Mis juhtus vahetult pärast eelmise sissekande tegemist /femme fatale

Niisiis: reede.
Kella viieni üleval oldud, raadios koos loomaõiguslase L-ga käidud. Väga väsinud. Siis tuleb välja, et peaksin veel tunde ootama, kuni K kontseptsiooniteksti valmis saab ja ma saan selle Kunstihoones välja printida lasta. Ühtlasi oleks vaja ühe töö juurde heli panna.
Kunstiakadeemias, kust pean otse läbi minema, näen A-d. A oli eelmisel õhtul meiega lõpupeol Konteineris ning muuhulgas urineeris M installatsiooni peale. Ütles, et ei leidnud peldikut üles. Tegelikult, kui asja üle järele mõelda, toimis asi instinktide tasandil -- M installatsioon koosneb suurel määral galeriisse ehitatud majast. Ja vastu majaseina on ikka lastud.
"Läheks jalutama", ütleb A. Mina olen juba kokku leppinud kokkusaamise M-ga, sotsioloogist sõbrannaga. On imeilus kevadine ilm ja me jalutame kolmekesi läbi Kadrioru Kumusse. Ars Fennica näitus.* Räägime kunstist ja elust ja rahast ja Toomiku magistratuurist (kellel aitas puzzle kokku panna see kogemus, keda tabas üldine pettumus kunstis).
Mõne tunni pärast saan telefonikõne A naiselt: ma veetvat kolmandat päeva tema abikaasaga ("Ta on sinu seltskonnast üles köetud! Ta unistab piitsalaksudest!")** Tema karjub ja mina hakkan hüsteeriliselt naerma -- selline klassikaline, filmilik telefonikõne, esimest korda elus. "Ma pidin sinu pärast öösel südametilku võtma! Ma sulle naeran! Mina naeran ka, kui sul...". Panen toru hargile ja kasutan klassikalist demagoogiat : "Ta KARJUS mu peale!"*** Uus telefonikõne A-le. "Ta karjub, lähen parem koju..."

Laupäev: filmiõhtu mu kunagise kirjandusliku iidoli hallatavas mõisas. Koos A õe ja viimase lastega. Hea film**** ja vaikne õhkkkond. Kontrollkäik laste zoosse Kunstihoones. Kalad. Papagoid. Loomaarsti konsultatsioon telefoni teel : jah, nendega on kõik korras. Viirpapagoide jaoks on vajalik temperatuur 18- 25 kraadi, Kunstihoone suures saalis on 18 - 19. Nüüd põlevad tuled kogu aja, hoolimata installatsiooni autori esialgsest kavast, eksponeerida oma tööd pimeduses. Videosid on ikka näha, aga papagoid on elavamad. Viin neile porgandit, mida loomaarst soovitas.

Pühapäev: jalutan koos A-ga Kunstihoonesse, kus pesen puhtaks tarretisest ajude jäänuseid täis silikoonvormid, vahetan lindude vett ja toidan piraajasid. Film "Buratino"*****.

Täna: lähen kohe teadagi kuhu. Nagu talu peaks.

Ja nüüd joonealused kommentaarid.

* Lähen mingite töödega seoses M-ga teravalt vaidlema ning saan aru, et mingisuguse ühiskondliku positsiooni saavutanud inimesed on oma kaasaegsete jaoks asetunud väljapoole head ja kurja. Sa ei saa enam milleski, mida nad teevad, õrnaltki kahelda (kas oma skisofreenikust, halvas seisus isa segast ajamas filmida on eetiline; kas läbi kõrgekvaliteedilise projektori lastud pudrune heli on ikka OK...rääkiva pea puhul), ilma, et mõjuksid kibestunud kolleegina. Ja kas tasub teha kunsti eesmärgiga jutlustada maailmale: ärge saage rohkem kui kaks last, risaiklige kõike, kustutage ruumist lahkudes tuled, keerake kraan kinni, ärge kasutage kunstiteoseid peldikuna....
Aga põlev auto oli loomulikult väga tore ja muljetavaldav.

** Minu seltskond tähendab näituse avamise järgset afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterpartyt ja siis näituse avamise järgse diskussiooni afterparty järgset hängimist.... ainult viimasel viibib A otseselt minu seltskonnas (kuigi M on ka).

*** Arvan jätkuvalt, et hääletoon on sekundaarne selle suhtes, mida tegelikult öeldakse. Ja et asjadest võib rääkida ka emotsionaalselt.

**** "Man on Wire".

***** No comments. Mul on kahju.