Kitshist

Vene ajakirjanik PM on mulle helistanud ja tahtnud minuga kokku saada. Enda galeriis sadamapiironnas. Ta helistas mulle eelmisel nädalal kaks korda, aga pikemalt telefonis rääkida ei tahtnud. See kõlab kahtlaselt, aga ma lähen kohale. PM on ülimalt viisakas. Keskealine blond mees. Tema, või siis ebamäärases vanuses, aga modellivälimusega blondi naise peetav galerii on kõige hullem kitshiurgas, mida olen tükk aega näinud. Selle aknad ja klaasist uks on mere poole. Butiiki või ilusalongi meenutav ruumiformaat. Kitshilik puidust mööbel. Isegi väikest seinapinda täidab üsna jäle, "sürrealistlik" seinamaal(!). Seinamaali osa on pseudo-barokk-stiilis kuldne kapike, mille kaks jalga on päris ja ülejäänud seinale maalitud. Ei, see pole veel kõik. Neil on baarilaud ja baaripukid, mis on Jackson Pollocki stiilis värvi täis pritsitud. Ja glitterit. Kokku kõige rohkem viiskümmend ruutu. Imestan, et naisgalerist on niigi tagasihoidlikult riides : "kunstipärase" geomeetrilise mustriga liibuv villane minikleit ja mustad pikad saapad. Mustad õhukesed sukad, milles on väiksed augud. Venelanna kohta napp meik. Imestan, et ta silmalaud pole Pollocki stiilis pritsmetega kaetud. Seintel on näitus -- tihedalt reas maalid sellises vene poolprofessionaalsete ja amatööride poolt vägagi armastatud, aga samavõrra jäledas stiilis. Kitsh-sürrealism. Mingid ebamäärased kujundid, paar väga maitsetus võtmes stiliseeritud portreed. Räme, ülimaitsetu kitsh. Selliseid maale müüakse laatadel ja turistidele kõigi maailma linnade tänavatel. See on mingi selvehalli-moodne kunst. Ma ei saa, kust tuli PM-l mõte, et mul oleks vähimgi soov sellises kohas näitust teha -- makstes selle eest veel 1000 krooni nädalas peale. See, mida nad eksponeerivad, pole isegi kunst, vaid midagi väga imelikku. Mingi paha paralleelmaailm, mille olemasolust oleksin parema meelega teadmatuses. Seda kõike -- tegelikult murdosa sellest -- PM-le ütlengi, võimalikult rahulikult ja viisakalt. Algul hakkab ta karjuma, aga siis joome kolmekesi koos teed ja vestleme üsna sõbralikult. Nad räägivad, et müüvad eesti kunsti Venemaale ja Euroopasse ja mina näitan oma fotosid oma asjadest. "Äkki tuleb mingi idee, mis siia sobib", pakub PM. "Shokipildid?" "Neid teil juba on", mõtlen. Aga ei ütle. Ta aitab mulle laia joonega mantli selga. Ma usun, et ta on inimene, kes ei taha halba, aga võime mingeidki otsuseid kunsti kohta vastu võtta ei tule kah iseenesest. Kujutan ette, et umbes samasuguse jama korraldaksin mina, kui otsustaksin üleöö näiteks jazzipromootoriks hakata.
Veel hiljuti kohatud kitshi-ilminguid: edukaima taani rezhissööri uusim film. Ja edukaima eesti rezhissööri oma. Ma ei tea, mis värk selle sürrealismiga on : kui pole oskuseid või ideesid, laenatakse alati sürrealistidelt. Ei oska portreed joonistad -- plagieerid Picassot. Ei oska stsenaariumi kirjutada -- plagieerid Tarkovskit või Bunueli. Milleks vaevata end sellega, et üritaks mingit usutavat ja kaasahaaravat lugu välja mõelda, kui on alternatiiv: lüki ritta paarkümmend absurdset, seletamatut, põhjendamatut, "unenäolist" stseeni ja tegelast, pooled neist kelleltki varastatud. Teine populaarne teema on muidugi sümbolid.See halb maalija, kelle näitus seal PM galeriis oli -- talle meeldisid näiteks kalad. Ja nunnad.
Ja sellised plagiaatorid on muidugi põhjuseks, miks näiteks algne, "päris" sürrealism samuti vastik tundub -- kõike seda on sajad keskpärased või alla selle tüübid korranud, tsiteerinud, plagieerinud ja lahjendanud. Samamoodi olid kinoajaloo kohustuslikud suurkujud ütlemata tüütud --- kõik nende leivanumbrid olid sajas vormis ja variatsioonis nähtud. Päris Tarkovskit on võimalik kuidagimoodi välja kannatada, aga midagi enamat see ei paku. Tüütu, pretensioonikas ja igav -- aga see pole loomulikult enam tema süü.