Pikem

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et kolmapäeval, 11. märtsil kell 18 avatakse Tallinna Kunstihoones Sandra Jõgeva kuraatoriprojekt „Loomakari”.

Näituse kujundaja on Tanel Saar. Osalevad kunstnikud on Jaanus Orgusaar, John Higgins (UK), Anthony Faroux (UK), Marcus Williams (Uus-Meremaa), Monica Casanova (Mehhiko), Tanel Saar, Rene Reinumäe, Toomas Kuusing, Remo Randver, Katrin Piile, Jenni Juulia Wallinheimo (Soome), Teet Raudsepp, Loore Emilie Raav, Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia), Kjetil Kausland (Norra), Sandra Jõgeva.

Näitus on avatud 12. III – 12. IV 2009.

Avamispäeval, 11. III kl 15 algab nägemisinvaliididele mõeldud kirjeldustuur: selle viib läbi näitleja Mart Aas, soome kunstnik ning invaliidide õiguste aktivist Jenni Juulia Wallinheimo peab ettekande.

Neljapäeval, 12. märtsil algab kl 16 ettekannete päev, millel esinevad inglise kunstnik John Higgins, eesti loomaõiguslane ja kunstnik Loore Emilie Raav, inglise performance`ikunstnik ja Londoni galerii Lorem Ipsum omanik Birthe Jorgensen ja norra kunstnik Kjetil Kausland.

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ning põhiloomust häbenetakse, tahtes näha end üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised kariloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse, seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Enda gruppi kuulumise tõestamiseks ollakse kohati valmis milleks iganes, võtma tõsiseid füüsilisi ja moraalseid riske, sattuma vastuollu nii kriminaalkoodeksi kui ühiskondlike normidega. (Drastiline näide: minu enda põhikooli klassivend soovis ca 13 aastat tagasi liituda allilmaga, oma „sobivuse” tõestamiseks tappis ta juhusliku taksojuhi ning kannab nüüd eluaegset vanglakaristust. Maffia ei tahtnud temast ikkagi mitte midagi teada...)

Näitusele valitud kunstnikud võtavad ette riskantseid performance’eid korraks vägivaldse võitluskunsti ümber koondunud subkultuuriga liitumise nimel (Kjetil Kausland). Näevad hiilgust vigasuses ja üritavad läbi haiglaselt glamuurse käsitöö parandada invaliidide ühiskondlikku staatust (Jenni-Juulia Wallinheimo). Loobuvad tipp-fotoreporteri priviligeeritud elustiilis kunstniku oma kasukst, et tegeleda läbi valus-irooniliste fotolavastuste oma lesbilise identideediga (Luciana Cavalcanti). Kehastuvad Lääne kultuuriruumi ühtaegu säravaks ning traagiliseks kangelaseks – läbipõlenud rokkstaariks, segades fantaasiat oma provintsliku kodumaa (Uus-Meremaa) reaalse ajalooga (Marcus Williams).

On oma päriselus sattunud tehasetööliseks koos marginaalsesse usulahku kuuluva inimesega (Teet Raudsepp) ning eksponeerivad sooloprojekte pärast kümneaastast seotust Eesti edukaima ning (kuri)kuulsaima kunstirühmitusega (Tanel Saar).

Või teevad kannapöörde oma isiklikus loomingus, liikudes disainist totaalse, kogu Tallinna Kunstihoone suure saali täitva ruuminstallatsiooni suunas, mille kese on „püha geomeetria” (Jaanus Orgussaar).

Üks teema on indiviid, kes säilitab oma grupile omase käitumise ja ideaalid ka teistsuguses,tihtipeale talle vaenulikus kollektiivis/keskkonnas. Sellisel juhul saab algselt grupikuuluvust markeerivatest joontest inimese individuaalsuse kõige eredam näitaja. Ja ka suur pingete allikas. Esimese näitena tuleb pähe juudirahvus, antud näitusel uurib seda fenomeni Teet Raudsepp. Tema portreefilmi „Ma pole budist, ma elan siin” kangelane on pühendunud krishaiid, kes laulab oma religioonile tähtsaid mantraid nii oma töökohal, Salvesti konservivabrikus supipurkidele silte peale kleepides kui üksinda Tartu kesklinnas Krishna-misjonit tehes. Eks tundub ju üksik krishaiid meile sama ebaloomulik (ja miks mitte ka ülev) kui üksik hunt. Sest selle uususulahu esindajad on meie ühiskonnas kurikuulsad kui enda liikmeks värvatute igasuguse individualiteedi röövijad ning nende oma senisest elust, senistest grupikuuluvustest eraldajad. Viimases kahtlustatakse muidugi ka teisi nn sekte.

Sektitaolisteks liikumisteks peetakse tänapäeva Eestis kahtlemata ka radikaalseid loomakaitsjaid ja veganeid, kes on põhimõtteliselt loobunud igasuguste loomsete produktide tarbimisest, vältimaks nende tootmisel paratamatult aset leidvat teiste loomaliikide tapmist ja represseerimist.

Loore Emilie Raav, noor kunstnik ja loomakaitseaktivist, uurib oma dokumentaalfilmis aktivistide represseerimist praeguses demokraatlikus Eestis. Tema töö põhineb isiklikel ning võitluskaaslaste kogemustel ning tõstatab küsimuse, kui suur võib olla hind ühiskondliku aktiivsuse eest ja kuivõrd ühiskonna enamus sellist pühendunud tegevust marginaliseerib.

Jenni Juulia Wallinheimo on Soomes aktiivne invaliidide õiguste eest seisja, installatsiooni-ja tekstiilikunstnik ning lektor, kes avalikustab selle seisundiga seotud probleeme lisaks oma kunstiprojektidele ka läbi kirjutava meedia ning oma blogi, kus ta muuhulgas keskendub invaliidsuse ning meditsiiniga seotud kaasaegse kunsti ja disaini tutvustamisele. Wallinheimo on tegelenud nii raske füüsilise puudega naiste soolise identiteedi kui tugiisikute süsteemi kitsaskohtadega; disaininud glamuurseid poekotte ning kostüüme invaliididele, kus muu detailirohke käsitöö seas on selgelt märgatav rahvusvaheline invaliidi tähistav kujund; teostanud töömahukaid installatsioone (Fabergé mune meenutavad tikitud tühjad terved munakoored!) ning lavastanud fotoseeriaid, mille inpiratsiooniallikas ja lähtepunkt on kunstniku kaasasündinud raske haigus. Osteogenesis imperfecta tähendab erakordselt hapraid luid, pidevaid luumurde ning nendest tulenevaid deformatsioone. Wallinheimo tungival soovitusel on näituse „Loomakari” osa tekstimaterjale pimedatele mõeldud Braille’ kirjas ning näituse avamise päeval toimub koos kunstniku ettekandega ka kirjeldustuur nägemisinvaliididele näitleja Mart Aasa juhtimisel.

Norra kunstnik Kjetil Kausland on aga sulandunud radikaalsel võitlusspordialal põhinevasse subkultuuri, mille liikmete veendumuste kohaselt pole ka vastase võitluse käigus tapmine tabu. Päriselu Fight Club.

New Yorgis ning Mexico Citys elav ja töötav fotograaf Monica Casanova lavastab koos professionaalsete modellide ning oma lapseeas tütrega veidraid situatsioone, kus on kadunud piirid nii lapse ja naise kui looma ja inimese visuaalse identiteedi vahel ja mis mõjuvad õudusfilmide paroodiatena.

Selle tööga satuvad tahtmatult dialoogi Marcus Williamsi lavastatud morbiidsed perekonnafotod.

Tõusev noor inglise installatsioonikunstnik John Higgins eksponeerib oma ühtaegu iroonilist ning hullumeelsuse piirini (käsi)töömahukat teost.

Remo Randver portreteerib alfaisaseid – kauboisid.

Ülimalt erineva maalikeelega noored maalijad Katrin Piile (maaliline hüperrealism kohtub koomiksikultuuri esteetika ning uusmütoloogial põhinevate lugude jutustamisega) ja Krista Sokolova (post-Tartu kool) on aga teineteisest sõltumatult valinud kujutatava ainese lähtepunktiks iseendid anonüümsete osalejatena ühes ja samas samas hiljuti toimunud grupiperformance’is.

Toomas Kuusingu teoste visuaalne keel meenutab hiliskeskaegseid kunstnikke, kelle maalis ja graafikas on alati suur töömaht, tohutult informatsiooni ja palju sümboolsena mõjuvaid tegelasi.

Rene Reinumäe on noorema põlvkonna skulptor, kelle töid iseloomustavd tehniline nutikus, perfektne teostus ning kontseptuaalne vaimukus.

Tanel Saar annab edasi ühe kunstirühmituse portree ja analüüsi, asetades rühmituse peamaja piraajasid täis akvaariumi.

Teine Londoni kunstnik, Anthony Faroux loob Tallinnas kümne päeva jooksul koos John Higginsiga uue installatsiooni ning valmistab ette näituse avapäeval esitatavat teost, mille jaoks ta fotodokumenteerib iseennast võõras linnas kui üksildast hunti. Tulemuseks on tummfilmilikult mõjuv, nostalgiline ja nukker klaveri-improvisatsiooni (näituse avamisel muusikalise performance’ina, hiljem helidokumentatsioonina) ning slaidishow koosmõju.

Ainult avamisel on nähtav ja kogetav ka Sandra Jõgeva installatsioon „Ühisteadvus”.

„Loomakari” on installatsioonikeskne näitus. Pigem kolme-kui kahedimensiooniline, pigem loomaaed kui „Animal Planet”. Loomade elu, mis on vaatajast eraldatud klaasseina abil. Rõhutamaks näituse loomaaeda, zooloogiamuuseumi või okeanaariumi meenutavat üldmuljet, on kõik kahemõõtmelised kunstiteosed eksponeeritud ühe suure installatsioonina. Kogu foto, maal ja graafika on trükitud Eesti Posti markidele nominaalväärtusega 4 krooni ja 40 senti, kunstiteose reproduktsiooni mõõtmed postmarkidel 2,9 x 2,9 cm.

Kogu see tuhatkonnast margist koosnev mass hõljub suures klaasboksis, olles kogu rahalises kui ka kunstilises väärtuses sinna suletud ning on vaadeldav ainult läbi ühe läbipaistva klaasi nagu reaalsed, postmargireproduktsioonidele aluseks olevad teosed on nähtavad ainult turvakaamerate vahendusel.

Veel teavet:

Sandra Jõgeva,

Tel 5543961

Reet Varblane,

Tel 55655014