelde. Sõbra soovitus.
"Selle kogusega võib hauda ka minna. "
"Hauda ma ei taha. Ainult kaugele ära siit!"
Lähemale astub teine noormees, keda ma ei tunne : "Mul on jope taskus üks tsüklodool!"*

See vaikne jutuajamine leiab aset Eestimaa kauges otsas asuva külalisstuudio üritusel. Tegevuskunsti work-shopi kulminatsioon ja kliimaks. Või mitte just päris. Vanem meesterahvas räägib ruuporisse pseudo-hiina keeles ja pistab seda osalejatele nina alla. Aga ainult neile. Kõik siutsuvad püüdlikult. Mõtlen, kas see on nii piinlik, kui mulle tundub, või olen ma väsinud, või peaksin ma olema üleüldiselt empaatilisem, või oli see inglaste work-shop, mida ma lähedalt kõrvalt nägin ja millest kirjutan, tegelikult samasugune, ainult et mina kollektiivse olendina nagu inimene ikka, kes ma viimasega seotud isikuid tunnen, suhtun neisse ja nende tulemusesse ülekohtuselt hästi... Külalisstuudio perenaine siutsub eriti pikalt ja innukalt. Kõik naeravad, välja arvatud paar inimest, kes säilitavad rõhutatult, demonstratiivselt baasilme. Mina ka. Baasilme niisiis.
Olen teadlikult vältinud vanema ameeriklase kõvakaanelise monograafia vaatamist -- ma ei taha tema suhtes eelarvamusi. On, nagu on. Ja sellisena, ilma taustateadmisteta... Mõttetu ja igav tundub -- tüüp naudib ilmselgelt idamaist tüüpi guru rolli, kes inimesed panne kokku taguma ja suuga sahistama paneb. Mingid orientaalse hõnguga instrumendid. Silmasidemed ja õnnetu kirju kana, kellega mingit mängu mängitakse.
E ütleb, et pulmanaljad. Nii see on. Bussi Tartusse tagasiminemiseni on veel tükk aega. Bussijuht küsib, kes on kõige tähtsam ja otsustab, millal minnakse. E ütleb, et tema on ja minnakse kohe. See trikk ebaõnnestub. Aga siis annab külalisstuudio perenaine alla ja teatab, et buss läheb viie minuti pärast. Ta on vist solvunud. Kui üks osalejatest kana kinni hoidis ja sellel jalad alt ära vajuma hakkavad, küsin, miks see lindu piinab. Külalisstuudio perenaine ütleb: "Elu koosneb paljudest faasidest ja ainult üks nendest on piinamine...." Mu kunagine õppejõud Kunstiakadeemia magistratuurist armastas öelda, et tõeline õpetaja võib oma õpilasel pea otsast ka lüüa, kui vaja. Kas just selle laiamise pärast või mingil muul põhjusel, aga mulle käib niisugune zen-egotrippamine palju rohkem närvidele kui selle läänelikum variant. Veel üks Tartu noorkunstnik saadab mulle järele mürgise märkuse, kui sealt lahkume: "Aitäh! Aitäh, et siin nii kaua vastu pidasid!"
Ja kui mul järgmisel päeval Tallinna poole sõitvas bussis süda kergelt pööritama hakkab, tuleb mulle kohe meelde üritusel pakutud seenehautis ning fakt, et seenel käis kogu see välismaalaste kamp... Meditsiinilist nõu pakkuval telefoniliinil (1220) öeldakse, et seenemürgituse tunnused avalduvad tavaliselt varem, aga kunagi ei tea ja soovitatakse erakorralise meditsiini asutusse pöörduda. Esimene arst, kes telefoniliinil vastu võtab, on igasuguste fataalsuste suhtes skeptiline, aga soovitab edaspidi külas pakutavaid metsaseeni vältida -- paljud tegevat nii. Teine arst keeldub mulle kirjeldamast, kuidas see täpselt läheb, juhul kui läks tõesti halvasti ja keegi oli metsast üles korjanud surmavalt mürgise valge või rohelise kärbseseene. Mina unustan varsti kõik ära, aga tütarlaps K käest kuulen täna, et tal oli tõsiselt paha olla ja on edaspidigi. Valud sees ja iiveldus. Veenan teda kohe Mustamäe haiglasse minema, kus tal diagnoositaksegi seenemürgitus (aga midagi väga hullu ei olevat olnud, muidu poleks ta elus)ja pannakse tilguti alla, tehakse uuringud, mille tulemusena selgub, et maks ja neerud ei ole tal kahjustatud ning antakse iiveldusevastast rohtu.
Psühhosomaatika my ass.
Lisaks osalen Tartus näitusel, teen keeltes rääkimise karaoke demonstratsiooni seal, käin loengutes, kus jään magama, vaadates õpetlikku filmi Saksamaa põhihariduskoolisüsteemi uutest väljakutsetest, külastan endise koostööpartneri ja meie ühise klassivenna näitust ning veendun järjest enam suure osa tartlaste koordineerimatuses.
Täna saan Tartu videokunstnikult meili -- ta kavatseb näituse tegemiseks saadud rahast osa Vabadussamba ehitamiseks annetada. Ta vanaisa oli nimelt metsavend.








* Guugeldasin selle asja ja näe, mis välja tuli (autor tundmatu):

Aga ega ma tsüklodooli toimeaine kohta ei tea ise ka mitte halligi. Ametlikult oli tsüklodool antidepressant ja epilepsiaravim ühes isikus. Aga kuidagi tilkus teda psühhoneuroloogiahaigla apteegist välja sellisis kogusis, et ikka arvestatav rahvamass oli mitmeid kordi nädalas uimas nii et vähe pold.

Tsüklodooli “positiivne” omadus oli see, et korralikuks laksuks piisas üsna väikesest kogusest, samas kui letaalne doos oli väga kõrge. Viis tablat tekitas juba kerge saki ja 20 tabla peale olid hallukad garanteeritud. Samas oli tihti juhtumeid, kus neiud-noormehed üritasid end tsüklodooliga ära tappa, aga 100 tablat ei hakanud isegi surnuaia värava poole veel kiskuma. Tuli kiirabi, tegi maoloputuse, siis pandi hullarisse, siis sai hullarist välja, siis võis hakata uuesti tsüklot panema:)

Ma olin üsna pikaajaline tsüklotarvitaja. Lõpetasin 90-dal aastal, sest jäin kodus umbkaifis olles emale vahele ja leidsin, et pole seda jama tarvis, vanemail ilma minutagi muresid küll. Veidi aega olin täiesti ainevaba, kui alkohol välja arvata, siis tiksusin vaikselt kanepi peale.