Kirjandus

Tulin just kirjanike suveseminarilt, kus pidasin ettekande varsti algava, minu poolt korraldatava kirjanduslike kohtumiste seeria kohta.

Jõudsin sinna reede õhtul, bussi ja rongiga. Noor tütarlaps, peakorraldaja, kellega sõbralikult juttu ajasime, mina istusin aida lävel ja tema minu vastas murul. Tüdruku taha seisis tema boyfriend, temast vanem luuletaja. Tüdruk nõjatus peaga vastu luuletaja kubemepiirkonda, vaatas üles ja kommenteeris: "Nii mõnus, m*** on peas!" ja tegi peaga hõõruvaid liigutusi. Õnneks olid mul mustad päikeseprillid ees.

Suhteliselt ebameeldivana mõjuv keskealine lavastaja haaras mu säärest: "Teil on libedad sukad! Ma tsiteerin Jesseninit..." See oli ürituse algus ja ma sain aru, et see mõte, seal üldse mitte juua, ei kõlba mitte kuhugi. Kirgastumine peab natuke ootama. Hiljem kinnitas lavastaja (juba väga purjus), et tema on budist. See on selline hea vabandus -- ta küll joob kohati nagu loom, tõmbab ringi (või vähemalt üritas -- ehk siis lõi mitmele naisele varjamatult ja labaselt külge) ja nii edasi -- aga budism tähendavadki seda, et kõike võib teha, aga mitte millestki sõltuvusse sattuda. Silmakirjalikkuse paraad.
Ja esimese õhtu küllap huvitavaim vestluspartner oli V, noorkirjanik, kergelt jõmmilik tüüp -- ja mulle meeldivad inimesed, kes olles loomingulisel alal, ei muutu ülearu intellektuaalseks ja ei salga maha oma põhilisemat loomust.Teine näide oleks tegevuskunstnik G, kah ehe jõmm, mis moodustabki tema isiksuse põhivõlu. Vähemalt on nad seda, mida on, täiesti teadlikult. V oli kunagi õppinud meditsiini ja töötanud pool aastat kiirabis. Ta rääkis enesetapjatest; naisest, kes oli endal vannis neljast kohast veenid läbi lõiganud ja kui raske oli talle veeniteed teha, kõrgelt hüppajatest : sellest, et veel enne maapinnale jõudmist on enamikul juhtudest "system shut down" ehk siis inimene on surnud juba enne maapinnale jõudmist ja lõpuks loo tüdrukust, kellele kutsuti kiirabi, kui ta parasjagu Lasnamäe üheksanda korruse aknast alla valmistus hüppama. "Kiirabiarst Lebedeva, luik, noh, suur kuuekümneaastane naine, hääl jämedam kui minul, ahelsuitsetaja... Tüdruk ütles, et ta elu on persses ja et ta hüppab alla. Lebedeva pani suitsu ette ja ütles: "No hüppa siis!" Saad aru, ta hüppaski! Üheksal juhul kümnest inimene poleks seda teinud. Oleks olnud paar head sõna...." V kinnitab, et see oli tema elu kõige rõvedam situatsioon, et kui ma tahan elu näha, ma peaks kiirabisse tööle minema, sest kunst ei ole elu. Kuidas ta intubeerimist laipade peal harjutas nagu kõik meditsiinitudengid, et mitte elava inimese hambaid puruks lüüa, kui on kaks sekundit aega, et metalltoru keelest mööda hingetorusse juhtida ja kuidas ta naiste plaazhil ütles vihasele noorele naisele: "Mida on sul mulle näidata, mida ma enne näinud ei ole? Sinusuguseid olen ma lahti lõiganud ja kokku pannud kuue ainepunkti eest."

Veel pikemaajalisi vestluspartnereid: 1.naissoost kommertskirjanik (väga meeldiv),2. kirjandustoimetaja ja 3.absoluutselt kõige fotogeenilisem Tartu meeskirjanik, noor tunnustatud sürrealistlik novellist. Ja rüüstatud välimusega, kuid südamlik ja terava keelega poetess, kes saabus üritusele koos malbe teismelise tütre ning hästi mainstreamilt mõjuva elukaaslasega, kes rääkis laiemale publikule sellest, kuidas ta perearst tal heroiinisõltuvust kahtlustab. Lugu ajendas poetessi purpurne varvas, jalgrattaõnnetuse tagajärg ja selle omaniku kommentaar, et arsti juurde ta ei lähe, seni on kõik ise ära paranenud, mõra või asi.
Minu ettekanne läks hästi, arvestades inimeste reaktsioonide ja selle järgi, kui mitmed oma kontakte andsid, et kirjandusürituste kohta infot saada. Kuigi enne seda tuli korraks tunne, et kirjutavatele inimestele rääkimine on sama, mis moderntantsijatega diskole minna.
Ja hiljem jõin natuke eetrit, mis tekitas kerge ning irdunud enesetunde, mis pani mind korraks rikkuma ilusa novellisti väga empaatilist ettekannet koledast Tartu luuletajast. Mida iludus alustas pöördumisega publiku poole: kõik ju teavad LK-d, mille peale öeldi jah ning noogutati ja mina lisasin : "Jah, Tartu parm!". See mõisteti algul kollektiivselt ja siis ettekandja poolt individuaalselt hukka -- luuletaja, eriti Juhan Liivi kaasaegne analoog; selline, kes kirjutanud oma elu jooksul kümme head luuletust, ei saa kunagi olla parm. Ilus arveldamine tegelikult -- need kümme head luuletust viivad konto plussi hoolimata asotsiaalsest välimusest, alkoholismist, hullumeelsusest ja vägivaldsusest.
Ja sponsoreid oli neil nii hästi õnnestunud leida, et ülejäänud alkoholi ja muud anti osalejatele kaasa. Asi mida õppida, tõepoolest.
Öised draamad, mis toimusid, kui mina magasin. Kuulus ja ilus kommertskirjanik ütles Tartu nässile, et tema ei ole nõus sellega kaklema, kuna nende positsioonid pole võrdsed -- tema, ilus kommertskirjanik, ei vaataks eales kiilanevat ja Muhu kapsunis meest, aga see teda küll, eks ole. Viimane kadus öhe ja talle helistasid sõbrad pool järgmist päeva, kartes, et näss, kes toru ei võtnud, end meeleheitest jõkke uputas. Keegi (mees) lõi kellelegi (mees) külge ja sai peksa. Või midagi taolist. Keegi ütles kellelegi väga halvasti ja mitu inimest astusid kirjandusrühmitusest välja, samas võeti sinna uue liikmena vastu blondiin, kes produtseerib viletsaid sümbolistlikke maale alasti kirjanikest.
Ja see, et ma ei jõua L perfokat vaatama, jõudis mulle kohale sel hetkel, kui ilus kommertskirjanik oli mind koos ühe kirjandustoimetaja ja ühe maalikunstnikuga täna Võru bussijaamas maha pani, veerand tundi pärast ühte ja poolteist tundi enne teist Tartu bussi. Need ei saanud üldse aru, miks mul selle pärast tuju kohe ära läks.